RUUDUKUJULISE KUU PRINTSIIP.

RUUDUKUJULISE KUU PRINTSIIP.  

Ma ei tea kui paljud teist on lugenud seda ajakirja, kuid mulle on see ainuke ajakiri mida ma poest igal kuul otsin.  Ajakiri - „Müstilised faktid“. 

Kui tõesed need faktid tegelikult on – me ei tea seda, kuid tänapäeval on hea see, et kõike saab googeldada või ise kohapeal vaatamas käia. Viimases ajakirjas oli vahva artikkel, millest ma trükin siia osa.

 

Probleemi olemus.

Meie päevil on massiteadvuse psühholoogiat küllaltki hästi uuritud ning see lubab väga efektiivselt inimestega manipuleerida, levitada teatud paradigmasid ja tõsta need vääramatu tõe auastmesse.  Kujutage ette, et kõikidel telekanalitel teatatakse äkki sensatsioonilisest avastusest; Maa kaaslane Kuu on tegelikult … ruudukujuline. See tähendab kuubikujuline. Ümmargusena tundub see päikesekiirte peegelduse eripära tõttu, nende murdumisel atmosfääris, kuubi pöördenurga tõttu jne. Teaduslikud väljaanded täituvad artiklitega ja võltsfotodega kuubist, millele on kaevatud kraatrid. Esinevad autoriteetsed astronoomid, professorid, akadeemikud. Informatsioonilaine katab kogu maakera.  Kuskil peale miljonilist kordust: „Kuu – on kuubikujuline!“, võib-olla ka varem, peavad inimesed seda kinnitust millekski tavaliseks, iseenesest mõistetavaks ning lõppude-lõpuks puhtaks tõeks. Nii nagu kunagi peeti Maad lamedaks ainult seetõttu, et „kõik räägivad sellest“. Miks räägivad, kas silmad petavad neid? Aga sellepärast, et palju kergem on elada, kasutades valmis teese ja kontseptsioone, mida ümberringi kasutatakse.

Rahvamassist mitte eralduda, olla kõigi jaoks oma, mitte aga mingisugune veidrik või „valge vares“. Võõraste hulka satuvad need vähesed „ebanormaalsed“, kes teatavad, et televiisoris aetakse jama, ruudukujulisi planeete ei ole olemas, need ei saanud põhimõtteliselt selliseks formeeruda ning, et inimesi lollitatakse.  

….  (vahepeal on veel huvitavat teksti) …  

Mida nüüd teha.

Kogemustest õppinud uurijad saavad suurepäraselt aru, et milliseid tõendeid nad ka ei leiaks, kui ilmekad oleksid nende faktid, miski ei suuda vastu pidada laimamise ja pilgete laviinile.

Mida peaksid uurijad tegema?

Miljardeid skeptikuid ei ole võimalik ümber veenda. Nad ei vabane stereotüüpidest isegi siis, kui maaväline kosmoselaev nende nina ees maandub. Leiavad, et nendest said illusiooni ja lollitamise ohvrid. Tõestada neile midagi on mõttetu. See on sama, kui pilvi lehvikuga laiali ajada. Parem on hoida lehvik (soovitavalt mitu tükki) palavateks suvepäevadeks.

Tuleb koguda fakte, visuaalseid materjale, vahetada informatsiooni nende väheste mõttekaaslastega, kes on võimelised mõtlema väljaspool stereotüüpide raame.

Tegeleda teadusega teaduse pärast, mitte ennast reklaamides.

Säilitada hoolikalt terasid, mis on leitud umbrohu vahelt.

Kui Ufo fenomen eksisteerib, siis ei ole võimalik seda nähtust igavesti välja naerda. Lõpetati ju kunagi naermine nende veidrike üle, kes oletasid, et Maa on sfääriline.

Kes teab, ehk on kunagi vajalikud uurijate poolt kogutud materjalid, mis aitavad paremini mõista seda, millega inimkonnal varem või hiljem kokku tuleb puutuda.   

HEA ULME ehk KÕIGI AEGADE IGAVAIM ULMELUGU.

HEA ULME  ehk KÕIGI AEGADE IGAVAIM ULMELUGU. 

Keset sügavaimat ja pimedaimat kosmost seikleb uhiuus ja hiigelsuur tähelaev USS „Whatever“. Kapten Prinx ja esimene ohvitser Stout jälgivad ekraani pealt lähimate taevakehade kaarti ja vestlevad loiult.

„ Johun, kas me vaatame selle piiri taha või naaseme oma straati tagasi,“ mõtiskles valjult esimene ohvitser.

„Ma ei ole veel otsustanud, Heal,“ vastas kapten ja koputas nimetissõrmega juhtpaneelile. „Viimasest rünnakust me ei ole veel täielikult toibunud ja mulle kanti ette, et kakskümmend kolm tundi parandavad mehaanikud meie jõusüsteeme.“

„Seega on meil vaikset sõitu hädasti vaja. Jääme siis siia kvadraati.“ Heal näitas sõrmega ekraanil ühe tähe suunas ja jätkas. „Selle tähesüsteemini me tiksuks just maise ööpäeva. Kas sinul on huvi kiigata paar sammu kvadraadist välja. Võrreldes Grongonitega, ja selle viimase madistamisega, kas saab kuskil kosmoses veel hullemaid tüüpe leiduda.“

„See kuradi viimane lahing läheb kosmosesõdade ajalukku. Viissada nelikümmend Maa aastat pole sellist põrgut olnud. Meil pole aimugi, kuidas keegi praegu kodu poole lonkab. Õnneks ei jäänud neist karvastest ühtegi alles. Jääb loota, et nad enam ei suudagi sellist armaadat luua ja siin nurgas pole aastasadu enam midagi sellist toimumas,“ sõnes kapten ja hetkeks läksid tema mõtted Täheakadeemia kaaslase Grogi peale. Tähesõdade kangelasi ei saa isegi aupaklikult ära saata, vaid nad aurustuvad sõjalaeva viimases hinguses.

„Keskus „Tau“ andis kõikidele alustele vabad käed, sest lähimate tuhandete kinstorite kaugusel pole ühtegi vaenulikku alust tuvastatud. Me võime teha, mida tahame. Miks ka mitte tuletada meelde vanu häid aegu ja uurida uusi tähesektoreid,“ pani esimene ohvitser kapteni pähe sädeme hõõguma.

„Jaaa, olid ajad, kus tähesektoreid sai uurida ja igasuguseid jamasid kogeda. See oli tõeline maadeavastajate ajajärk. Kui loogiliselt mõelda. Grongonid on jõhker rahvas. Kas saab selles sektoris olla veel samasuguseid.“

„Kui oleks, siis oleksid nad juba ammu omavahel kisklema läinud ja kuna me pole midagi sellist kuulnud, siis võiks nagu loota, et pole selliseid enam,“ surus vanemohvitser Heal rusika nii kokku et sõrmedel hakkas hetkeks valus. 

„Sellisel juhul võiks tõesti longata selle tähe poole, millel pole ju isegi nime. On vaid number 203T15. Järgmine Holosest, kus me hetkel oleme. Anna käsklus sillale ja las panevad rattad veerema, jõuame hommikuks kohale. Vaatame, kas on sealkandis ka mõnda inimlikumat planeeti, kus saaks varbad vette või mõnda muusse lahedasse ollusesse pista.“

„Sa kapten meenutad Olyxi kleepuvat tatti, mis liikus ja loksus nii, et me ei saanudki aru, oli see surnud ollus või mingi areneva tsivilisatsiooni evolutsiooni algus,“ kõkutas kapteni abi ilmse mõnuga.

„Seda ja ka muid lögasid, enamus neist on ju mõnusad olnud. Aga mis me jahume siin, lähme ära magama  ja hommikul vaatame, mis ekraan näitab,“ sõnas üsna aukliku kerega tähefregati kapten ja mõlemad mehed suundusid oma kajutitesse.

   Kui kapten sillale suundus, tundis ta kaheteist maatunni järgsest unest virgununa end nii puhanuna, mida ta terve sõja aasta jooksul polnud saanud endale lubada. „Puhkus soojal liivamoodi rannal kuluks veelgi juurde,“ mõtles mees heldinult.

Ruumis olevad meeskonna kaaslased uurisid samal ajal pingsalt ekraani ja seadmete näitusid.

„Hallo kapten,“ pöörduski Heal rõõmsatujuliselt siseneja poole, „näidud on lootustandvad. Tähe neljanda planeedi näitajad on nii ahvatlevad, et annab lausa lootust.“

„Mis seal siis nii ahvatlevat on?“

„Temperatuurid on paigas, nii nagu Maa peal. Õhk on hõredam, kuid hapnikurikkam ja planeet liigub täiesti risti tähega. See tähendab, et kliima on ühtlaselt suvine kogu aeg. Justkui kasvuhoones.“

„Kas selles kasvuhoones elumärke ka leidub,“ liikus kapten sileseinte poole näitajaid uurima.

„Elu märke on ja neid ei ole mitte vähe. Kuid on üks eriline kummalisus. Sellel planeedil pole mingeid märke tehnoloogiatest. Mitte ühtegi signaali ei ole tulnud meie kutsungitele ja pole visuaalselt märgata mitte ühtegi linna ega side masti.“

Kaptenis tekkis kerge kõhklus kui ta küsis. „Kas nad äkki ei kavalda, meile mittevastamisega.“

„Seda ei saa me hetkel küll kindlalt väita. Kui alla läheme, siis võtame suurema turvameeskonna kaasa. Mine tea.“

„Kas meeskond on juba valmis ja kas on veel midagi, mida te olete teada saanud. Midagi, millega me peaks arvestama,“ uuris kapten turvapealikult.

„Kõik on valmis. Süstik on komplekteeritud ja oleneb vaid sinust endast, millal laskume,“  vastas turvapealik ikka samasuguse familiaarsusega nagu nüüdisaegade tähelaevadel kombeks. Ammu oli unustusse langenud  endisaegade tobe sõjaväekord, oma auastmete ja kulpi löömistega. Ainult võrdväärne suhtumine ja peretunnetuslik käitumine andis tähelaevastikus parima võitlusvõime. Kõik andsid endast parima ja parimal moel.

    Tähesüstik laskus pisut ettevaatlikult planeedi pinna poole ja juba pikka aega said kõik sees viibijad ekraanidelt jälgida pinnal olevaid loodusvorme. Kõik need, kes olid kordki käinud esivanemate koduplaneedil Maa, nägid üsna analoogilist maastikku. Helesinised veekogud, rohelised maamassiivid ja kõrged mäed. Kui kontinentide kontuurid oleks olnud Maaga sarnased, siis poleks keegi vahet  teinud. Ka olid nad näinud pinnal elavaid inimesi ja nende reageerimist süstiku liikumisele. Mitte miski ei andnud ikkagi märke vaenulikkusest ja süstiku kutsungitele ei vastanud ka mitte keegi.  Peale viienda ringi tegemist ümber planeedi, otsustasid rändajad maanduda varemalt jälgitud, üsna  suure inimkogumi  piirkonnas. Juba kõrgustest oli näha, et see ei meenutanud linna. See ei meenutanud mitte midagi sellist, mida nad oleks varemalt näinud. Kui süstik laskus aeglaselt sügavrohelise välu poole, siis oli märgata, et osad inimesed jälgisid süstiku maandumist, kuid mingit elevust see neis ei tekitanud. Ainsad kes jooksma pistsid, olid väikesed lapsed ja jooksid nad just süstiku poole.  Ukse avanedes väljusid püssimehed ees ja enda imestuseks olid kohe vadistavatest lastest ümbritsetud. Kapten Prinx, vanemohvitser Stout ja kõik teised laevnikud väljusid süstikust, millele lähenes paar vanemat meest lühikeste hallide habemete ja loodusrahva riietuses.

„Holaa sõbrad,“ kostus ühe vanakese suust täiesti ehe universaalne kosmose keel. „Võite vabalt edasi tulla ja oma püssid alla lasta. Siis planeedil pole teil nendega mitte midagi peale hakata.“

„Holaa, vana. Mina olen tähelaeva USS „Whatever“ komandör Prinx,“ sõnas kapten, ulatades vanakesele oma käe. See võttis rahulikult ja majesteetlikult selle vastu ning sõnas. „On see su päris nimi  või kutsunimi.“

„See, vanake on mu päris nimi, kuid kutsutakse mind Johun.“

„Tubli Johun, nii me hakkamegi sind kutsuma. Tere tulemast Viraaniasse. Kuigi te pole seda nime kunagi kuulnud. Me teame väliskvadraadist nii mõndagi, kuigi see meid eriti ei huvita. Minu nimi on Joogub.“

„Hea Joogub. Kui te väidate, et siin mingit ohtu ei ole, siis miks te seda väidate,“ uuris Heal.

„Ohtu siin ei saa olla sellepärast, et siin lihtsalt ohte ei ole,“ vastas vana mees, keda olid kõik tulijad juba pikalt uurinud. See mees ei olnud üldse see, keda oleks võinud nimetada vanaks. Pikka kasvu, tugevate lihastega, küll halli peaga, kuid üliteravate silmade ja tasakaaluka olemisega.

„Mismoodi te saate väita, et siin ohte ei ole, kui te valdate hästi universaalkeelt, teate mis on relvad ja meie kutsungitele ei vasta,“ surus kapten küsimusi kui püstolirauast.

„Kas me ei läheks, kogu teie lahke rahvaga, nüüd varju alla rääkima, siis ei pea püstijalgu pajatama,“ näitas Joogub taamal paistvate hoonete poole, või misiganes need siis olid.

„Kaks meest süstikule vahti ja pange tähelaevale südamele, et nad jälgiks pinda ja lähikosmost,“ andis kapten käsklusi, mille peale uhket kuju Joogub kergelt muigas.

Seltskond, mis liikuma hakkas oli üsna pentsik. Hambuni relvastatud tähelaevnikud, paar väärikat vanainimest ja kari käratsevaid jõnglasi.

„Kapten, on sul tunnet kuhu me saabusime,“ sosistas  Heal vaikselt kaptenile.

„Tead Strat, kõik see tundub kummaline, kuid miski ütleb mulle, et nii ilus see olla ei saa.“  Ei teadnud kapten siis veel, et planeedil, kus puudub masinlik tehnoloogia ja üle planeedi kõlab vaid ehtlooduslik vaikus, on viraanialaste kõrvakuulmine ülitäiuslik ja Joogubi suunurka ilmunud muiet rändajad ei näinudki.

 

Päevast oli möödunud niipalju tunde, mida kosmosest tulnud enam ise ei tajunudki. Puidust varjualuse hiiglapika laua taha istunud seltskonna ette oli hakanud ilmuma pisikeste vaagnate viisi erinevaid toite, mida maitstes ei suutnud maalased, pikki tunde, ära imestada kui palju ilmas võib   olla erinevaid maitseid. Kui nad alguses isegi küsisid, mida nad söövad, siis erinevate pisikeste suupalakeste nimetusi ei jõutudki ära märgata. Neile seletati, et osad palakesed on loomsest toorainest, kuid enamus olid tehtud erinevatest taimedest. Oli ka jooke, samamoodi erinevate ja ülihuvitavate maitsenüanssidega, millest mõned tundusid veidike isegi joovastavad olema. Seltskonna pilt erines tunduvalt sellest, mis oli laevast väljumise järel. Peale seda kui Joogub ja ka teised kohalikud olid rääkinud pikki lugusid, väsisid osad laevnikud lugude kuulamisest, jalutasid külas, kui seda üldse sai külaks nimetada. Lõpuks olid nad oma relvad tassinud süstikusse ning lasknud ka kaks vahimeest sündmust nautima. Esiti ei suutnud kapten ja tema kaaslased kohalike inimeste elutempoga harjuda. Kõik käis aeglaselt, rahulikult ja justkui aegluubis. Vaid lapsed liikusid ja lippasid ringi rõõmsalt ning energiliselt. Vaadates kohaliku rahvast oli neil veelgi üllatavat märgata. Ükskõik mis vanuses inimesi vaadates, ei olnud neil märgata mitte ühtegi kehalist puudust. Kõik olid pikad ja sihvakad, nii mehed kui naised. Kaptenile meenus ürg-ammustelt piltidelt, planeedil Maa elanud Apollod ja Veenused. Ideaalinimesed. Riietatud olid nad väga lihtsalt, looduslikult ja kergsuvistesse riietesse. Inimesed ei teinud neist eriti väljagi. Kes tuli vahest laua juurde, jäi seltskonna juttu kuulatama, maitses mõne vaagnakese pealt pala ja rüüpas toobikesest mingit joogipoolist. Oli siis Joogub pidanud pikema kirjelduse planeedi Viraania vanematest aegadest.

„Meie planeet on nii vana, et ega meie isegi ei tea kui vana see on. Sõna vanus on vaid universaalses keeles. Meie mõistes ei ole vanust olemas. Teie mõistest – aeg – ei saa meie üldse aru. Meil pole seda vaja. Meil ei ole tehnoloogiat nagu teie seda tunnete. Meie varemas elus on olnud üks juhtumine, kus üks meie inimene nimega Hirs oli nõus minema ühtede rändajatega kaasa, tutvumaks eludega, mis on väljaspool meid. Ta oli ära pikki aegu ja peale seda ta üritas meile selgitada kõike seda, mis ta nägi. Paljust, millest ta rääkis, ei saanud me aru. Paljust, millest me püüdime aru saada, me ei saanud aru nende mõttekusest.“

„Selgita mõnda asja,“ oli kapten vahele küsinud.

„Meie arutasime pikki aegu teie tehnoloogiaid. Me ei saanud aru, miks neid vaja on ja mis eeliseid need annaks, võrreldes meie praeguse eluga. Me ei mäleta, et keegi meie esivanematest oleks elanud teistmoodi kui me elame praegu. Meil ei ole üldse mingeid masinaid ega seadmeid. Meil ei ole linnu. Me ehitame sinna, kuhu keegi soovib ja selliselt nagu ta soovib. Kliima on taoline kogu aeg ja kõik need ajad, mida me teame,  ning elamiseks me ei vaja tugevaid hooneid. Ka ei ole meil mitte kedagi siin planeedil, keda me peaksime kartma. Ei , meil ei ole kiskjaid nagu teie inimesed selliseid loomi nimetavad. Meie planeet on küllastunud taimedest ja enamus neist on söödavad. Ei , meil ei ole mitte ühtegi mürgist taime. Loomi me tarvitame küll vahest söögiks, kuid seda vaid maitseainetena. Meil ei ole sõdu ega tülisid. Pole kunagi olnud.“

Kaptenil tekkis ühel hetkel nii pakiline küsimus, et ta pidi Joogubi kirjeldusele vahele segama. „Kuid Joogub, ütle sellist asja. Kui te olete olnud kontaktis inimestega mujalt universumist, siis kas teie planeedil on käinud ka grongonid.“

„Sa mõtled, seda sõjardirahvast. On, on küll käinud. Sa ilmselt imestad, kuid me saime nendega väga hästi läbi. Sa ütled, et see on uskumatu ja võimatu. Ei ole. Meil on siin täiesti eriline elukorraldus. Väidetavalt ei ole sellist mitte kusagil mujal universumis. Grongonite siinviibimise ajal ei suutnud nemad ka ära imestada. Mõned neist hakkasid hoopis teistmoodi mõtlema ja rääkima, mille peale nende suur juht vihastas, kamandas kõik mehel lennumasinasse ja väitis meile, et ta paneb oma rahvale peale keelu, siia sõita ja meiega suhelda. Imestad maalane, aga nii  see on. Sa tahad teada – miks. Seletan siis. Meil on selline elukorraldus, et meil ei ole siin mitte midagi sellist, millest me püüdsime selle välisränduri Hirsi jutust aru saada. Me ei saa aru, mis on - paha. Me ei saa sellest siiamaani aru. Me ei saanud sellest isegi siis aru, kui grongonide juht tappis ära kolm meie inimest. Ta lootis, et me muutume, ärritume nagu te väidate ja hakkame neile vastu. Meile ei saa mitte keegi selgeks teha, mis see on. Isegi inimese surm on meie jaoks täiesti loomulik asi. Kas inimene sureb loomulikult või kuidagi kiiremine, nagu teie räägite. Meil ei ole vahet. Selle peale reageeris grongonite juht selliselt nagu teie räägite – ärritus. Hakkas kõva häälega rääkima, trampis jalgu ja enam mitte kedagi ei surmanud. Nad elasid siin veel kolm käetäit sõrmi päevi, sest meie ei viitsi neid teie numbreid selgeks õppida; ja siis juhtuski see, et grongonite juht kamandas kõik inimesed siit minema, sest sõjameestest ei pea saama seelikukütte. Nii ta ütles.“

„Joogub, hea inimene kas sa tahad väita, et grongonide suur juht alistus teie headuse peale.“

„Ma ei tea kõikide teie sõnade tähendusi. Meil on neid oluliselt vähem ja meie hulgas on vaid üks inimene, kes võttis üle need teadmised, mida hankis välisilmas meie rändur Hirs.“

   Ja mõnda aega rääkiski rändur Hirsi õpilane, keskmistes aastates nägus mees nimega Hunka.

„Alustades sinu esitatud küsimusest, et millele nad alistusid. Koos Hirsiga, me kahekesi kasutasime mingit sõna mõtlemise kohta. Kunagi oli teil kasutusel mõttearutelu nimega filosoofia. Ka meie mõtlesime pidevalt ja kasutasime selliseid sõnu, mida ei tea praegusel ajal ükski viraainlane. Vaid mina, kuidagi moodi, tajun selliseid sõnu nagu paha, kuri, vaen ja valu – hingevalu. Ükski meie elanik ei mõtle kunagi elust ja surmast. Selleks pole vajadust. Kust kohast tuleb meie sisse elusäde ja kuhu see lahkub. Tavalisel inimesel pole sellega miskit teha. Ilmselt said grongonid aru, et selline käitumismall mis meil on, võib muutuda ohtlikuks neile endile. Seda näitas ka konkreetne situatsioon siin. Päris mitmed grongonite mehed ei tahtnudki siit ära minna. Neile meeldis siin ja meie naised ning üldse elukorraldus. Mõned neist oleksid ilmselt loobunud sõdimisest. Sellist vagaduse laienemist ei saanud nad lubada ja seepärast ei karda ka meie nende siia saabumist.“

„Kas siis inimene, kes ei tea ega karda surma, ei oma oskust teha teistele kurja ja soovi sõdida, võib teha kasutuks sõjardi,“ imesta Heal.

„Ma ei oska seda öelda. Parem mõtle ise,“ jätkas Hunka. „Meie oleme elanud kõik aeg ühe ja sama elukorraldusega. Me elame lihtsat elu ja meil ei ole vaja mingeid masinaid. Meil on loomad, kellega me saame liikuda kui meil vaja on. Meil Viraanial on kõik kohad üsna sarnased ja selleks ei ole meil tarvidust käia kaugel. Me elame tihedas läbikäimises oma naabritega.“

„Aga mida te teete igapäevaselt.“

„Me lihtsalt elame. Korjame toiduaineid. Meelelahutuseks käime vahel jahil, hankimaks loomaliha toidu maitsestamiseks. Meil on pidupäevad ja siis me lahutame oma meelt erinevat tantsude ja mängudega. Meil on väga palju erinevaid plaadimänge, need on mõtlemise ja visualiseerimise mängud. Meil ei ole ka teie mõistes perekondi. Meil suhtlevad kõik kõigiga. Peresid ei looda, ja nii kaua kui keegi soovib koos elada, nii kaua ka elatakse. Nagu te näete, me eriti midagi ei tee. Meie elutempo on üliaeglane. Meil on ka veekogud. Veekogude peal saab teha väga paljusid erinevaid tegevusi. Ujuda ja suurte kalade seljas sõita. Meil siin on vaid üks tegevus, mida me tahame teha ühiselt. Me hooldame omi metsi. Väga kaugetest aegadest on meie ruumid täis mingist metallist tööriistu. Me keegi ei tea, mis aegadel need on tehtud, kuid need on väga teravad suured noad. Nendega me teeme oma majad ja raiume pidevalt metsas teid lahti. Kui me seda ei teeks, kasvaksid metsad nii suurteks ja tihedateks, et me ei saakski naabrite juurde. Seda tegevust teevad kõik siis kui tahavad ja neil tegevusetusest väga tüütuks läheb.“

„Kummaline kapten, inimesed lähevad midagi tegema kui neil mittemidagi tegemisest tüütuks läheb,“ hõikas Heal.   

Tähelaeva remont on juba mitmeid päevi tagasi ära tehtud ja kõik laevnikud on käinud Viraania peal puhkamas ja tervist kosutamas. Inimesed käisid vaatamas ka teisi piirkondi ja neid inimesi. Igal pool oli üks ja see sama – igavus.

      Laeva kapten Prinx istub oma eluruumi kabinetis ja kirjutab laeva logiraamatusse ettekannet planeet Viraaniast. See kirjutis ei edene sugugi. Ikka ja jälle läheb kosmosehundi mõte uitama.

„Paljud meie laeva mehed on muutunud imelikuks,“ mõtles Johun, „nad on leidnud omale ilusad naised ja kuulda on juba rahulolematust. Nad ei tahagi enam lahkuda siit. Huvitav, kui kaua suudaks maalane sellisel planeedil viibida, et tal igavaks läheb. Kui jätta mõni meeskonna liige siia elama, siis hiljem saaks teada, kuidas elu on kulgenud.“

Ruumi sisenes esimene ohvitser ja jäi kapteni kirjatükki silmitsema. „Mis otsustasid kapten.“

„Ma ei olegi suutnud veel otsustada. Mis sina sellest arvad?“

„Tead Johun. Ma olen sellest mõelnud mitut moodi. Oleks ju hea kui kogu Universum elaks ilma sõdadeta. See saaks ilmselt kergesti juhtuda kui siinne filosoofia laieneks väga kiiresti üle kogu kosmose. Kuid kas siis ei või juhtuda see, et korraga kaob ära terve universumi tehnoloogia. Laisad ja rahumeelsed inimesed ei viitsigi enam kuhugi lennata, just samamoodi kui siinsed inimesed, planeedi eri paigus. Kogu universum muutub ühetüübiliseks ja meie mõistes – igavaks.“

„On veel ka teine küsimus,“ võttis Prinx sõna üle, „ma mõtlen selle üle, kas ma saan jätta siia elama mõnda meie inimest. Mitte sellepärast, et mul oleks mõnest mehest kahju või mulle tekiks kahtlus, kas ta saab siin hakkama. Küsimus on hoopis meis ja meie inimlikkuses. Üsna loogiliselt mõeldes võib tekkida olukord, kus välis-ilmlase inimlikkus võib välja lüüa.“

„Sa mõtled seda, et meisse sissejuurdunud sahmerdamine ja sõjakus võib siin puhkeda.“

„Just. Kui jätta siia rohkem kui üks maalane, siis võib varem või hiljem meie geneetika hakata domineerima ja tekivadki konfliktid. Kas mitte ei toiminud grongonite juht ainuõigelt kui viis siit ära kõik oma inimesed ja keelas sellel planeedil käimise,“ küsis kapten oma esimeselt ohvitseril küsimuse üsna tõsisel moel.

„Ma ei ole selle peale isegi mõelnud. Praegu aga tundub see põhiküsimus olema. Kas jätta siia vaid üks inimene. Kas mees või naissoost. Kas üldse lubada seda ja kas üldse anda universumile edasi teavet sellise planeedi olemasolu kohta. Kuigi, ka universumi koodeks sätestab, et planeetide arenguid ei ole mõistlik mõjutada.“

Kapten Prinx on tunde kirjutanud ettekannet planeedist Viraania.  See on viimaks valmis saanud, kuid ta ei suuda siiani otsustada, salvestada see või mitte. Vajutades salvestusklahvi, liigub informatsioon hetkega üle kogu universumi.  Kapteni näpp lebab juba pikka aega selle klahvi kõrval ja mehe peas liigub lõputu mõte. „Mis sellest juhtub?“     

         

JÕULUÖÖ ULMEMUINASJUTT.

 JÕULUÖÖ ULMEMUINASJUTT.  

On öö. Valge ja külm. Väljas sajab laia valget lund, tähed säravad ja aiateibad pauguvad. Rehetares on soe, koldes põleb suur tuli ja tuba on talvise pööripäeva lõhnu täis. Pere on õhtust söönud, joonud ja mängind rahvalikke mänge. Noored ja lapsed on pikast õhtust väsinud ning kaks pesamuna juba magavad oma hällides.

„Vanaesä, om sul viil lugusi,“ nuruvad kümneaastane Liisa ja kaheteistne Markus.

„Latse, latse, ärr nakake jälle vanaesä kiusma omi nurumistiga,“ noomib ema.

Pereisa jääb hetkeks ringi vaatama ja sõnab. „Aga miks ka mitte. Nagunii me enam midagi ei tee ja kallil peoõhtul ei tahaks nii vara magama ka minna. Isa, on sul midagi veel rääkida. Oled sa ju aastate jooksul rääkinud igasuguseid lugusid ja muinasjutte. Kas sul on veel mõnda sellist lugu, mida isegi mina ei ole kuulnud?“  

Vana isa, kortsus tšuudi rahvatark, jääb mõttesse ja alustab väga vaikselt.

„Mul on tõesti lugusid, mida ma ei ole veel kellelegi rääkinud. Need on sellised lood, millest inimesed ei ole kuulnud ja ilmselt ei usukski.“  

„Tohoh, isa! Kas on tõesti midagi sellist, mida minagi ei ole, sinu pika elu jooksul, kuulnud,“ imestas  isa.

„On, ja neid lugusid ei ole mitte üks, vaid üsna mitmeid. Ma olengi pikka aega mõelnud, millal oleks õige aeg neid lugusid rääkida. Need lood ei ole just laste jaoks, kuid need ei ole koledad, vaid pigem sellised, et nad ei pruugi aru saada, millest jutt käib.“  

Vanaisa oli terve õhtupooliku istunud oma armsas kiiktoolis, kolde ees piipu popsutanud ja nüüd  küünitas käe laua poole, haaramaks õllekappa. Taat võttis astjast suure sõõmu kosutavad märga, toppis piibu sisse uue laari oma põllu tubakat ja alustas jutustamist.

„Kuulake lugu ja ärge enne lõppu vahele segage. Selle loo peab lõpuni kuulama ja väga normaalne  see, mida te nüüd kuulete, ei ole.“  

Hiljem selguski, et pere kuulas lugu pärani silmi ja hinge kinni hoides.

„Seda ei tea keegi, kes oli see mees, kes kohtas külalisi esimest korda. Kindel on, et see oli meie esiesiesivanem. Minu vanaisa ütles, et ta nimi oli Jakob ja nii see ka jääb. Mis ajal see lugu juhtus, ei ole ka enam teada, kuid kindlast juhtus see vähemalt viis põlve tagasi. Jakob, tema naine ja päris mitu last elasid ilmselt ikkagi kuskil siin Eestimaal või siis vanal Liiwimaal. On juttu kohast nimega Wende. Ma olen isegi uurinud ja see asus üsna meie lähedal. Tänane õhtu on just õige aeg seda lugu rääkida, sest sellest loost käib läbi ka päev, millal kohtumine toimus. See on tänane õhtu ehk talvine pööripäev.“ 

Vana mees rüüpas sõõmu õlut ja jätkas. 

  „Jakobi pere pidas samasugust peoõhtut nagu meie täna. Isegi aeg võis olla sama. Oli öö ja paukus pakane. Kõik pereliikmed olid juba magama läinud, vaid Jakob toimetas veel midagi. Ta oleks justkui kuulnud väljas mingeid vaikseid hääli. Nagunii oli tal veel plaanis minna loomadele leiba ja muud head-paremat suupoolist viima. Nii nagu kombeks ikka oli. Ajas ta siis kasuka selga, paksud saapad jalga ja läkiläki pähe. Õues oli külm ja vaikne, tähed särasid ja hingeõhk auras. Jakob tahtis just avada laudaust kui kuulis imelikku häält. Sellist häält polnud ta kunagi kuulnud. Sellist häält ei olnud keegi kunagi kuulnud. See oli nagu sääskede sumin ja kostis lauda tagant. Jakob pani oma kandami laudatrepile ja jalutas ümber nurga. Lauda taga oli neil juba aastaid olnud karjamaa, mida ümbritses kõrge kuusemets. Nüüd siis seisab Jakob lauda nurga peal ja ei suuda aru saada. Mingil hetkel lähevad Jakobi jalad nõrgaks,nii et ta toetab selja vastu lauda seina.

„Mis see võiks olla?“ imestas vana mees mõttes. Kuid kartust temas ei olnud. Ta ei oskagi midagi karta, sest elu jooksul on ikka ühtteist nähtud ja nii mõnegi naabrimehega käsipidi tülisid lahendanud. Pilt, mida ta heinamaal näeb, on aga selline, mida talumees peab kirjeldama selliste sõnadega, mis olemas on. See mis seisab tema heinamaal, selle kohta sõna ei olegi olemas. Seal seisab suur, valge, imelikes tuledes, jalgadel seisev savikauss. Aga mitte ainult savikauss, vaid ühe kausi peal on teistpidi kauss ka. See ei ole ümmargune, vaid nagu plötsakas pall. See ei ole puust ega savist, pigem on see rauast. Tollel ajal oli rauda vähe, seda oli nii vähe, et vaid väga tähtsad tööriistad olid rauast. Niipalju rauda ei suutnud Jakob ettegi kujutada. Sellist valgustki ei suutnud Jakob ette kujutada. Raud oli täis pisikesi päikesi. Kaua Jakob seda asja vaatas, ta enam ei mäletanud. Ei mäletanud ta ka seda, kas ta läks ise „kausi“ juurde või miski kutsus teda. Mingil hetkel oli ta aga „kausi“ lähedal ja ta nägi selle külje peal valget avaust, justkui lauda ust.

„Astu lähemale maalane,“ kostis kuskilt Jakobile.

Mis see oli, ta ei teadnud, kuid astuski vanamees valgest avausest sisse. Naljaks, kuid see mis seest  paistis, ei erinenud sugugi tema enda rehetare suurest toast. Kõik asjad olid samasugused ja samamoodi.  

„Kuidas see saab olla?“ imestas taat ja katsus oma lemmik tooli.

„Saab olla ja palun maalane, istu selle tooli peale ning oota. Me räägime veidi, enne kui ise välja tuleme.“

Taat siis ootas ja vaatas ning rahuneski tuttavas keskkonnas. Jälle tuli kuskilt võõraste juttu.

„Taat, tubli mees. Me teame, et sa oled julge ja teadja mees. Seepärast me saamegi sulle rääkida lugu, kes me oleme ja mida soovime,“  tuli Jakobile jutt.

Ta ei saanud üldse aru, kas keegi räägib temaga või mitte, kuid see mida ta kuulis oli arusaadav.

„Me tuleme  nüüd teisest ruumist ja näitame ennast.“ 

Ja sel hetkel avaneski rehetare tagakambri uks ja seal seisis mees. Mees oli suur, tugeva kondiga ja täpselt samasugustes riietes nagu ta ise. Tema tagant astus ruumi kena noor naine, samade riietega nagu tema Linda. Jakob oleks justkui näinud oma armast naist sellisena kui nad esimest korda kokku said. Linda oli siis noor, sale ja kraps tüdruk.

„Sa, taat, ära väga imesta. Me lihtsalt panime sinu aja riided selga ja tegime siia ka sinu elamu sarnase ruumi. Et sul hirmu ja üllatust nii suurt ei oleks,“ sõnas võõras mees. „Ära kohe imesta, et sa meie häält ei kuule. Me räägime erinevat keelt ja rääkides ei saakski me teineteisest aru. Räägin sinu keeles ja pisut võõrapäraselt. Hiljem saab teistmoodi olema.“

Võõras mees ja tema kaunis kaasa istusid Jakobi vastu toolidele. Mis Jakobiga edasi juhtus, ei teadnud tema ja see pole ka meieni jõudnud. Sellel ööl ta ise seda ei mäletanud, kuid ta ärkas hommikul oma sängis. Esiti pidas Jakob lugu unenäoks. Hing ei jäänud rahule ja juba varavalges läks ta heinamaale. Imestus oli suur, kui ta nägi umbes samas kohas hiiglasuurt heinakuhja. Imestuse ja ärevusega astus mees lähemale ja katsus heinu. Need olid täitsa ehtsad heinad.

„Mis imelik kuhi ja uni see öösel oli,“ mõtles taat ja edasi mõelda ei jõudnudki.

„Hea Jakob, astu edasi ja tule sisse,“ kostis hääl samamoodi kui öösel.

Astus siis Jakob, heinakuhilasse tekkinud avausest, tuttavasse rehetuppa. Nüüd aga oli vana mehe üllatus suurem. Sisemine rehetare tundus kordades suurem kui heinakuhi väljast paistis. Imelikult kombel Jakobile meenus midagi ja paljud asjad olid tuttavad.

„Hea Jakob, andsime öösel sulle juba mõndagi tarkust, vähe küll, kuid ega korraga palju või anda,“  tuli seekord hoopis naise häälega jutt. „Me teame ja näeme, kui sinu pere hakkab ärkama ja anname sulle märku. Nüüd räägime sulle oma lugu ja näitame ka seda, kus sa praegu oled. Me anname informatsiooni.  Oi vabandust, sa ju ei tea, mis sõna see on. Peame rääkima sulle lugu jupphaaval ja just niimoodi, kuidas sa sellest hakkad aru saama. Jakob, kas sa vahest vaatad öisesse taevasse ja näed neid vilkuvaid tulesid taevas. Siis sa oled ka ilmselt mõelnud, mis need on. Jah, sa oled kuulanud ka oma õpetaja juttu, hoones kus te käite hingamispäeval, kirikus. Need lood, mida papp seal räägib, ei olegi väga valed, kuigi enamus teie inimestesi ei saa paljust aru. Nii nagu on kirjas Piiblis, asjad päriselt ei käi. Piibel on meie ilmade kirjeldus ja meie ilmadest ka tulnud. Me kirjeldamegi paljut just nõndamoodi kui on teie pühakirjas, nii on sulle alguses lihtsam.“

  Järsku jäi Jakob vaikseks, silmad läksid kinni ja ta hakkas nägema pilte. Väga erilisi lugusid ja kohti. Kus ta kõik ära käis ja mida kõike nägi!

„Ärka Jakob. Sinu pere hakkab ärkama. Mine oma asjatoimetuste juurde ja tee nii, nagu poleks midagi näinud ja ära edasi räägi. Ka heinakuhja pärast pole vaja muretseda. Kui sa tagasi minnes vaatad siiapoole, siis seda näed ainult sina. Me teeme selle teistele nähtamatuks. Siis kui sul aega ja tahtmist tuleb, võid  jälle meid külastada.“  

   Möödusid päevad, Jakobile väga huvitavad päevad. Külalised olid teinud nii, et kui Jakob asjatas oma igapäevaste toimetustega, siis ta ei mäletanud midagi neist unenäolistest ja muudest imelistest maadest. Talle jäeti vaid teadmine, et heinamaal on võõrad. Need võõrad ootavad teda ja vaid seda ta mäletas. See ei seganud Jakobi igapäeva toimetusi. Aeg ja tegevused, mis Jakob heinakuhjas veetis, muutis tema olemust aga põhjalikult. Võõrad näitasid talle unenägusid, selgitasid maailma asju ja ajapikku näitasid talle ka oma elukohta. Jakob oli teada saanud ka külaliste nimesid. Mister Saint Claus ja missis Bab Jag. Aja möödudes õppis Jakob palju erilisi sõnu, kirjeldusi ja kummalisi oskusi. Ta sai teada, et rändajad, nagu nad ennast pideval kutsusid, huvituvad kõigest, mis Maal on ja ka kõikidest muudest maailmadest ehk tähtedest. Jakob nägi kujutlusi kosmosest ja planeetidest ning isegi teiste planeetide inimestest. Enam ei imestanud Jakob neid kirjeldusi, mis piiblis ja müütides kirjas on. Väga paljud ongi sellised. Claus tutvustas talle ka nende lennumasinat. Läks palju lennukordi, enne kui Jakob ei tundnud enam hirmu, kui ta nägi kõrgelt oma kodukohta, helesinist palli sügavmusta kosmose taustal. Kui mitmeid kordi käis ta lähedastel planeetidel jalutamas ja sealseid tegevusi vaatamas. Võttis väga palju aega kui põllu ja metsamees hakkas taipama, mis on tehnika ja kõvast materjalist masinad, sest temaaegne kõige keerulisem masin oli tuuleveski. 

„Claus, miks sa seda kõike mulle näitad, miks just mulle?“ küsis Jakob ühel korral. Just nimelt küsis, sest rändajad olid väga kerge vaevaga õpetanud Jakobi nende keeles rääkima ja ka nad ise oskasid rääkida eesti keeles. Lihtsalt alguses  suhtlesid nad mõtte teel, et lihtsam oleks. Jutustamisele lisaks näidatakse Jakobile pilte mõtte teel ja ka suuremaid informatsiooni kogumeid laadivad rändajad Jakobile mõtte teel. Arutelud olid aga alati häälega.

„Kosmos peab arenema. Mitte peab, vaid ta ise tahab,“ vastas Jag Jakobi küsimusele.

    Alati kui on arutelud, siis enamasti rääkis Jag.

„Kas kosmos on siis elus, kui sa ütled, et TA tahab areneda,“  küsis Jakob seekord teisiti.

„Kosmos ehk Kõiksus on nii keeruline ja mitmepalgeline, et võin öelda; igal inimühiskonnal on selle ehitusest ja olemusest iselaadne arusaam. Vastavalt arengule ning oma tehnilisele ja tehnoloogilisele arengule. Nagu sinulgi praegu. Kuidas sina hetkel tajud kõike seda, mis on?  Ja kuidas sa teadsid varem ning teavad sinu elukorralduse inimesed.“ 

„Aga mulle tuli üks selline küsimus,“ jätkas Jakob. „Kui kaua te üldse siin olete ja mind õpetate. Mis saab siis kui te ära lähete ja mida ma nende  teadmistega peale saan hakata?“  

„Sellepärast me siin olemegi. Miks just sina, küsisid.  Kuid vahet ju ei ole - kes. Oled see sina või keegi teine. Me lihtsalt lasime oma taldrikul huupi koha valida ja siin sa nüüd oled. Pole vahet kellega suhelda, inimesed on kõik õppimise võimelised. Kaua me ei peakski siin olema, sest me saaksime sinu sisse kogu informatsiooni ühe korraga salvestada. Kuid kogemused näitavad, et sellisel juhul lähevad inimesed lihtsalt lolliks. Neid hakatakse ravima ja vaime välja ajama. Inimene peab muutuma selle käigus ise targaks, et suudab omas ühiskonnas elada ka nii, et tal ei ole iga päev unustuse programmi peal. Teadmistega on aga sedaviisi. Kosmos tahab areneda, et erinevate planeetide arengutasemed pidevalt ühtlustuksid ehk jagataks kogemusi. Sa tead juba isegi kui keeruline see on ja kui võimatu oleks sul teistele midagi kirjeldada. Võime sulle öelda, et ka mitmeidsadu aastaid hiljemgi veel, inimesed ei suuda uskuda kõike seda, mida sina oled näinud ja kogenud. Selleks, et saaks ajapikku inimestesse seda informatsiooni lisada, tuleb see info tuua Maa peale ja leida inimesi, kes seda hoiavad ning vähehaaval rahvale selgitavad. Kuna kõiksusest tuleb infot juurde väga suurtes kogustes, siis ei ole võimalik pidevalt käia siia juurde lisamas.  Periooditi me käime siin, leidmaks uusi inimesi ja nende arusaamisi ümberkirjutamas. Kahjuks on teie eluiga aga nii lühike. Info säilitamine on väga raske ja enamus kipub pidevalt kaotsi minema või moonduma. Täpselt nii nagu teie kirjeldused tontidest ja kuraditest. Nägid ju ise neid, olid täiesti reaalsed ja üldse mitte nii nagu piiblis. Kosmose rahvad kasutavad erinevaid tehnoloogiaid informatsiooni säilitamiseks Maa peal. See ongi see, mida me tahame sulle õpetama hakata. Selleks, et sa ise saaksid informatsioonile ligi ja seal on kõige viimane versioon. Kulub veel mitusada aastat kui inimesed jõuavad sellise tehnilise tasemeni, mis oli meil tuhandeid ajaühikud tagasi. Siis nad hakkavad suhtlema kuvarite ja kõlarite abil. Hiljem saavad isegi lihtsad inimesed suhelda teistega, kellel on taskus väga väike aparaat. Kuid kõik see on veel üsna mannetu ja algeline. Sellist tehnoloogiat  saab kasutada ka kurjasti. Seda valu, vaeva ja hävingut saavad näha miljonid Maa elanikud. Kuid tuleb aeg, kus kosmos tahab kõigest sellest jamast vabaks saada. Kosmose rassidel on tehnoloogiad, millega me näeme ja tajume ka pikki aegu ette. Need ajad ja arengud ei ole kindlad ja jäävad. Tead nüüd ise ja ka näitasime, kuidas kõike võib alati muuta olenevalt sellest, mida planeedi inimesed otsustavad teha. Kas areneda või taandareneda, valik on nende. Kuid taandarengu vastu aitavad teadmised. Jutt ongi teadmiste salvestamisest. Ka sellel ajal, kui inimesed räägivad väikese aparaadiga taskus, teab enamus inimesi juba, et kogu informatsioon talletatakse kivisse. Ränikivisse. Informatsiooni saab säilitada ja töödelda madalal sagedusel vibreerivas, võib öelda isegi – elavas, mineraalses kristallis. Kui tolleaegsetes telefonides ja arvutites kasutatakse üsna väikest killukest  ränikivist, siis kas sa suudad ette kujutada kui palju mahub informatsiooni kogu teie planeedi igasse mineraalse kivimi tükikesse. Kogu universumi informatsioon ongi seal salvestatud. Lihtsalt teil pole tehnoloogiat, kuidas seda sealt kätte saada. Ka kakssada aasta hiljem ei saa inimesed veel selliseid õpetusi, kuidas seda informatsiooni kätte saada. Läheb veel aega. Kuid me saame anda oskuse nii sulle, kui ka neile, „kakssada aastat hiljem“ inimestele. Kuidas saada seda teavet, kui väga vaja on?  Sellega kaasneb aga ohtlikkuse moment. Algeline inimene ei tohi seda informatsiooni omada, sest meie ju teame kuidas inimesed on loodud. Neisse on pandud sisse süsteem ideaalseks arenguks. Paljud teie ja hilisemaaegsed inimesed imestavad – miks maailmas on nii palju kurjust. Kurjust ei ole palju. Inimestes on täpselt ühepalju headust ja kurjust. See on arengu, ehk siinse planeedi arengu üks variantidest. Teistes kohtades on väga, väga teistmoodi variante ka.  Summaarselt  on alati kurjuse ja headuse tasakaal paigas. Isegi siis, kui kuskil maailma osas on meeletu kurjus ehk sõda, siis mujal seda ei ole ja sealne headus tasakaalustab kõik ära.  Ka küsimus – „Miks just sina“, on väga tähtis. Alati toimub inimestele informatsiooni jagamine komplektselt. Osad rändajad on siin, ja paljud teised on mujal.  Ka praegusel hetkel on see nii. Meie oleme siin, et õpetada eestlasi. Eestlased on eriline rahvas, samuti on ka teised rahvad. Kuid eestlased ja see väike maalapike, vastab teatud vajadustele. Kui võrrelda inimese kehaga ja tema organitega, siis need on erinevad ning erinevate otstarvetega. Näiteks inglased on käed, ameeriklased jalad ja nii edasi. Nad tegutsevad, ja paljus ise ei saagi aru, miks nad midagi teevad. Eestlased oleks justkui käbinääre, mis mõtleb ja võtab vastu otsuseid. Eestlasi on vähe ja maa on väike. Eestlased ei ole loodud sõdimiseks. Nad on loodud iseseisvateks ja ise mõtlevateks ning ise tegutsejateks. See on see – eestlase jonn. Ka sõna „eestlane“ räägib lugu – ees/eest mineja. Kui tahad teada, miks eestlased vahest isegi sõdivad, siis see on neile õppetunniks ja tegelikult need inimesed, kes sõdades surma saavad, ei ole puhtad, tõupuhtad eestlased, vaid sõdijate omadustega. Millalgi nimetavad inimesed seda geneetikaks. Eestlaste kood on rahuarmastav ja teistega arvestav. Oma laste eest hoolitsev ja eriti just - õpetav. Eestlased on õpetajad. Sadade aastate jooksul tuleb aegu, kus paljud nende hulgast peavad oma kodudest lahkuma. See on kohati kurb, kuid see pole ilma asjata. Need kes lahkuvad, on puhta eestlase koodiga ja nad lähevad siinseid teadmisi ning oskusi teistele jagama. Siis imestatakse  – miks eestlane ei jää kunagi võõrsil jänni. Need on inimesed, kes teavad teadmisi, oskavad teadmisi leida ja lahti tõlkida. Seda, lahtitõlkimise kunsti, tulimegi me siia sulle õpetama. Praegusel ajal nimetatakse eestlast matsirahvaks. Nad teevad seda, mida neilt nõutakse ja ei oska enda eest seista. Sinu eesmärk on hakata seda muutma. Õppida informatsiooni leidma ja õpetama.“ 

Ja kaua rääkis Jag veel Jakobile, mis kõik on ja mis tuleb. Rääkis ka seda, et väga kaua nad koha peal enam ei ole. Õpetavad Jakobile informatsiooni hankimise meetodi ja liiguvad edasi.  

Rehetares oli aeg möödunud. Mitu tundi oli rehetaat lugu rääkinud. Noored ja lapsed olid juba ammu magama jäänud, sest nad ei saanud millestki aru. Vaid pereisa ja tema naine kuulasid.  Ema viis lapsed magama, vanataat toppis uuesti piipu ja siis küsis poeg oma vanalt isalt.

„Kas see tähendab, et sina ja mina oleme Jakobi järeltulijad ning peaksime ka midagi teadma.“ 

Taat alustas oma juttu ning mees ja naine kuulasid teda peaaegu härdalt.

„Ma ei ole teile saanud kõike seda siiani rääkida, kuid varsti tuleb aeg, kus teie peate seda oskust ja tegevust jätkama. Ei ole meie ainsad Jakobi teadmiste edasikandjad. Neid on palju. Sellest ajast on Jakobi oskuste ja teadmistega inimesi aina juurde tulnud. Iga poeg on, oma pojale, seda edasi andnud. Paljud on ka enne ära surnud, kui oleks olnud õige aeg pärandust avada. Paljud pojad pole seda uskunud ja vaimunõtruseks pidanud. Kuid eestlase vaimsus edeneb ja peatada seda ei suuda mitte miski. Ükski sõda ega muud kurjused. Ei ole ükski valitseja suutnud eestlasi alistada ega jäänud siia meid valitsema. Meie maa energeetika, no ütleme tundlikkus, on nii kõrge, et selle kannatavad välja vaid eestlased.  Nüüd ma siis pärandan teile oma teadmised ja oskused. Need teadmised antakse edasi ka kirjalikult. Mul on raamat, mis käib käest kätte. Jah, see on see sama raamat, minu kirstus. Sa oled mitmeid kordi minu käest küsinud. Mis raamat see siis on? Too see siia. Selleks et seda lugeda, pean ma õpetama selle keelt.  Raamat sisaldab enamuses praktikaid, see on võõras sõna. Praegusel ajal me kasutame sõna – loits. Need on tegelikult võtmed, saamaks teadmisi. Selles raamatus on aga sellised võtmed, mis ei võimalda inimestele kurja teha. Siin on ainult  terveks tegemise võtmed. Nii inimeste tervise parandamise võtted ja ka maailma parandamise võtmed. Raamatus on need vaid sellepärast, et kurjad inimesed ei saaks nende teadmistega jamasid korraldada. On aga teine ka võimalus ehk meetod, kus saab ligi kõikidele teadmistele, ka neile mis võivad kurja teha. Kahjuks on aga nii, et osad Jakobi järglased on pannud kirja ka need teadmised, eraldi raamatusse. Nende teadmiste teadmine võib viia maailma valesse suunda ja vabastada võimsad jõud. Maailma vanemas ajaloos on ka olnud sarnaseid aegu. Õnneks on maailm loodud nii nagu emand Jag kirjeldas, hea ja halva täiuslikus tasakaalus. Kuid see raamat  ei ole peamine. Kui teadmisi saaks edasi anda vaid raamatuga, siis oleks maailm ilmselt juba ära hävinenud. Raamatud saab ära hävitada ja kurjus saaks headuse üle võtta. Jakob õpetas inimestele, kuidas nad saavad alati juurde kogu informatsioonile. Nii tõesele kui ka halvale. Halb ei ole kunagi halb. Halb on see, mis inimestele õpetab, mis kõik võiks juhtuda kui ei tea, mis halb tähendab ja milleni see viib. Mitte kunagi ei sünni planeedile nii palju lolle ja ahneid inimesi, kes suudaks teha nii palju kurja, et maailm häviks. Alati on selliseid inimesi, kes tahavad teada, kuidas teha head ja kuidas selliseid teadmisi hankida. Ma räägin teile kuidas see käib ja kui aega täna ei jätku, siis seletan ka edaspidi, mida tegema peab. Rändurid õpetasid Jakobile mõtteid ehk mõttemaailma. Kogu meie tegevus toimub mõttemaailmas. Mõttemaailmas on aga selline seis või ala, kus mõtted ei liigu. Nemad nimetasid seda, mõtete vaheliseks alaks ehk teisiti, muutunud teadvuse seisundiks. Ma tean, et need on teie jaoks keerulised sõnad ja mõisted, kuid pole viga, küllap harjute. Täielik informatsioon on kogu maailma kivides. Selleks et selliseid teadmisi kätte saada, peab oskama korraks oma mõtted ära vaigistada ja seadistada oma keha samale sagedusele kiviga. Ühesõnaga, istud kivi kõrvale, paned selja vastu kivimürakat ja enam mitte midagi ei mõtle.  Jah, ma tõesti oskan seda teha. Seda oskavad paljud. Tegelikult oskavad seda kõik inimesed, kuid praegu, ja ka hilisematel aegadel, on inimesed selle võime unustanud või alles õpivad meelde tuletama. Kõik need ajad, mis on olnud enne ja mis tulevad, kasutavad inimesed kivide informatsiooni. Kuningad panevad kive oma kroonide külge ja tavalised inimesed pistavad näppudesse kividega sõrmuseid.  Kuningad ehitavad oma lossid kividest ja ka maarahva majad on kividest alustel. Selleks et kividega suhelda, peab olema hästi tasa ja ilma oma mõteteta. Kui õppida ja harjutada, hakkab inimene tajuma kivist tulevat informatsiooni. Kuid selle me jätame hiljemaks. Praegu ma tahaks rääkida hoopiski lühidalt, kuidas Claus ja Jag meile teadmisi jagasid.  Ma ei tea, kas nad juba enne teadsid või olid sel korral uurinud, kuid nad rääkisid Jakobiga meie maa taimedest. Neil oli lennuaparaadis mingi tuba, mida nad kutsusid laboratooriumiks.  Rändajad olid praktiliselt läbi uurinud kõik Maa taimed ja nende omadused. Nad olid väga üllatunud, kui erinevad taimed siin on ja kuidas need inimestele mõjuvad. Tervendavatest  taimedest teame meiegi üsna palju, kuid nemad leidsid teistsuguseid taimi. Need taimed, mis aitavad minna sellesse kummalisse, mõtete vahelisse kohta ja hakata tajuma, meid ümbritsevat informatsiooni.  Aastatuhandeid on planeedil olnud šamaanid ja taimetargad. Ka siit kandist leidis Saint Claus ühe huvitava taime. See on punane kärbseseen. Selle seenega juhtus üks naljaks lugu. Nad tahtsid selle seene mõju Jacobile tutvustada, kuid oli talve aeg. Selleks nad lendasid kaugemale, lõuna poole,  seda otsima. Suur lennumasin oli paksu heinakuhja sees ja uurimistel käisid  St. Claus ja Bab Jag hoopiski väiksemate masinatega.  Need olid sellised, jalgratta sarnased lendavad aparaadid. Kõik need päevad sadas väga palju lund ja tagasi tulles oli nende heinakuhi väga paksu lume all. Siis nad mõtlesid, kuidas oma elamisse sisse saada. Nad sulatasid kuhja tippu avause ja kõik ülejäänud päevad tulidki sealt välja oma väikeste lennumasinatega, et inimesed ei hakkaks liigselt huvi tundma.  Sellest ajast saidki Jakobi järglased kasutada erilise väega taimi. Need aitavad meil saada ühendust, nende kummaliste teadmistega. Need taimed ei olegi niivõrd mürgised, kui just ohtlikud liiga suurte koguste tarvitamisel.  Kõike mida katsetada ja tarbida, selleks tuleb teada, kuidas.“   

 Palju päevi, kuid ja aastaid õpetas vanataat oma pojale ja miniale kõiki neid tarkusi, mida ta teadis.  Ja nii need teadmised jõudsid kõikidele Jakobi järglasetele.  

On aasta 2016 ja on jõuluaeg. Istun nüüd mina arvuti taga ja kirjutan seda lugu.

Kirjutan sellepärast, et maailmas on olemas üks eriline kategooria inimesi, kes mõtlevad välja kummalisi lugusid.  Nende kummaliste lugude kirjutajad on ühinenud üheks väikeseks grupiks ja nimetavad endid ulmekirjanikeks.

Ei saa paljud inimesed aru, kes nad on ja miks nad endid vaevavad selliste absurdsete lugudega. Miks, sellest saavad aru ainult need inimesed ise. Ulmeinimesed korraldavad oma kirjelduste võistlusi. Ilmselt selleks, et elavdada fantaasiat ja sünnitada uusi lugusid.

Toksin neid sõnu selle loo sisse ja püüan oma haritud peaga aru saada, mis maailmas on toimunud, toimub ja mis tulevate aegade jooksul veel võiks tulla. Mind peetakse imelikuks ning küsitakse pidevalt. Miks ma selliseid lugusid räägin ja kirjutan. Nad arvavad, et mina olen imelik ja nemad on normaalsed. Jälgin oma lähikondseid ja imestan. Telekast tulevad jõulufilmid ja ilmselt tuleb ka meie peresse õhtul jõuluvana.  Kes???  Mingi punase kuuega papi, kes tahab kangesti kinke jagada ja teada saada, kas lapsed on aasta jooksul ikka head olnud ning mida nad on aasta jooksul juurde õppinud.

Tuleb ta mingi kummalise ja tundmatu lennumasinaga.  Lennumasinal on kuue põdrajõuline mootor, see on ülikiiruse ning vertikaalse tõusmise ja laskumise võimega. Mida see meenutaks, kui me teame, et igal lennukil on pardatuled nagu ka Rudolfi punane nina.

Jõuluvanal on ka võimas kingituste tehas. Sellise koguse kinkide tegemiseks peaks olema Lapimaa suurune ala paksult tehaseid täis ja ikkagi ei mahuks kõik kingid saani ära.  Kas see on ikka muinasjutt?

Enne kui Saint Claus lahkus planeedilt Maal, siis ta valmistas oma „lendava kausi“  printeris erinevaid asju. Pani omale selga paksu punase mantli, kleepis ette tiheda valge habeme ja hakkas pere lastele huvitavaid kinke jagama.

Ajad möödusid ja inimesed ei suutnud kirjeldada lendavaid seadeldisi.  Jäid vaid mälestused punasest  Santa Clausist,  vahest ka teda saatvast  „Snegurotškast“  või siis lendavast  Baba-Jagast.

Millist muinasjuttu ma peaks uskuma?

Kuidas meie taskus ja ka selle arvuti see on „tark kivi“, mis liidab ja lahutab „ühtesid ja nulle“?

Kuidas enam ei ole sellel pisikesel vidinal isegi nuppe ja kas tuleb „Star Treki“ aeg, kus meil on laua peal karbike ning me suhtleme oma laste hologrammiliste kujudega. Vaevalt paarkümmend aastad tagasi oli telefonis teise inimese elusa pildi nägeminegi, ulmekirjaniku fantaasia.

Kas inimene, kes õppis rääkima ja kirjutama ning unustas ära telepaatia; kes leiutas looma seljas sõitmise ja unustas ära teleportatsiooni; kes unustas ära rahu ja hakkas sõdima – on nüüd arenenud või taandarenenud?

Ei mahu tavalise ega isegi ulmekirjaniku pähe küsimus – miks on maailmas taimsed „narkootikumid“?  Miks keelatakse aineid, millest midagi ei teata – või teatakse!!  Kuid teadmised ongi ohtlikud ja kõigil pole vaja saada ühendust infoväljaga.  Miks neid tarbitakse ja kuidas nende ainetega käivad ümber teadjad inimesed.  Miks vaevalt kuuskümmend aastat tagasi oli kuusepuul jõulueheteks, ja jõulukaartidel, massiliselt punased kärbseseened  (googelda – punane kärbseseen jõuluehe).

Ei saa paljud aru, mis on Piibel, Saatana piibel, Tarkuseraamat või mis seade võis olla Seaduselaegas. Miks paljud inimesed vaevlevad muinasjuttude ja mütoloogiaga?  Saatana ja muude põrguvürstidega. Miks minu lapselapsed ja isegi nende isad on vaadanud kümneid kordi sellist „absurdsust“ nagu „Sõrmuste isand“.

Miks kästakse koolis õppida eepost „Kalevipoeg“?  Kõikides, absoluutselt  kõikides, maades on eeposed - mis ei ole normaalsed.

Kui teadlased ja õpetlased ütleksid kõva häälega välja, et kõik, kes selliseid lugusid loevad – EI OLE NORMAALSED.  Siis ma isegi usuks, et Saint Clausid ja Bab Jagid ei ole siin kunagi käinud.  Mina näen aga iga päev hoopis teistsugust pilti.

See lugu on pikk. Seda lugu võiks kirjutada veelgi pikemaks, sest kirjutada lubatakse viisteisttuhat sõna. Mul on siin aga natukene üle nelja tuhande.

Kas väga pikk ja põhjalik lugu on parem või piisab sellest, kui hakata ise uurima – veidi teistmoodi ja teistsuguseid asju.  Kas me saame kunagi teada, kust kohast lõpeb normaalsus ja algab ulme.

Kas on üldse keegi kunagi kirjutanud tõelist ulmet. Mina pole seda kohanud.

Ulmelised lood on tegelikult tavalised lood, mis planeedil Maa toimuvad, panduna kunstlikult kuhugi mujale, mingi muu planeedi peale või kummalisse situatsiooni.

Mulle meenub vaid kaks kohta, mida võiks ulmeks nimetada.  Need on Hieronymus Boschi joonistused ja Voynitchi manuskipt.  Ja nüüd ma mõtlen.

Kas keegi on saanud reisida koos Saint Clausi ja Bab Jagiga, ning on näinud neid maid?

On sellised inimesed olnud lihtsalt mingite ainete mõju alla.  

VÕI ON VEEL MIDAGI. 

Küsimustele ei tule kunagi lõppu.

Praegu on jõuluaeg ehk pööripäev.

Teadmiste ja headuse väravad on veel nädal aega pärani lahti.
PS. Selle looga on veel üks kummaline seik. Ma olen enamuse oma elust elanud Võnnus. Kuna mul on nii haruldane perekonna nimi, et sellise nimega inimesi Eestis väljaspool minu peret on vaid paar inimest ning ma pole kunagi teadnud, kust see pärit on. Mingi aeg tagasi aga sattus minu kätte ühe Võnnu inimese sugupuu ja oma üllatuseks leidsin sealt terve suguvõsa sellise nimega aastast 1670. Ja esimeseks nimeks oli Jakob Tsirna. Mina olen sündinud Harjumaal ja täitsa "juhuslikult" sattusin elama Võndu. Võnnu valla tunnuslauseks on - Juurtest jõudu ammutades. Kas see siis tähendab, et ma olengi jõudnud oma juurte juurde tagasi. Ma ise loodan et nii see on, sest mulle see elamise koht sobib.  

 

 

ESTPARADIISIA.

ESTPARADIISIA. 

„Hommikust kallis!  Ärkasid?  Kas sa oled juba päris ärkvel?“

„Miks sa seda küsid?“ 

„Olid täna hommikul üsna imelik. Sa pole varemalt magades nii palju keerutanud ja väherdanud. Mis toimus?“

Jäin hetkeks mõttesse ja vastasin. „On jah kummaline! Ma nägin und.“

„Sina ja und!  Pole sa ju kunagi und näinud, ise oled öelnud.“

„Aga nägin ja nägin kohe niimoodi, nagu see poleks mitte uni olnud, vaid päris reaalsus. Ma võin kõike täitsa täpselt jutustada.“

„Aga räägi siis, täna on pühapäev ja meil pole kuhugi kiiret.“

„Ma sattusin „Eesti Rahva Muuseumi“. Täpselt samasugune suur maja. Tohutult palju ruume ja kogu maja oli klaasist. Mitte ühtegi akent ei olnud. Kõik oli klaasist. Esimesel hetkel ma sattusin tuppa ja ei saanud aru, kas on mingi üritus või pidu. Kõik olid eesti prominendid. Toimetasid ruumis justkui valitsuskabinetis ja kohal olid absoluutselt kõik, keda me teame. Mingil erilisel hetkel märkasin, et osad lähevad uksest välja ja teisest uksest tuleb uusi inimesi juurde. See oleks olnud nagu arvutigraafika, kuidas ühest ainsast ruumist juhiti  terve riigi majandust ja ka kõike muud. Seda on üsna raske kirjeldada kui intensiivselt ja kiiresti kõik toimus. Igas ruumi osas istus ise minister ja ministrite juurest astusid läbi erinevad ametnikud. Oli pankureid, õpetlasi, arste ja tootmise inimesi. Uurisin tükk aega, millest keegi oma ministriga rääkis ja ma ei saanud millestki aru. Ei jagatud  mingeid materjale. Iga inimene oleks justkui telepaatiliselt jaganud oma infot ja täpselt samuti said ka vastuseid. Ka mina sain kõiki vastuseid kuulda, täpselt sealt, kuhu oma tähelepanu pöörasin. Ühel hetkel hakkasin uurima, mis imelikud uksed need on. Astusin siis läbi sellest uksest, kuhu kõik inimesed läksid. Sattusin hoopis teise ruumi, kuid üllatav oli see, et sellesse ruumi ei tulnudki ühtki neist inimestest, kellega ma koos uksest läbi astusin. Selles ruumis olid hoopis teised inimesed. Rääkisid hoopis teises keeles, kuid toimetasid täpselt sama skeemi ja sama tempoga. Otsustasin korraks tagasi minna ja sattusin samasse kohta. Rõivaslased, Rataslased, Kallaslased ja Savisaarlased ajasid entusiastlikult omi asju edasi ja kuulsin, üsna ukse juures, kaitseministri ja ühe suure sõjaväe ülemuse infovahetust. Teemaks oli Venemaa. Ma ei saanud aru, miks nad räägivad Venemaast ja näitavad näpuga ukse poole. Sealt tulevat okupatsiooni oht. Hetk hiljem läks aga sõjaväelane välja samast uksest. Otsustasin siis minagi minna ja samal ajal oli peas küsimus. „Kuidas saab selle ukse taga Venemaa olla?“  Astusin siis teise tuppa ja pidin üllatusest ära minestama. Oligi Putin. Ja kõik teised ka, kes vähegi võisid olla. Asjaajamine ja tempo möllas ruumis samamoodi. Karjuti üksteise peale ja vehiti kätega ühe teise ukse poole ja põhiteemaks oli Ukraina. Tead, ma ei julgenud enam ühestki uksest edasi minna, sest tekkis hirm, et äkki ei oska tagasi minna. Astusin uuesti uksest Eesti poole tagasi. Ma ei osanud kohe midagi tarka ette võtta, kui äkki nägin ühte tuttavat. Tead küll, seda suure lobaga professorit. Võtsin talt nööbist kinni ja tirisin ruumi nurka.“

„Kuule mees, tunned mind?“  
„Tunnen, tunnen, miks ei tunne. Mis sina siin teed?“

„Mis teen? Ega ma isegi ka ei tea, mida. Miks kõik sebivad nii hullusti?“

„Aga mis nad siis tegema peaksid, see on ju elu.“

„Elu, mis moodi elu.  Miks kõik toimub ühes ruumis?  Miks kõik liiguvad sisse-välja vaid kahest uksest? Miks keegi välja ei lähe?“

Mees jäi imeliku näoga mulle otsa vaatama. „Kuhu välja? Me oleme omas riigis ja riigist välja minekuks peab mingi vajadus olema. Reisidel me ikka käime.“

„Ma üritan ju küsida, et miks te ei lähe siit klaasist ruumist välja, õue?“  Selle peale vajus mehel suu lahti ja keerutas  nimetissõrmega oma meelekoha peal.  Sahmas käega ja jalutas minema.  

Siis nägin veel ühte tuttavat meest, näitasin käega klaaside suunas ja küsisin. „Kas nende klaaside taga on ka midagi?“

Mees raputas pead. „Ei sealt algab kosmos ja sinna lendavad ainult kosmoselaevad.“

Selle peale tormasin ma akende poole ja põrkasin peaga vastu klaasi. See tekitas minus paanika ning hakkasin klaase kätega peksma. Ühel hetkel need purunesid ja klaaside tagant kuulsin sinu häält - „Tere hommikust kallis“.“

„Jaa, üsna huvitav unenägu. Mida see peaks tähendama selles kontekstis, et sa pole ju varem unenägusid näinud?“

  Sellest päevast läks mööda nädal aega. Iga jumala öösel nägin ühte ja sama unenägu, veidi omamoodi. Nädalaga katsetasin unenäo uksest läbiminemist, kui ma olin eelnevalt soovinud minna erinevatesse riikidesse. Erinevates riikides kasutasin mõnikord ka seal olevaid uksi, soovides külastada mõnd looduslikku paika. Need olid huvitavad kogemused. Kuid selline, mõistetamatu, uneseiklus hakkas mind ja mu naist huvitama. Mis see võiks olla?

Naine oli uurinud tuttavate käest ja nii mõnigi soovitas pöörduda mingi ekstrasensoorse inimese poole. Naine leidiski hüpnotisööri kontakti.

Paari päeva pärast saime ka seansi. Läksime kohale pool tundi varem ja kohapeal selgus, et enne meid on veelgi inimesi ootamas. Hüpnotisööril oli paari kliendiga pikemalt aega läinud. Naisel ei olnud nii palju aega oodata ja ta läks oma asjatoimetust tegema. Jäin siis ootama.

Vaatlesin neid, paari inimest ooteruumis, ja ei märganud midagi erilist, mis oleks võinud aimu anda, milleks need  inimesed siin on.

Läksin õue suitsu tegema. Minuga liitus ka üks ootajatest.

Alustasime juttu niisama siit ja sealt, kui viimaks tihkasin mehelt küsida.

„Kas teil on esimene kord sellist seanssi teha?“

„Ah, mis sa ikka teietad. Ei, mina olen siin tihe klient. Ma ei saaks üldse oma eluga hakkama kui ei saaks vahepeal teada, mis on siin ja mis on seal.“

„Seal. Kus seal?“

„Mis sulle endale probleemi valmistab, siis seletan oma anomaaliat.“

„Mina näen unenägusid. Imelikke unenägusid.“

„Oo see on üsna huvitav, milliseid?“

„Mina näen ühe kindla struktuuriga unenägusid,“ ja siis seletasin lühidalt.

„Sellele saad hüpnotisöörilt täitsa kindlasti vastuse, pole probleemi. Mul endal on pisut teistsugune kummalisus. Olen lugenud palju raamatuid ja lugemine ongi mu põhiline hobi olnud juba lapsest saadik. Enamuse elust ma ei olnud midagi märganud, kuid aasta jagu tagasi hakkasid toimuma huvitavad muutused. Nimelt, hakkasin märkama, et raamatu lugemisel hakkas muutuma ka minu enda elu, samas suunas kui oli raamatu süžee.“  

„Mis moodi see saab võimalik olla?“

„Esimestel kordadel, kui seda märkama hakkasin, olid need äratundmised väga väikesed. Nii väikesed, et pidasin kõike seda juhuseks. Hiljem juba, aasta pärast, muutusid äratundmised kindlamateks, kuid siis ma pidasin neid juba suuremateks juhusteks.“

„Kuidas sa neid märkasid ja kas saaksid tuua mõne näite, et seda hoomata?“

„Oi, neid on nüüdseks nii palju, et kohe ei tea, millist rääkida. Hästi, ma räägin paarist.  Kui ma lugesin ühel korral Agatha Christie kriminaalromaani, siis toimus majanaabril suur vargus. Politsei, nagu ikka, selliste vargustega eriti palju vaeva ei näinud. Keda see, võõra vara kaotamine, ikka huvitab. Öeldi vaid, et ise ei teinud ennetamiseks kõike vajalikku. Ja minust sai hetkega detektiiv. Kolme päevaga oli vargus lahendatud ja vargad koos kraamiga käes?“

„Kuidas see võimalik sai olla?“

„Just täpselt. Samuti küsisin ka eelnevatel kordadel, kui need väikesed juhused hakkasid tekkima. Ma lihtsalt olekski olnud nagu Holmes, Poirot või Siberi Võmm. Kõik oli lihtne ja loogiline, justkui oleks ise raamatut lugenud või kirjutanud.“

„Äge, ja mis veel on toimunud.“

„Teine lugu, mida räägin, oli aga sootuks hullem. Lugesin mingit raamatut, mis ei olnud puhas seiklus, vaid nagu pingeline romaan, näiteks „daVinci kood“. Seiklus, mõistatused ja palju muud, kuid igast romaanist käib läbi ka armastuse teema. Loen ja loen, ning minu ellu tuli naisterahvas.  Ma ise olin abielus olnud juba mitukümmend aastat ning ma poleks eladeski arvanud, et midagi sellist võib juhtuda. See naine hakkas mulle pinda käima. No pihta panema nagu öeldakse. Mis sa arvad, mis edasi juhtus?“

„Ma küll ei tea, äkki sa alguses ei võtnud kohe vedu. Oli ka ilus naine?“

„Kummaline oli see, et see naine ei olnud täpselt selline, nagu  ma oleks ette kujutanud selle raamatu tegelast. Kuid nüüd hiljem, ma võin täie kindlusega öelda. Ta on täpselt minu maitse.“

„On. Sa ütlesid on.“

„Just nimelt. Meil tekkiski armastus, mille oma naisega olin juba unustanud. Naine sai muidugi teada, sellega ei leppinud ja nüüd me elamegi juba pool aastat koos.“

„Huvitav. Kuid mis on kõigel sellel pistmist hüpnotisööriga?“

„Vaata, siis kui ma selle uue naisega sellistest asjadest rääkisin, siis see tekitas talle huvi ja me hakkasime uurima. Viimaks jõudsimegi siia.“

„Ja millised tulemused oled nüüdseks saanud?“

„See hüpnotisöör viis mind nende lugude sisse ja selgus, et minul on mingi eriline võime muuta oma elu vastavalt sellele, mida ette kujutan. Ta selgitas seda. Mina sulle selgitama ei hakka. Äkki muutub see sinu  probleemi lahendamisel takistuseks.“

„Hästi, kuid miks sa seekord siin oled?“

„Küsimus on asjakohane ja siin käimata ei saaks ma enam tegeleda oma lemmiktegevuse, lugemisega. Kui ma olen ära lugenud mingid raamatud, siis  pean käima siin mälu kustutamas, et raamatust tulevad tegevused ei hakkaks minu elu jälle ümber kujundama.“

„Oot, kas ma saan aru õigesti. Sa ei soovi selliseid kogemusi, mida ise ei ole teinud, vaid need on tulnud raamatust.“

„Täpselt nii, siin seisabki konks. Me oleme naisega pidanud pikki arutelusid. Kas sellised muutused on õiged. Kui me tunneme, et mingid muutused võiksid teha meie elu paremaks, siis jätame need alles ja siin kustutamas ei käi.“

„Kuid see on ju absurd. Kuidas sa saad niimoodi elada kui sa ei tea, kas sa elad oma elu või raamatukangelaste omi.“

„Mina seda ei tea. Nii ma olen oma eripäraga ära harjunud ja elu see keeruliseks ei tee, pigem just vastupidi. See laseb elada nii, et elus on probleeme väga väheks jäänud. Vaat, vahest tuleb juba ketserlik mõte, midagi vussi keerata, et põnevust juurde tekitada."

„Imelik!“

  Järsku pöördus meie jutu vahele see kolmas meesterahvas, kes samuti järjekorras ootas.

„Teate mehed, ma kuulan teie juttu ja mitte ei saa vahele sekkumata jätta. See, millepärast mina siin olen, on summa neist kahest jutust, mida teie räägite. Mina näen unenägusid, erinevaid, need ei ole küll samad ja need ei lähe ka täide, kuid neis on see üks eriline omapära, mis on hakanud mind vaevama.“

„Räägi ja me kuulame huviga.“

„Mul on unenäod, kus ei ole mingeid probleeme ja kõik on ilus.“

Me vaatasime mehele otsa ja hüüatasime justkui ühest suust.  

„Milles probleem siis on!“

„Kohe seletan. Ka teile on see alguses arusaamatu. Peale seda kui ma hakkasin selliseid unenägusid nägema, siis algul ma isegi ei märganud neid. Mul endal läks elu hästi ja polnud mingeid eriliselt suuri probleeme. Väikeseid ikka oli, kuid kellel neid ei oleks. Vahel kuulsin ma tuttavate ja sõprade käest, milles nemad enamalt vaevlevad ja millised on inimeste suured mured. Teil endil on ju ka selliseid tuttavaid või sugulasi, keda külastavad sellised hädad nagu tööpuudus, haigused; ma mõtlen ikka tõsiseid haigusi. Paljudel on pereprobleemid või mõned muud suhete sasipuntrad. Viinavead või vanglatrellid. Nendel puhkudel peetakse seda mingiks karmaks või saatuseks, mina ei tea. Siis ma hakkasingi märkama, et kui mul probleeme ei ole, vaba aega on palju, raha ka nagu on, palju erinevaid hobisid ja reisimist naudinud. Kuidagi igav on, midagi uut ja põnevat ei juhtu. Siis hakkasidki tulema minu „kohutavad“ unenäod, kus elu on veelgi ilusam.  Saate ikka aru!  Elu, kus ei juhtu mitte midagi negatiivset.  Kõik on positiivne ja magus nagu tort või mesi.“

„No see on küll pöörane. Millised need unenäod välja näevad?“

„See ongi hetkel minu küsimus teile, mitte hüpnotisöörile. Kas teie suudate ette kujutada, milline on probleemide vaba elu, lihtsamalt öeldes – paradiis. Teid vaadates, ma oleks justkui küsinud midagi üle mõistuse võimatut?“

„Ei, ei. Esimese hooga ei ole väga pöörane.“

„Alguses oli mulle ka kuidagi lihtne. Midagi on ju alati puudu,“ mõtiskles paradiisimees.

„Alguseks võiks olla suure toa täis raha.“

„Vot täpselt, selline meie mõttepiirang ongi. Saaks kapitäie raha, aga mida  sellega peale hakata?“  

Kolm meest olid pea pool minutit vait ja siis hakkas „raamatumees“ rääkima.  

  „Alguses tundus selline mõte - totruse tipuna. No kas saaks kellelgi olla midagi selle vastu, kui tal – ei oleks millestki puudu. Veel rohkem, kui tal oleks pidevalt üle!  Mulle tuleb see teema küll väheke tuttav. Mingil hetkel hakkab igav.“

„Teate mehed, asi on veel hullem. Kui teie mõtlesite selle küsimuse peale, siis mingil hetkel sattusite tupikusse, on nii?“

„See on tõesti tõsi.“

„Kui mõelda nii, et mul on absoluutselt kõik olemas ja kõik võimalused olemas, mida ma siis teeksin. Kuhu tormaks või mida juurde soetaks? Seni kui kogu selle varanduse alla ära kaoksin. Nagu ütlesingi, alguses pole probleemi. Ostad suure maja, minu pärast otsid kas või uue naise. See ilmselt mõistab aastaid raha kuhugi kulutada. Tööl ei käiks ja reisiks mööda maailma. Kaua! Täpselt nii kaua, kui ma jaksaks. Tuled koju ja jälle ei ole midagi teha. Siis peaks ilmselt inimesel olema mingi väga eriline hobi. Kas sellestki piisaks elu lõpuni?“

Vahepeal oli kabineti uks lahti läinud ja raamatumees läks seansile.

„Ja mis on siis sinu küsimus hüpnotisöörile?“

„Ma ise ka ei tea.“

„Kui tegelikus elus on kõik hästi ja unes on veel paremini, siis peaks ühe neist ära kustutama.“

„Õige mõte iseenesest, kuid kumma?“

„See ongi probleem.“

„Algul oli mõte, et kustutaks uneparadiisi ära. Pärast aga mõtlesin, et sellest ei lähe midagi paremaks, sest ilmsi läheb ju ka igavaks.“

„Siis jääbki kaks võimalust, tekitada parajate probleemidega päris elu, või lasta unedesse suuri.“

„Nii ongi, tahaks teada mida spetsialist asjast arvab ja teha suudab.“

Mehed olid nii jutuhoos olnud ja nad  ei olnudki märganud, et ooteruumis istus uus mees ning ilmselt oli nende juttu kuulnud.  

„Suur tänu teile. Siia tulles ma pidasin ennast hullumeelseks.“

„Aga kes teie üldse olete?“

„Mina olen ülikoolis füüsika professor. Olen elu aeg õpetanud füüsikat ja äkki läksin lolliks. Ei, ärge ehmuge, nüüd juba ma ennast enam nii lolliks ei peagi. Minuga juhtus selline kummaline muutus. Hakkasin valemeid nägema. Mitte just nii, et näeksin mingeid nägemusi või valemeid. Kuid on juhtunud mitmeid kordi, kus kirjutan tudengitele, tahvlile, valemeid ja õppurid peavad mind parandama, kuna olen kirjutanud valemeid valeks. Alguses pidasin seda eksimuseks ja isegi vanaduse nõtruseks. Aga mingil hetkel kui tegelesin ühe teadusartikliga ja seda  parandades leidsin massiliselt „valesid valemeid“.  Tahtsin need ära parandada, kuid neisse süvenedes märkasin üllatusega, et need nagu ei olekski valed.“

„Mis valemid need siis olid?“

„Ohh, füüsikavalemid on nii keerulised, et teile selliste peensuste seletamiseks  kuluks päevi või nädalaid. Lihtsamalt öeldes, asi läks ulmeks. Te olete ju ilmselt näinud ulmefilme. Seal on vinged tehnoloogiad. Autod, rongid ja lendavad kosmoselaevad. Selleks, et mingi kosmoselaevaga kuhugi lennata, tuleb kaasa vedada kütust. Olete te ulmefilmides näinud suuri kosmoselaevu, mis veavad endaga kaasa tsisternideviisi üliohtlikku kütust. Ja kui kaugele me suudaksime  sellise tsisterniga lennata, kui arvestada veel ka seda, et koju tagasi tahaks ka jõuda. Võimatu, nii ei lenda mitte kuhugi. Füüsikas on postulaadid ja põhivalemid, mis kirjeldavad - kuidas miski siin Maa peal on võimalik.

Seda ei suuda veel keegi seletada, mis kütusega planeedid liiguvad. Eesti esimesest satelliidist olete kuulnud. Seal ei ole kütust. Pigem tahetakse katsetada „päikesepurje“. Nende põhivalemite hulgas on neli põhikonstanti, mitmeid lahendamata võrrandeid ja üks neist on selline, mis ei lase meil tõusta maapinnalt kõrgemale ehk siis lennata ilma kütust kaasa võtmata. Eirata gravitatsiooni.“

„No ja mis siis sellest, kus see hullumeelsus siis on?“

„Ma näen, või õigemini mu käsi kirjutas, selliseid valemeid.“

„Ei saa aru!“

„No ma ei hakka siinkohal kirjeldama mingeid väga suuri ulmekirjanikke, kuid ühte meest peaksite ikka teadma. Jules Verne.“

„Oleme kuulnud ja isegi lugenud.“

„Siis te teate tema „ilma kütuseta“ allveelaeva „Nautilus“. No ei olnud sellel laeval kütust, kivisütt või puuhalge. See laev võis teha veealuse reisi ilma pinnale tõusmata. Tänapäeva mõistes tuuma-allveelaev. Aga 19. sajandi lõpul ei olnud tuumatehnoloogiat. Kes siis oli see kirjanik?   Oli ta hullumeelne, fantasöör või veel keegi.“

„Tulnukas, tahad öelda või,“ pakkusin mina.

„Nüüd leidsid, füüsikaprofessor ja tulnukad,“ muigas paradiisimees.

„Jah, aga las see olla. Ma näen oma märkmetes selliseid valemeid, mis kõike seda võimaldaks.“

„Võimas, kuid mida sa sellega peale nüüd hakkad?“

„Kas te mehed siis ise aru ei saa. Ma ei saa nendega mitte midagi peale hakata. Meie planeedi mitte ükski füüsik ei mõista neid. Kui nendega välja tuleksin, siis nad rebiks mu lõhki. Kõigepealt kadedusest.“

 „Aa, see on siis see jutt, et sellised tegelased, kes ei mahu hetkel kehtivasse maailmapilti, tuleb lolliks kuulutada, naeruvääristada ja isegi ära tappa, kui ohtlik element.“

„Nikola Teslast olete kuulnud, kui ei ole, siis vahet pole. Nüüd ma olengi dilemma ees, mis sellise „kingitusega“ peale hakata. Kui ma ei suuda sellist fenomeni kinni panna või ära kustutada, siis on minu töö ja leivapaluke otsas. Ma ei saa ülikoolis selliseid eksimusi lubada.“

Hetkeks jäi mehed mõtlema.

   Mulle tuli üks huvitav mõte. „Kulla professor aga mis oleks kui!  Kuidas sulle endale tundub see elu, mida sa praegu elad ja kuidas õpetad teisi, kas see on sinu jaoks huvitav. Oled sa selle elu eest nõus loobuma neist nägemustest, sellisest tarkusest?“

Füüsik vahtis nüüd mulle juba üsna „imestava hullumeelsena“ otsa.

„Ma pean sind, sõber, tänama sellise küsimuse eest. Siia tulles, ma oleks ilmselt olnud nõus loobuma. Nüüd ma aga seda ei suuda. See tundub nii põnev. Kuid mis ma edasi peaks tegema?“

„Edasi peaksid sa hoopis tagasi minema. Mine koju ja mõtle. Tööle sa minna enam ei saa. Või siis tiksud seal ülikoolis niikaua kui keegi märkab sinus „skisofreeniku“ või „Altchaimeri“ tunnuseid ja siis võid ära tulla. Sinnamaani kirjuta neid valemeid ja paned uusi teooriaid või isegi praktilisi teadmisi kirja. Kirjuta, leiuta ja arhiveeri kuhugi. Kui keegi tulevikus need leiab, siis pole su elu asjatult elatud ja võib-olla isegi vähem kui saja aasta pärast, on kõik linnad sinu pronkskujusid täis ja su oma ülikooli koridori ehib järjekordne kipskuju“.  

Füüsik oli sõnatu ja hüüatas: „Mehed, mulle polegi mingit hüpnomeest vaja, ma põrutan joonelt koju ja hakkan„fundamentaalteadust“ looma.“

„Oot-oot, ära kohe mine. Ootame raamatumehe ka ära, kuulame mis tal rääkida on, vahetame kontakte. Siis on hea kunagi veel juttu puhuda ja uurida, kuidas meil läheb.“

„Täpselt, ma ei tea kuidas sinul, aga mina ühinen ka füüsikuga ja pole mulle mingi posijat tarvis,“ hõikas paradiisimees.

„Sama siin, ega minulgi pole enam sinna asja,“  lisasin ka mina.

   Mehed vestlesid ja ootasid raamatumeest. Siis kui uks avanes ja uksele tulid kaks meest ning hüpnotisöör kutsus järgmist „patsienti“, siis kargasin kärmelt püsti. Läksin raamatumehe juurde. Võtsin tema õlast kinni ja laususin: „siin ruumis ei olegi enam ühtegi klienti. Meie kõik tulime lihtsalt oma sõbraga kaasa ja nüüd me läheme kõrtsi ning võtame kuusteist kannu õlut ja uurime, mis tema hullusest edasi saab.“

Suur oli raamatumehe üllatus, kuid ma suutsin ta sõnad ära summutada ja kiiresti ukse poole tüürida.  „Head töötamise jätku ja kena päeva.“  

   Kuu aja pärast oli meid kõrtsilaua taga juba viis. Kahe kuu pärast kümme. Kes meie hulgas kõik käinud on. Üks pankur, kaks direktorit, kolm poliitikut, neli inseneri, viis ajaloolast, kuus lihtsat töölist, seitse naisterahvast.  Kuid siiani ikkagi, vaid üks füüsika professor. Pankur käib ikkagi veel tööl, kuid joonistab skeeme ja diagramme, kuidas saaks raha luua ilma intressideta. Direktoritest üks, tegi juba oma firma ja teine teeb äriplaani. Insenerid ja ajaloolased on kokku „istunud“ ja uurivad ajalugu. Kas ajalugu ikka on selline nagu meile kirjeldatakse. Hetkel on nad teema juures – „Kas egiptlased ikka ehitasid püramiide suurtest kiviplokkidest, pronksist meislite ja puust haamritega“.  Nii mõnigi tööline on muutnud maailmavaadet ja uurib kvantfüüsikat.  Ja meie seltskonna naiste hulgas pole ühtegi esoteerikut, inglite uskujat ega rituaalide korraldajat. Vaid poliitikutega on jama. Nad ei taha enam poliitikat teha, kuigi peaks, sest häid ja mõtlevaid poliitikuid oleks väga vaja.

 Üks poliitikutest käis välja naljaloo. „Ma tahtsin poliitikaga edasi tegeleda, kuid ükskord läksin kapi juurde, et vaadata kui suur on minu luukere. Siis sain aru, et minu kapi luukere on nii väikene, võrreldes teiste omadega. Teiste poliitikute luukered paneks minu oma silmapilkselt nahka.“ 

 

„Tere hommikust kallis. Kuidas magasid? Und ka nägid?“

„Ikka nägin, kuid peale seda, kui ma hakkasin unenägude tegelastele asju teistmoodi seletama, nagu sa mäletad, on seal palju muutunud.“

„Mis nimelt?“

„Tead, tänaöises unenäos oli juba üsna palju muutunud. Klaasruumis on värvid vahetunud. Lipul on uued värvid. Sinine, must ja valge on muutunud – hõbedaseks, kuldseks ja violetseks. Vappi enam ei ole.“

„Kas neid, kolme sinist lõvi, punaste küüntega, keda põhjamaades pole kunagi nähtud.“

„Just, ja ruumi nimeks on tänasest  -  Estopia.“

„Mida veel ei ole?“

„Sa tead ju, et esimesena kadusid ära kaitseministrid, ka kõikidest naaber klaasruumidest. Siis tuli uus rahandusminister ja raha hakati jagama kõigile, kõrgema kosmilise seaduse järgi – „kõigile tema vajaduste järgi ja kõigilt nende vaba loomingu tulemusel“.  Seejärel kadus ka siseminister koos vanglate ja politseiga. Sotsiaalminister koos vanadekodudega. Tervishoiuminister vahetus välja ja inimesed on nüüd tervemad. Jääb vaid oodata, millal ka see minister ära kaob. Mõned ministrid veel on, kuid nüüd valmistatakse pinnast uue ruumi sündimiseks – Estparadiisia.“

„Kas igavaks ei lähe!!!“

„Ei lähe, sest selleks annab mulle nõu „paradiisimees“.  Aga nüüd kallis, ma läheks oma igapäevasesse reaalsusesse ehk tööle. Ka meie firmas levivad muutused. Kui ma igapäevaselt ei paneks kirja kõiki muutusi, mida näen meie kodumaal ja ka klaasmaailmades, siis ma ei märkakski neid. Väikeste sammudega paradiisi poole.“

„Musi sullegi, õhtul näeme.“

„Kus mu auto võtmed on?“

„Siin kallis, palun.“

„Aga need on ju „Bentley“ võtmed!!“

„No ja mis siis. Kas sa oled unustanud, et meil ongi lendav „Bentley“. Head päeva.“

Ja naine sulges minu nina ees kodu ukse. Ta ei kuulnud mu sõnu.  

„Kuid eile sõitsin ma koju ju ratastel  „Mercedesega“!!!“