ISIKSUSE EVOLUTSIOONI-KASVAMISE TEOORIA.

Sissejuhatuseks.

Selle kirjutise tõlkisin vene keelest, kuigi mu vene keel on üsna hea, tuli siiski ette mitmekümneid kordi, kui ma pidin kasutama sõnaraamatut. Tekstis oli isegi selliseid sõnu, mis olid jutumärkides ja alltooniga, millest saab aru vaid vene-keelne inimene. Ma ei hakanud ka teksti kohandama ning mõnes kohas kasutasin oma lause tõlgendust.  

Selle teksti lugemiseks SOOVITAN SOOJALT – TEGELIKULT SUNNIVIISILISELT - nõuan.     Kirjuta omakäeliselt valgele paberile selline tekst (see ON hädavajalik). 

„Loen alljärgnevat teksti - NULL tasemel.“ 

(ei aruta, ei anna hinnangut, ei vaidle vastu – vaid loo lõpus võid kõike seda teha).

See tähendab, et unusta korraks ära KÕIK,  mida oled õppinud, kuulnud ja mida pead siiani – TÕEKS.

Teiseks, võiksid teha paberile samasuguse pildi - kui ma siia panen. Siis on see skeem silme ees ja paremaks mõistmiseks saad pidevalt seda jälgida, plussiks veel seegi, et – alateadvus jälgib seda.

Hoiatus: kui tavalised „eneseabituse“ raamatud on üsna leebekesed, siis see on eht-slaavilikult: karm, otsekohene ja VALUS. 

KANNATUSE  JA  MÕNU  EVOLUTSIOON. 

Eranditult kõik inimesed tahavad elada paremini kui nad elavad praegu. 

(kontrollin – kas tegid sellised paberid – muidu pole miskit tolku!) 

Isegi need, kellel on olemas kõik, näevad suunda millele järgneda. Sellepärast, et seal on – kasvamine, ilma milleta siin planeedil Maa on elada – igav ja mõttetu. Suure Jumala Võimaluse - mõttetu kulutamine.

Ja tundub, mis võiks olla lihtsam. Vaata neid, kes elavad sinust paremini, õpi neilt, järgi nende eeskuju ja arengut (evolutsioon-areng, mis kannab endas suuremat õnne kui oli eile) – ja tulemus on kindlustatud.

Kuid inimesed, selle kindla plaani asemel, millegipärast eelistavad – kadestada, armukadetseda ja ärrituda, selle asemel, et õppida. „Tänu Jumalale“, mitte kõik. Leidub neid, kes kindlalt liiguvad evolutsiooni redelil ja allolev teooria on nende jaoks. 

(kontrollin: paberid ikka kirjutasid-joonistasid. „smile - naerev kakuke“) 

Esimene aste, Kasvamise astmestikus, on kolmnurk. 

OHVER – KONTROLLIJA – PÄÄSTJA.   

See aste arvatavasti, ei ole isegi O (null), ehk veelgi enam – algus.

See on pigem – Miinus Esimene. See on vastupidine suund kuhu oleks inimesele vaja liikuda.  

OHVER. 

Põhisõnum Ohvrilt – „Elu on ettearvamatu ja õel. Ta teeb minuga kogu aeg seda, millega ma ei saa toime tulla. Elu – see on kannatus.“ 

Ohvri emotsioonid: hirm, solvumine, süütunne, häbi, kadedus ja armukadedus.

Elus on – alati pinge, mis transformeerub aja jooksul somaatiliseks haiguseks.

Ohvrit vaevab periooditi: depressioon, kui ei jätku julgust minna „sündmusesse“, mis sünnitab elamuse. Sellepärast, et elamus (aga äkki juhtub midagi halba) nõuab midagi – integreeruma isiksusse. Ohver ei ole selleks valmis, tema maailm on jäik ja inertne. Ta ei ole nõus liigutama end mitte üheski suunas.

Ohvris on – seisak ja jäikus, kuigi väliselt võib ta tõmmelda nagu orav rattas, oleks vaid kogu aeg tegevust ja väsimust.

Kuid Hing tuli Siia Maailma täienema, seega liikumatus – ei ole tema valik. Hing kannatab, seepärast ei saavuta puhkuse seisundit.

Hing – seest poolt – vajab liikumist. Ohver ei lase sellel sündida. Ja selline võitlus – kurnab. 

„Kuidas ma olen kõigest sellest väsinud,“ – hädaldab Ohver.  

JÄLGIJA – KONTROLLIJA. 

Tema on hirmul, ärritunud, vihane.

Tema elab minevikus (meenutab oma vanu hädasid) ja ka tulevikus (üritab ennetada, kuid tegelikult mõtleb välja uusi hädasid). Maailm on tema jaoks – kannatusete väli.

Tema põhisõnum – „kuidas mitte miski ei õnnestu“.

Viha ja hirm sünnivad - „rünnakutest piiridele“, sest Maailm ei väsi provotseerimast.

Kuid sellel tasemel isiksus kardab paaniliselt muutusi, kuna iga uuendus ei pruugi viia paremuse poole. 

Kontrollija kehas on – pidev pinge. Ta kannab endas vastutuse „Mount Everesti“ ja ka enda lähedastes. Ta väsib sellest koledasti, süüdistab oma väsimuses neid, keda ise kontrollib.

Ja seejuures ise solvub – „ei hinnata mu hoolitsust“.

Kontrollija jälitab Ohvrit, „ehitab“ teda, sunnib täitma oma ettekirjutisi ja kõike seda – tema hüvanguks!“

Ohver aga ei hinda neid hoolitsusi, ja see on igaveste konfliktide allikas, nii sisemiste kui ka välimiste.

Kuid  „ – 1 „  kolmnurgas on Kontrollija – tsenter, kes sünnitab ideid ja energiate liikumist. Kuidas see toimub?

Kui Kontrollija midagi kardab (näiteks televiisori uudised) ja hakkab ohvrit motiveerima aktiivsele tegevusele, et mitte sattuda hädaorgu. Ohver aga täites kõiki ettekirjutisi – väsib ja kannatab. Kaebleb Päästjale, kuid see ei lohuta.

„Kuidas ma olen väsinud kõiki teid aitamast!“ – õhkab Konrtollija.  

PÄÄSTJA.

Päästja haletseb ja päästab Ohvrit ning tunneb kaasa Kontrollijale.

Kontrollija on Päästjale – samuti Ohver, kes vajaks mõistmist ja teenete osutamist.

Päästja foon-tunded – haletsus, haavumine (ei hinnata päästmise püüdlusi), süütunne (ei suutnud päästa) ning viha Kontrollija vastu.

Päästja haletseb Ohvrit, sellepärast et see on nii väike, nõrguke ja ise omadega hakkama ei saa. Kontrollija on ka vaesekene – tassib kõike enda seljas. Tuleks talle toeks olla – kes teine seda teeb kui mitte Päästja.

Järjekordne päästeoperatsioon lõpeb Päästja Ego tõusuga: „ilma minuta te kõik hukkuksite!“

Ta vaatab uhke ilmega Ohvrit, Kontrollijat ja tervet maailma. See on tema Võidu Triumf – üks vähestest emotsioonidest, mis esineb esimeses „ -1 „  kolmnurgas.

Kuid tegelikult – kõik on ikkagi suure pinge all.

„Kuidas mul on teist kahju!“ – on Päästja emotsioon ja foon-mõte.

Energia liikumine selles kolmnurgas on – vale.

Energia liigub Kontrollijalt Ohvrile. Päästjalt liigub energia Ohvrile ja Kontrollijale.   Ohver – EI ANNA KELLELEGI – TAL POLE SEDA (vaata ja võrdle energia-noolte suundi erinevates kolmnurkades, kahes ülemises liigub energia ringipidi).

Ringis ei ole energiat ja see väljub süsteemist Ohvri kaudu.

Päästja on kaugel mõttest, et – ka traagilised muutused viivad arengule. Neid on vaja vastu võtta ja nendega kohtuda aga mitte neid tõrjuda.

Kolmnurgas „ -1 „ on lõdvestumine – null.  Kuidas oleks siin võimalik lõdvestuda, kui elu on selline – ohtlik.  Kogu aeg midagi toimub, mis viib kandepinna jalge alt.

Selles staadiumis hakkavad inimesed kiiresti haigestuma. Annavad end Väliste Päästjate (arstide) hoolde, kiruvad neid oma Kontrollijatega : „küll ravitakse halvasti! Meditsiin ei kõlba koera saba allagi!“ 

Lähisuhetes ( peres näiteks), sellised inimesed võtavad jäigalt ühe positsiooni.

Näiteks.

 Mees-Ohver (sellest, et toob koju vähe raha ja süü allasurumiseks – hakkab jooma).

Naine – Kontrollija-Jälgija, seletab kogu aeg, kuidas mehel ei ole õigus. 

Ja kui mees ennast täis joob ning on halb olla, võib naisest saada Päästja ja püüab hakata alkoholismi ravima, või siis vähemalt annab hommikul hapukurgivett.

Mees omakorda võib kasutada kõiki astmeid. Olemuselt Ohver, võib ta hakata kodakondseid vägivallaga taga ajama. Kuid hiljem hakkab Päästjaks, heastades oma „süüd“ kinkide ja meelitustega.

Või pere-ema, kes kogu elu on olnud Kontrollija ja Päästja, langeb Ohvri rolli ja hakkab – haigeks.  „Kontrollijat ju keegi ei armasta“, aga nüüd (võimalik vaid vanemas eas, kui pole jõudu haigustele vastu panna) lõpuks on võimalus saada lähedaste hoolt ja armastust.  Väljakutsudes lähedaste haletsust.

Laps, kes on olnud Ohver oma Kontrollijast ema poolt, transformeerub Päästjaks (hoolitsedes oma haige ema eest) ja tundes ennast lõpuks ometi hea ja vajalikuna.

KARPMANI KOLMNURK „ -1 „ -  manipulatsioonide väli.   

Asudes selles, inimesed: krooniliselt ei oska väljendada – mida neil oleks vaja – tegelikult.

Miks nii? Seepärast, et neid on õpetatud – „elama teistele“ ja nad on pühalikult veendunud, et ka teised elavad vastutasuks nende jaoks. Püüdes oma ISIKLIKKU õnne – „usk ei luba seda“ – usk vanematesse ja kasvatajatesse, „ei või ju olla nii, et nad kõik tegelikult eksivad!?!?“ 

Võivad…  Vanemad ja kasvatajad on lastele – Karmid Kontrollijad ja Järelvaatajad ning lõpuks ka Manipulaatorid – üks ilma teiseta ei saa kunagi olemas olla. Nad ise keerlevad selles – Kannatuse Kolmnurgas. 

Nad õpetavad lapsi olema neile – MUGAVAD, aga mitte vabad. 

Vaba laps – vanemate manipulatsioonide vaatevinklist on – TAEVA KARISTUS.

Ja süüa, pissida, ringi joosta ja suhelda tahab laps vanemate jaoks just ebasobivaimal ( see ongi Kontrollija jaoks alati ebamugav!) ajal. 

Seega, Vanema-Kontrollija jaoks on hea laps see, kes istub nurgas ja ei räägi vastu, või ei räägi üldse.  Ei esita küsimusi.  Sööb, mida antakse.  Õpib hästi. Ühesõnaga – ei tekita probleeme. 

Millal selline muutus toimub?

Sellel imelisel hetkel, kui laps uhkelt ütleb: „Mina ise!“, aga ema(isa) ei anna seda realiseerida.  

„Ise tahad süüa!?!?!“,  sest ta plätserdab, määrib riideid – aga kes koristab???  Ema-Kontrollija, aga tema ei taha olla Ohver, kes üksi peab kõike jahmerdama ja seepäras eelistab – Kontrollida. 

Kui laps kasvab ja jõuga allutamine muutub raskemaks, hakkab ema manipuleerima: „Ära tee nii, emakesel hakkab süda valutama!“ 

Laps haletseb ema ja selle asemel, et realiseerida omi soove, hakkab esinema Päästja rollis. See võib tunduda paremana kui laps valiks Ohvri rolli, kuid ta võib tajuda oma „jõudu“ ja võimu. „Oh-sa, ma olen nii võimas, ma võin teha nii, et ema süda on haige või ei ole haige! Ma olen vägev!“. Kuid ta armastab ema ja kinnitab OMA isikliku südamega, valib olla hea, et mitte kurvastada ema. 

Läheb aeg, ta kasvab, ema hakkab esitama pretensioone: „Miks sa oled selline – mitteiseseisev?!“,  aga kust peaks laps õppima iseseisvust, kui kõik tema ideed raiuti läbi juba juurtelt! 

Loomulikult, Vanem-Kontrollija-Jälgija seda ei teadvusta, ta on siiralt veendunud, et tegutses alati – vaid lapse huvides. Laotada alla sulgi, hoides ära ohte, et maimuke ei saaks „Maailma haavakesi“ ja ei peksaks pea muhke täis. Kuid haavad ja muhud annavad reaalseid õppetükke, mida saab edaspidi kasutada. Kuid isa-ema noomimised ei anna muud kui – tüütuse ja soovi teha kõike vastuoksa.

Kõik noorukite „mässud“ – on lapse soov väljuda Ohvri rollist. Isegi siis kui mäss osutub – „karmiks ja veriseks“ ja kodust ära jooksmiseks.

Suhete katkestamine – on ikkagi pöördumine -  evolutsiooni poole ja mitte degradeerumisele – taandarengule. 

„ – 1 „ astme manipulatsioone pole mõtet rohkem kirjeldada, sest – kõik madalakvaliteedilised „seebi“-teleseriaalid on just sellest. Aususest, siirusest ja muudest sellistest avarustest, võib neis vaid unistada, sellepärast inimesed, püüdlikult, kardavad näidata nii oma tõelisi vajadusi, kui ka aktuaalseid tundeid.  Oma elu vastutusest pole siin juttugi.  „Õnnetustes ja negatiivsetes emotsioonides on süüdi – keegi väljast poolt“ ja seega võib ennast pidada jätkuvalt – heaks.

Võiks aru saada, et selliste seisukohtade ülesanne on ennast veenda - „väljateenitud“ armastusest.

Ohver – „Mina olen teie pärast!“

Päästja – „Mina olen teie pärast!“

Kontrollija - „Mina olen teie pärast!“

…. Ja keegi neist pole ausalt ja otsekoheselt – enda pärast …..

Nad kõik väärivad teineteise armastust ning lähedaste kinnitust. 

Situatsiooni kurbus seisneb selles, et nad ei teeni välja armastust, sest igaüks neist on omas tsüklis ja ei taju teisi.

Situatsiooni huumor seisneb selles, et kõik toimub mitte ainult välises „maailmas“, vaid ka sisemises. Igaüks on iseenda jaoks nii Kontrollija, Ohver kui ka Päästja ning sarnasuse printsiibil, need figuurid peegelduvad ka Sisemises Maailmas.

Inimesed, kellede energia pöörleb „ – 1 „ kolmnurgas (energiat on seal tühiselt vähe) ei oma võimalust sealt väljuda, senikaua kui ei kuula OMA tõelisi soove. Millised need on? 

Ohver tahab vabaneda ja teha seda, mida ta tahab aga mitte seda, mille kirjutab ette Kontrollija. 

Kontrollija tahab lõdvestuda ja soovib lasta – kõik liikuma vabavoolu pidi ja puhata.  Lõpuks ometi! 

Päästja unistab sellest, et kõik teised ometigi hakkaksid aru saama ja tema teened saaksid otsa. Ja ka tema lõpuks lõdvestuks ja saaks mõelda enda peale. 

Ja kõik see on ühiskondliku moraali vaatevinklist – topelt egoism.

Konkreetne indiviid - liigub konkreetse inimliku õnne poole.

Sest õnn on seal, kus realiseeruvad ENDALE vajalikud vajadused.

Võib tunduda, kui Ohver, Kontrollija ja Päästja võitlemise asemel pöörduvad enda sisse, on see konstruktiivne tee. Kui ei süüdistata väliseid vaenlasi, vaid hoopis sisemine Kontrollija hakkab jälgima sisemist Ohvrit: „Ma ise olen kõiges süüdi. Ma ei suuda kunagi teha õiget otsust. Ma olen lootusetu tühisus, nõrk ja saamatu.“  Enda Ohver hakkab kergelt vastu, ning võib langeda depressiooni, sest saab isegi aru, et nii see on!  Hiljem, Iseenda Päästja tõstab pead ja ütleb midagi sellist: „Teised on veel hullemad!“. Aga mina alustan esmaspäevast uut elu, teen hommikuvõimlemist, pesen ise nõud, ei hiline tööle ja ütlen abikaasale komplimente. Mul saab kõik korda!“

„Uus elu“ võibki tekkida ja kesta paar päeva või nädala. Kuid energiat ei jätku, loomaks ellu kauneid otsuseid, ja üsna varsti taandub kõik uuesti – „vanasse sohu“.

Algab uus tsükkel.  Kontrollija jälitab Ohvrit : „Jälle, nagu alati, sa oled tahtejõuetu, vastutusvõimetu – mitte millekski ….“, ja nii edasi.

See on seesama sisemine dialoog, millest igasugused mediteerimise meistrid ja muud arengu praktikud, püüavad inimest eemale juhtida.

KÕIK probleemide lahendused „välises elus“, saavad ALATI alguse – sisemisest otsusest.

See toimub momendist, kui otsustatakse – muuta stsenaariumi.

„ -1 „ inimese probleemid seisnevad selles, et ei jätku jõudu-energiat, et kasulikud ja radikaalsed otsused ellu viia.

Miinus üks jõud (ressursid) on pärsitud ning suletud iseendasse ja „välisesse“ Maailma väljumisega ei pinguta (Maailm on ju ohtlik ja hirmus). Aga inimene omab teatud koguse tagavarasid, mis võivad kiiresti otsa lõppeda. Eriti sisemistes võitlustes Ohvri, Kontrollija ja Päästja vahel, kui need aktiivselt võitlevad üksteisega ja ei ole siis ime, et inimesed haigestuvad (keha kannatab nende võitluste tagajärjel). Kaob energia ja surrakse kuritegelikult varakult. Elada saame kauem ja õnnelikumalt, kui ei satu kannatuste kolmnurka (enne peab sealt välja saama). 

Aga mis praegusel ajal toimub. Tõeline Põrgu. Mitte kuskil – peale surma – vaid siin samas ja praegu. Just siis, kui otsustatakse olla – Ohver, Kontrollija ja Päästja.

Karpmani kolmnurk – see on – „haavatud laps“ ja pole vahet palju tal aastaid on -  10  või 70 aastat. Need on inimesed, kes ei suuda kunagi kasvada.

  Terve elu nad vaevlevad väljapääsu otsingul, kuid väga harva leiavad selle. Selleks, et seda teha, on vaja mässata oma vanade käitumismallide vastu, lubada endal olla – „halb“ ümbritseva vastu, lubada  „südametust“ ja halastamatut egoismi, kes elab vaid iseenda jaoks.

See uus eluviis (elada Iseendale ja mitte teistele) võib tõeliselt lõhkuda suhted lähedastega, põhjustada mägede viisi probleeme töö juures ja ka neis sõprade ning tuttavate ringides, kes talle on veel alles jäänud. 

See võib lõhkuda kogu siiani sisseharjunud eluviisi.

Selleks, et põgeneda olemasolevast tundmatusse ohtu, nõuab palju julgust ja mehisust.

Inimene, kes on saavutanud – tõeliselt rõõmutu elu – võib endas leida sellise jõu, mis aitab väljuda.

Läbi hirmu, süü, agressiivsuse – tehes ÜLIjõupingutusi, võib ta saavutada uue taseme. Seepärast, et ainult SEAL algab TEMA tõeline elu.  

Teine ring, kus on juba palju vähem kannatusi ja rohkem jõudu, Maailma kui sellise üle. 

KANGELANE – FILOSOOF – PROVOKAATOR. 

Jõuda teise kolmnurka saab läbi polaarsuse, kui kõik kolm esimese ringi  osa-isiksust transformeeruvad oma vastasseisu. Meenutame, et „ -1 „ kolmnurk on skaala – miinuspoolel.

Läbides „ O „  punkti, muutub miinus vastas suunaliseks.

Kuidas näeb välja polaarsuse vahetus?

Ohver transformeerub Kangelaseks.

Kontrollija  muutub  Filosoofiks või Pofigistiks (eestis tuntakse seda „termini“ all – Pohhuist).

Päästja omakorda Provokaatoriks või Motivaatoriks.

See on isiksuse evolutsiooni tee kõige raskem osa – minna järsku „ -1 „ kolmnurgast „ +1 „ – te.

Jõudu on ju vähe ja inerts veab tagasi. See on sama kui täiskiirusel (elu ju ei peatu kunagi, välja arvatud kooma) pöörata auto vastassuunda.

Sealjuures, meid ümbritsev on – muutuste vastu.

See haarab meid käsist ja jalust, tekitab inimeses süü tunde. Kuidas saaks teda mitte lahti lasta.  

Kogu psühhoteraapia on seotud selle protsessiga: ravida haavatud lapsukest, kes elab isiksuse sees - kannatuse kolmnurgas.

Ja see tee, oma tulevas elus, on väga pikk.

Välises arengus nähtavaks – järgmisele tasandile – saab järgmiste märkide järgi.

Inimene ei tegele manipulatsioonidega, vaid täidab (ütleb välja ja täidab) oma soove.

Nüüdsest ta ei tegele teiste inimeste eesmärkidega.

Ta (isegi siis, kui teda püütakse haarata konksudesse – süü, häbi, hirm ja häbi) küsib iga kord endalt: „Aga Mina, miks mulle seda vaja on? Mis Mina sellest saan? Mida Mina saan sellest õppida, kui teen seda, mida mulle pakutakse?“

Ja kui ei leia ENDALE mingit kasu sellest ideest, ei sukeldu tegevusse.

Kangelase põhiülesanne – enda ja ümbritseva tundma õppimine.

Emotsioonid, mis ilmnevad taustale – huvi, hasart, rahulolu, uhkus (kui kangelastegu õnnestub) – pettumus ja kahetsus (kui kangelastegu ei õnnestunud). Nukrus – kui avaldub pikk seisak.

Kuid süütundesse Kangelane ei satu (kui selline asi juhtub, siis regresseerub Kangelane tagasi Ohvri tasemele).

Termin „kangelane“ on kasutusel sel põhjusel, et kasvamine uuele tasemele on raske tegevus ja tegelikkuses tõeliselt KANGELASLIK tegu.

Kogu aeg on vaja ümber hinnata oma eilsed veendumused, neist lahti öelda, et minna edasi.

Kangelastegu võib toimuda Sisemises Ilmas või ka Välimises – see pole tähtis. Selle mažtaap – suurus – ei oma ka tähtsust.

Seepärast, esmasel jälgimisel ei suuda märgata – kas meie ees on Kangelane või mitte.

Hiljem saab selgemaks ning selle muutuse lakmuspaberiks on – need emotsioonid, mis on Kangelase foonil ja need sõltuvad teemadest ning tegevustest, millega Kangelane tegeleb.

Puhkus, teadvustumine ja resultaatide saavutamine toimub siis, kui Kangelane transformeerub Filosoofiks või Pofigistiks.  See on Kontrollija „ -1 „ vastas-polaarsus.

Kontrollija teeb ettekirjutusi, jälgib, kontrollib täitmist.

Filosoof aga võtab üle Kangelase tegevused ja kõik tema resultaadid.

Sealjuures tuleb arvestada, et mitte kõik Kangelase teod, ümbritsevas Maailmas, ei ole alati edukad. Oma oskamatus püüdluses haavab ümbritsevat Ilma ja saab ka ise haavata, tihtipeale ka üsna valulikult – emotsionaalselt ja füüsiliselt.

Oma võimekuse hasardis võib ta imestada, kuidas kogu tema endine elukorraldus hakkab „krigisema“ ja ümberehituma. Seepärast, ilma filosoofilise ja „pohhuistliku“ suhtumiseta ei saavuta resultaati.

Filosoof – kes tegutseb rahus, aegluses, vaadeldes „kõrvalt“, on kindel, et kõik see mis temaga toimub – läheb paremuse poole. Ei tulnud resultaati, see eest saadi kogemus. Siin transformeerub ka suhtumine – Egosse. Tekib arusaam, et Ego koos soovidega – „maitsvalt süüa, magusalt magada ja elada nii, et kõik teised kadestavad“, peab transformeeruma – arenguteele. Ja, et see tee on okkaline ja auklik – on täiesti normaalne nähtus. Ego võib selles protsessis tõsiselt kannatada – ka see on normaalne nähtus.

Filosoof võtab Ego kasvatamise endale ning see laseb kõike nüansse endale tunnistada.

Isegi siis kui ümbritsevad ütlevad: „Fu, mida sa oled korda saatnud?“

Tema arusaam nõustub printsiibil: „kui Ma seda tegin, tähendab mulle oli seda vaja ning see pole teie asi.“

Pofigist võib olla sisemine, märkamatu. Kuid võib olla ka nähtav ja olla indiviidi uhkuse lisa allikas. Seda siis, kui tema Kangelases on palju nooruslikku protesti energiat. Demonstratiivsuse olemasolu võib palju öelda ta sisemisest küpsusest. Mida rohkem tahaks vaielda Maailmaga, oma energia seisukohalt, seda vähem on tegelikku küpsust.

„Küps“ Kangelane sooritab tegusid mitte – kellegi vastu (ema, ülemus, valitsus jne.), vaid seepärast, et – ta ise tahab seda. Tema soovid võivad ühtida üldsuse soovidega, aga võib olla ka vastuolus. Teised kriteeriumid on tema jaoks seda vähem tähtsad, mida kõrgemal evolutsiooni pulgal ta asub.

Kolmas osa-isiksus, kes ilmneb selles kolmnurgas on – Provokaator (Motivaator) -  Päästja polaarsus.

Kui Filosoof näeb tervikpilti just nagu ülevalt, siis Provokaator otsib kogu aeg – vektorit - suunda. Otsib justkui Maailma märklauda. Leides sihtmärgi, valib vastava objekti Kangelasele väljendamiseks. Ja kui leiab selle, pöörab sellele kindla tähelepanu! Teda võib nimetada ka Motivaatoriks, sellepärast et ta mitte ainult ei ärrita Kangelast stiilis: „sa oled nõrk“.  Ta näitab, millised perspektiivid avanevad, kui kangelastegu saab sooritatud ja milliste loorberitega saab enda pead ehtida.

Provokaator ei tegele analüüsi ja oma võimete hindamisega, see on Filosoofi ja Kangelase enda tegevus.  Tema ülesanne on – anda suund. See on ebamääraseim isiksuse omadus kõigist kolmest, sest tihti ei lase Kangelasel keskenduda ühele ainsale ja ei lase tegevusi lõpetada.

Provokaatoris on palju lapselikku uudishimu ja hasarti, ta on väga liikuv ja kaootiline. Tema lemmik väljend on: „aga mis juhtub, kui …..?“

Erinevalt „ -1 „ tasemest, kus Ohvril ei ole võimalust Kontrollijale vastu hakata,  Kangelasel on enam vabadusi. Ta võib alati loobuda Provokaatori ettepanekust või sellega venitada.   

Kui isiksus on küllalt kogenenud, siis Kangelane ei haara tegevust kohe esimesest ettepanekust. Ta alguses vastab küsimusele: „Mis juhtub, kui …?“

Nii palju kui oskab, modelleerib tulevase situatsiooni, püüdes aru saada, milliste takistustega võib selle tegevuse käigus kokku puutuda. Hoolikalt valmistudes võivad tegevused viia suurema tõenäosusega eduni. Iga järjekordse kogemusega jõuab ta järjest kõrgemale isiksuse evolutsiooni tasemele.

Provokaator pidevalt skaneerib Maailma elukorraldust, otsib seninägemata piirkondi ja küsib: „kuidas see on? Miks meid veel siin pole olnud? Seal võib ka huvitav olla!“,  ja seda alati laienemiseks, kasvamiseks ja teadmiseks.

Kuid tuleb mõista, et väga harva toimub areng samaaegselt laienemisele ja sügavuti.

Seepärast kirjeldatud staadiumis – see ei ole täiskasvanulik; see on aktiivne, terve – nooruk. Tema eesmärk on laieneda, õppida ennast, oma võimalusi ja Maailma, kus ennast avaldada. Kusjuures tähelepanu on – ENDALE ja see staadium on – täiesti normaalne. Tähelepanu pööramine – Maailmale (sealjuures ka ümbritsevatele inimestele), sellest on veel vara rääkida. Kuid tema emotsioonid ja üldine seisukord on juba muutunud – võrreldes „ -1 „ kolmnurgaga – realiseerimise ja õnne suunale.

SUUREM osa planeet Maa inimestest, kahjuks, asuvad – miinus ühe kolmnurgas.

Seepärast Kangelasi, Provokaatoreid ja Filosoofe on defitsiidis. Ja kui egoistlikud nad ka välja ei näeks, on see palju tervem energia.

Inimene, kes on kindlalt kinnitunud kolmnurgas „ +1 „ , mitte kunagi ei jää tegevuseta ja tema elu on alati huvitav.

Kehaliselt – siin pinge vaheldub lõdvestusega, kuna emotsioone on kordades vähem (ideaalis ei ole neid üldse, kõik koheselt teostub), siis siin pole kehal vajadust – haigestuda. Jah, kehaga võib vahest olla ebameeldivusi, kuid need on tavaliselt seoses ettevaatamatustega – traumad, alajahtumised, ülekuumenemised, üleväsimus ja teised sellised – „kangelaslikkuse kaasused“.  

MEES -  JA NAIS-ENERGIAD.  

Tasandil  „ +1 „ hakkavad ilmuma kolmnurga isikuomaduste – mees ja nais energiad.  Erinevalt  „ -1 „ , need on kinnitunud igale omadusele kindlalt.

„ -1 „ tasandil on seis selline:

Kontrollija, isegi kui ta on ema või naine – on see mees-energia (tegutsev, organiseeriv, suunav ja karistav energia). 

Ohver – (alluvus, kannatlikkus, juhatustele järgivus) – nais-energia, isegi kui on mees või poeg.

Päästja võib avalduda mõlemas – mees-energia, kui päästmiseks kasutatakse aktiivset tegevust. Või nais-energia – kui Päästja haletseb ja tunneb kaasa, pöörab tähelepanu, kuid midagi muud ei tee. 

Kangelane – mees:  „ +1 „ kolmnurgas, ilmestub mehena, sooritades kangelastegusid tegevuses: „Kui ma selle ära teen, siis kuidas Maailm ja mina muutun?  Resultaadi saamisel, mis ma saan endale VEEL lubada?“

Kangelane – naine: see on kangelaslikkuse vastuvõtmine. „Kui ma satun tundmatusse keskkonda, kuidas ma suudan ellu jääda? Kohanduda? Üles ehituda?“  Ja kõige tähtsam küsimus, mis näitab, kui kvaliteetselt on protsess kujunenud. „Kas ma suudan olla õnnelik, nende uute asjaoludega?“ 

Kui isikul kasvavad harmooniliselt mõlemad energiad – anima (Hinge naiselik pool) ja animus (Hinge mehelik pool), siis ilmneb võimalus ka JÕUDA sinna kuhu püüelda ja VÕTTA VASTU seda mis hakkab toimuma, nii TEEL kui ka RESULTAADIS.

Filosoof – Pofigist. Hinge naispoole ülesanne – ilma süütundeta, kahetsuseta ja enda süüdistusteta VÕTTA VASTU oma tegevuste tulemused, seal hulgas Kangelase sooritused Maailma parandamisel.

Aga mees pool – läbi analüüsida vead, teha järeldusi, „ära pakkida“ kogemused nii, et neid oleks mugav edaspidi kasutada. Et need oleks edaspidise muutuse ja kasvu platvormiks.

Provokaatori mees-energia räägib: „Tee ära!“. 

Provokaatori nais-energia räägib: „Tunneta!“ või „Kas pole nõrkus see – tunnetamine?“ 

Kui kasvab ainult mees-osa isiksusest, püüab indiviid igavesti – kuhugi, hasartselt karates astmelt astmele. Andmata endale võimalust „ära harjuda“ ja „sisse seada“.

Omandades saavutatud piirkonda – see on just nais-energia. 

Kui aktiveerida vaid nais-energia, hakkab ta elama aktiivset sisemist elu, tähelepanelikult läbi uurima kõiki neid aspekte. Kuid edasiminekut tõenäoliselt ei teki.

Muideks, „ +1 „ inimesele ei olegi selline edasiminek – meditatsioon - võimalik, sest energia ei ole tasakaalustunud, et jääda vähe liikuvaks. Kaugused kutsuvad Teda, Maailm on laiali laotunud ta jalge ette, seda tahaks läbi käia. Pole veel mediteerimise aeg! 

Miks on Kangelane – Ohvri vastand – ja esimene aste evolutsioonis.

Siin võiks pöörduda ajaloo ja mütoloogia juurde.

Kangelane – Jumalate ja surelike laps.  Nende tee ja ülesanne – sooritada kangelastegusid. Nende pea ülesanne – saada Jumalateks. Ja mõningaid neist (kreeka  mütoloogia järgi) tõstsid Jumalad Olümposele. Mis see tähendab? 

Inimene sünnib ja tema ülesanne – saada Jumalaks, kuid enne peab saama Kangelaseks, selleks – KES ESITAB SAATUSELE VÄLJAKUTSEID, võimalik et tal isegi veab, kui on kindlameelne, julge ja tähelepanelik.

See tähendab, nõuab selliseid omadusi, mis aitavad tal olla järjekindel niivõrd, et saavutada siht.  Kes saavutab alati sihi.  Kes ei eksi ja ei lase kunagi mööda.

„Ta loob nagu Jumal“ – on selline rahvaütlus.

Ei eksi ja saavutab ALATI eesmärgi – vaid Jumal.

Kangelane püüab Jumalaks saada, saada sarnaseks oma vanematele – mitte inimestele, vaid arhetüüpidele. See tähendab – PARIMATE inimomaduste järgi.

Vahe-etapp Ohvri ja Kangelase vahel on – Avantürist. See on „jahtivam“ kui Ohver, esitamaks elule väljakutseid. Omab mitmeid Kangelase tunnuseid – julgus, vaprus, oskus taluda kaotusi ja teha järeldusi, seega on teda kerge Kangelasega segi ajada. Kuid nende vahel on üks oluline erinevus. Avantürist loodab vedamise peale, Kangelane - enda peale. Avantüristi võit – juhus või kavala afääri tulemus, talle meeldib vähem pingutada aga rohkem saada. Rohkem võtta, kui anda. Ta usub pühalikult – õnnestumisse, mis ootamatult sülle sajab. Ja oma ülesandeks – õnnestumise sabast kinni haarata.

Ta küll kahtlustab – adekvaatset energia vahetust, kuid jätab selle „ullikestele“. Või (veidi kõrgemal tasemel) – neile, kes on arvestavad, ausad, korralikud – kelle hulka ta end ei arva, kuigi salaja austab ja kadestab.

Avantürist püüab ujuda neis vetes, kus ujub – suur kala – riskides isegi selle poolt söödud saada. Ta saab täiesti aru, et põhiressursid on seal ja suure osavuse abil võib ta hammustada – suure tüki. Lisaks, on suure kaliibriga tegelastelt mida õppida.

Nais-avantürist – see on kõrge lennuga kurtisaan, kes laostab oma armukesi, hoolimata selle eest, et midagi vastu anda.

Avantüristide elu on täis seiklusi, nad elavad omas maailmas ja ei saavuta Kangelase austust, veel vähem Võitja oma. Kannatajad ei kurda, seda eelkõige kadedusest. Veetlusega avantüristid ei tegele. Vaid spekuleerides saavad nad elus püsida, saada kirjanduslikuks prototüübiks (Ostap Bender) ja jäädvustub ajaloos nagu krahv Kaliostro.

Kuid paremaks sisemiseks kasvamiseks oleks mõistlik loobuda õnnestumise ja tasuta saaduste filosoofiast, sest ausat energiavahetust ei ole siiani veel ära muudetud. Ja lõpptulemusena on see kordades kindlam. 

Inimesed, kes elavad järgmises kolmnurgas – need on „väljakujunenud täiskasvanud“. Need on need kes omavad 90% ressursse (energeetilisi, mitte raha), kuigi Maailmas on selliseid inimesi mitte rohkem kui 10% .

See on „ +2  „ kolmnurk. 

 VÕITJA  -  SÜVENENUD VAATLEJA  -  STRATEEG.  

Kangelane „ +1 „ tasandilt transformeerub tasandile „ +2 „ -  VÕITJAKS.

Filosoof-Pofigist -  SÜVENENUD VAATLEJAKS.

Provokaator-Motivaator  aga STRATEEGIKS.

Võitja baas on – hingestatus ja entusiasm.

Võitja baas emotsioon – õndsus ja rahu.

Sellel etapil on inimene võimeline tõeliselt mediteerima – lõplikult vabanema – sisemisest dialoogist. Mingeid muid lisapingutusi ei ole vaja – need lõpevad iseenesest. Selles staadiumis ei ole vaja muretseda enam mitte millegi üle.

Vaatleja maailmas on – kord; seal võib juba – mitte kedagi kuulata; kõik on niigi hästi.

Kuid selles staadiumis on väga palju energiat, ja see ei püsi kaua paigal. Vaatleja sünnitab ideid (on ideede keskus selles kolmnurgas), ja Vaatleja suunab ideed Strateegile. 

Strateeg naudib rõõmu sellest, et on olemas selline ülim meelelahutus – välja mõelda huvitavaid projekte, rahulolus endaga (kui õnnestub midagi välja mõelda).

Rõõm, mõnusus, hingestatus – need on Strateegi baas-emotsioonid.

„ +2 „ kolmnurgas inimene loob lahkusest, sest siin ei ole kohta puudusel ja ökonoomikal ning neist tulenevatel hirmudel. Selles keskkonnas, kus toimetavad Võitjad, on Maailm imekaunis, ning see ei peatu. See areneb ja Võitja ülesanne on – olla aktiivne seda faktorit laiendama.

Võitjal on tavaliselt mitu suunda tulemuste realiseerimiseks: „Talendikad inimesed on talendid kõiges,“ – see kirjeldus on Võitjast. See toimib, mitte seepärast, et Võitja ei pane „kõiki mune ühte korvi“ (see on Kangelase filosoofia, mis on jäänuk „ -1 „ kolmnurga Kontrollijast). Võitjate munakorvis on mune piisavalt, need kasvavad ise ja vedelevad nende „paradiisiaias“ kõikjal maas.

Soov luua, see on – soov mängida. See on väikese lapse soov, kes tuli maailma, et saada Jumalaks, oma Maailmas. Tal puudub vajadus enesekriitikaks ja enesehinnanguks. Ja on juba õppinud ennast ja ümbritsevat välja. Ta tunneb neid nagu oma mänguklotse. Ta mõtleb, mida võiks neist klotsidest uut ehitada. Ta loob uusi struktuure entusiasmist. „Mida siin veel muud saakski teha?“ 

Rõõmustab protsessidest ja vaimustub resultaadist.

Võitja mees-energia – tegevus ja UUE loomine.

Nais-energia – täpselt sama, kuid Sisemises Maailmas.

Nais-Võitja tüüp (ei pruugi olla vaid naine) – see on Võlur, Maag.

Tal pole vaja tegutseda välismaailmas, loob UUT sisemaailmas ja see materialiseerub.  Kuidas ja Miks? 

Sellest on rohkelt kirjutatud, kuid mõista saab seda vaid praktikas, ja Võitja tasemel.

Nende väljendus: „Selleks, et midagi saada, on neil vaja vaid TAHTA-SOOVIDA.“

Selles pole midagi müstilist, see on täiesti olmeline teema. Ja nii nad elavadki.

Võitja vajab loomisprotsessi - nii sisemist kui ka välimist.

Elamaks elu, liigutada energiaid, sellise märkimisväärse faktiga, et inimene on tõelisuses – Maailma keskmes ja selle Looja – on põhiidee sellel tasemel.

Muideks, Võitja – see ei ole tingimata rikkur – oligarh. Ta võib olla olmes üsnagi tagasihoidlik. Asi ei ole ressursside koguses, vaid tõelises arusaamas, et – ALATI ON PIISAVALT. Kui midagi on vaja, see materialiseerub – vajalike sündmuste lülid ehituvad, vajalikud inimesed tekivad ja pakuvad abi. Kõrvalt vaadates tundub see müstiline. Võitja sisemises elus, suhtuvad nad sellesse aga täiesti normaalsena ja tavalisena. 

Vaatleja – naiselik olemus. Ta mõistab maailma, rahuldub sellest ja sünnitab ideid.

Strateeg – mehelik olemus. Ta suunab, töötab välja plaane, juhatab kust kohast leida ressursse. 

Sellel tasemel pingeid doseeritakse ja reguleeritakse instinktiivselt ja ei ole vaja põdeda, kui konkreetne indiviid vastab täielikult arhetüübile, see on – ei ole enam läbitöötamata teemasid minevikust.

Reaalsuses loomulikult niimoodi ei juhtu - kogu aeg.

Edukas ja ennast realiseerunud inimene võib loomingus ja äris ka libastuda.

Näiteks. Võitja võib armuda „mitte sobivasse“ partnerisse ja kui suhtumised ei ole balansis, siis võib instinkt teda alt vedada – see naine muutub Ohvriks. Ta võib hakata teda „päästma“  ja „kasvatama“, püüab tõmmata oma tasandile. 

Ja … automaatselt põrub ise  „ -1 „ tasandile, kus kohates Ohvrit hakkab teda „üles ehitama“, ning nõuab aktiivset tähelepanu endale. Kui ta seda kasutab (on ikkagi ARMASTUS!!!), SIIS TA ISE MUUTUB - Ohvriks, ja kohates nüüd seda teist Ohvrit – muutub Jälgijaks-Kontrollijaks, see on see, mida rahvasuu räägib: „Istub pähe ja kõlgutab jalgu.“  

Teine näide Võitja elust, kellel on olnud – „näljane lapsepõlv“. Saades ligi suurtele ressurssidele (saades näiteks riigi juhiks), hakkab „õõnestama oma  jalgealust“, sissejuurdunud hirm ei lase tal seda protsessi lõpetada, et hakata tööle üldsuse hüvanguks. Selline kulg lõpeb loomulikult kurvalt. Varem või hiljem püramiid, mille ühe nurga alt kaevati, kukub kokku.

Võitjast saab Ohver, ning suure häbiga tuleb maalt lahkuda ja rahvast, kes oli Ohvri seisuses, saab Jälitaja.

Kõige tähtsam küsimus. 

Mille poolest erineb Kangelane VÕITJAST?

Kuidas saab üle minna järgmisele – palju ahvatlevamale tasandile?

Kangelane on tegevuses iseendaga – oma seikluste ja oma reaktsioonidega. Maailm on tema jaoks justkui ronimis-atraktsioon, kus saab katsetada oma võimalusi ja harjutada nõrgemaid funktsioone.

Kangelane on kinni oma tsüklilisuses, kuigi väliselt võib välja näha heatahtlik ja armastusväärne, kuid ta on – KOOKON, kust ronib välja realiseerunud olend, kui ta on selleks valmis. Valmistuda selleks võib ta kogu elu, kuid võib juhtuda , et see ei sünnigi. Aga kui sünnib, võib tuua Maailma uue teooria, seletuse – kuidas siin kõik on ülesehitatud, uue suhtlemisvõimaluse, hästi töötava energiavahetuse süsteemi või mille iganes.

Mis tähendab – Realiseerunud Olem/Olend?

See on olend, kes LOOB, loob Maailma.

Põhiline Võitja erinevus Kangelasest – on LOOMINE, Maailma muutmine.

Mitte soovist: päästa, kiidelda, rikastuda, lõbutseda, lõbustada teisi (saamaks tähelepanu) …. vaid soovist LUUA.

See on - teha midagi sellist, mida enne teda pole tehtud. See on Jumala olemus, ilmnenud inimeses.     TEHA, ET TEHA.    Inimeste tagasiside ei oma erilist huvi. Teda võib suunata, kuid võib ka vaikuses hoida. Võitja teeb midagi selleks, et materialiseerida oma energiat, kuid mitte selleks, et ümbritsejad vaimustuksid.

Vaimustus – heakskiit – tagasiside on vajalik Kangelasele.

Võitja teab ise, kui ta tegi midagi – hästi.

Seepärast, et halba teha ta ei oska.

Tema nais-olemus – „kõik on hea, mis MÖÖDUB“ ja teiste inimeste kriitika ei häiri teda.

Võitja tasandil mees ja nais-olemused (anima ja animus) – on Pühas Abielus. Sisemine Naine toetub Mees-tegevusele, ning vaimustub temast.

Sisemine Mees toitub Sisemise Naise vaimustusest. Isegi siis, kui terve Maailm on vastu. Ta ise hindab ennast ja võib siiralt mitte märgata ümbruse hukkamõistu (erinevalt Kangelasest ja Filosoof-Pofigistist, kelledes on suur osa demonstratiivsust: „te ei armasta mind, no mul on teist po-fig (pohhui).

Võitja on selles mõttes sulgunud:  ISE – ENDASSE,  ja nii autonoomne, et on võimeline ise ennast toetama.

Ja loomulikult, sarnasuse printsiibil, Võitjaid tõmbavad need mehed ja naised välises Maailmas, kes on samasuguse anima ja animusega.

Sellepärast suhted „ +2 „ tasandil on oluliselt õnnelikumad kui teistes. Ja üldsegi mitte sellepärast, et nad „ostavad armastust“ nagu tundub neile, kes vaatavad alt Ohvri seisukohalt või isegi Kangelase tasandilt. Nende isiklik peegel peegeldab seda mis on – Õnn ettevõtmises ja realiseerimises.

Võitja tasandil Naine võib pretendeerida igale mehele. Võitjas näeb ta ennast. Kangelane on meelitatud, kuid Ohver kaotab õnnest lausa meelemärkuse.

Mees – Võitja tasandil, võib samuti läheneda selle Maailma igale naisele ja talle on raske ära öelda. Instinkt, selles faasis, on nii arenenud, et ei soovi läheneda neile, kellega on halb koos viibida. Seepärast – võib iga lask – tabada märki. Ja jutt ei ole jahist ega trofeedest.

Võitja-Mees ja Võitja-Naine -  KUNINGAS JA KUNINGANNA, kelle kuningriigis on kõik korras. Rahvas on õnnistatud, ökonoomika õitseb ja Kangelastel on alati koht tegusid teha. 

Kui neil on kõik teemad läbi töötatud, siis kumbki pool ei roni enam alla oma Olümposelt.

Võitja – Kangelane on paar, mis on vähem püsivam. Võitja väljendab pidevalt Kangelasele mingeid hinnanguid. Kangelane teeb imetegusid (sest tal on selline etapp, see on vaja lõpuni viia) oma armastatud poole jaoks. Kuid kangelastegu ongi selleks kangelastegu, et see võib lõppeda ka läbikukkumisega. Ja kangelane võib lennata Olümposelt põrmu. Võimalus Võitjale – on teha samm allapoole ja alustada liikumist oma naiseliku Kangelase teel, võttes vastu oma kaaslase ebaõnne või oskamatust. 

Võitja – Ohver, paar on mitteeluvõimeline. Kui Võitja – Mees ja Ohver – Naine, siis on orjatari arhetüüp. Naise ülesandeks jääb – läbida naiselik Kangelase tee, võttes oma mehelt Võitjalt – KÕIKE, sealhulgas reetmist, jämedust, agressiivsust ja muid emotsionaalseid seisundeid. Kui naine, mingil hetkel „püüab tähte mängida“, tunneb oma võimu, ja üritab meest „ümber ehitada“ ning teeb „kurva näo“ või avaliku skandaali, signaliseerides, et talle ei pöörata tähelepanu, siis Mees-Võitja võib mõnda aega taluda – niikaua kui tunded ei ole veel jahtunud. Pärast paar laguneb.

Armastatud seebiseriaalide stsenaarium ei tööta. Kahjuks!

Kaks lähimat tasandit võivad veel kokku leppida, kuid üle kahe tasandi on suhe keeruline.

Kui Ohver omab liiga head karmat või Võitja liiga halba, siis võivad tasemed veel võimaldada õnnelikumat elu.

Muideks! Võtame arvesse, et praegustes maistes olendites toimub tasakaalustamine enamasti - tugevama arvelt.

See tähendab, ta muutub vähem tugevaks aga mitte vastupidi. Hingelistes protsessides kehtib samuti gravitatsioon, seepärast allapoole laskumine on kergem kui ülespoole liikumine.

On huvitav kasutada ja analüüsida erinevaid lugusid, näiteks muinasjuttu Tuhkatriinust ( „Pilvede all“ või „Õnne 13“).

See lugu on külgetõmbav just Ohvrile, kes näeb lootust enda elukorraldusele. Teenijast – Printsessiks. Võimas! 

Tegelikult ei mõisteta seda lugu õigesti, sest Tuhkatriinu ei olnud üldsegi mitte Ohver.  Ta läbis oma naiselikku varianti teel Kangelaseks. Ta täitis võõrasema käsud kohusetundlikult ja mis peamine – ilma NURINATA. Võõrasema ei olnud tema jaoks Jälgija-Kontrollija, vaid Provokaator, motiveerides teda õppima ja uusi kogemusi hankima. Kui TEEKOND oli lõpetatud (kogus piisava kogemuse), ilmus abiline (haldjas-ristiema), kes aitas tal üle minna VÕITJA tasandile ja saada printsessiks. Haldja oli samas ka Provokaator, pakkudes talle võimalust rikkuda võõrasema etteseatud korda ja Tuhkatriinu võttis riski (meheliku kangelaslikkuse – tegu). Kui Tuhkatriinu oleks tegelikult olnud Ohver ja selle asemel, et teha ära kõik tööd korralikult – oleks kulutanud ära suure koguse jõudu – vastuhakuks, rahulolematuseks ja kaeblemiseks, oleks talle appi tulnud hoopis Päästja (näiteks sama haldjas või prints). Päästja nõuab alati autasu ja transformeerub Kontrollijaks. Haldjas oleks, sel juhul, sundinud Tuhkatriinut „välja teenima“ tänulikkust ja muutunud üsna võõrasema sarnaseks. Aga Prints oleks ta pannud – kuldsesse puuri. Ja see oleks olnud juba hoopis teine muinasjutt.

Kui on Võitja-Naine ja Ohver-Mees, on kõik samamoodi, kuid ühiskonnas suhtutakse situatsiooni hoopis vähema tolerantsusega ja meest nimetatakse – Alfonsoks.

Kui mees on aga Kangelane, kes üritab saavutada daami (Võitja) armastust, siis see on – RÜÜTEL, kes sooritab kangelastegusid. See on aga hoopis teine asi, selline arhetüüp on ühiskonnas aktsepteeritav ja õige. Ta võib saada isegi Võitjaks, oma saavutuste ja armastuse kiirte foonil.  Sellised lood on meile ka teada. 

Paarisuhtes on vankumatu seadus:  tasemel „ -1 „  on alati – kannatus.

Kahes kõrgemas – erinev, kuid on – ÕNNE. 

Kui suhtesse ilmub persoon alumisest kolmnurgast – on see tee konfliktidele. On selge, et konflikte on tarvis seebiooperi tegelastele, see on Kangelase tee, kui Võitja kohtab Orjatari ja armub temasse, sealjuures hakkab norima: „Miks vaip on kloppimata ja miks sa jäid kauemaks tööle“.

Ta võib kasutada erinevaid variante: kasutada alla langemist ja oma Naiselikku teed, või siis üritab naisest lahti saada nagu tüütust kärbsest.

Sellised võimalused on iga kord – OTSUSED ja kindlad Kasvamise suunad. Valmis vastuseid siin ei ole, sest me kõik oleme erinevad ja me vajame erinevusi.

Tuleb meenutada, et Võitja võib omada ka oma – „puudusi“ – õppetunde, milliseid ta ei läbinud Kangelase faasis. Ja selles kohas Elu ise provotseerib, enne kui on läbi õpitud kõik tükid, mis segavad energia voogamist.

Partnerite Isiksuste vahelised suhted, kui need on erinevatest kolmnurkadest, püüavad toimetada samade seadustega nagu ka: armastus – isiksus.

Et partneritel (sõbrad, töökaaslased…)   oleks üksteisega mugav, peavad need isiksused kokku langema – sarnase energia (komplimentaarsuse) baasil.

Kes sobib Ohvrile?

Teine Ohver, Päästja, ja isegi Kontrollija. Nendega on alati millest rääkida, need mõistavad üksteist hästi. Iga kord on dialoog uue emotsionaalse värvinguga, kuid nad jäävadki rääkima – „ühes keeles“.

Aga näiteks Kangelane ja Ohver.

Ohver: „Kõik on halvasti, mul on nii raske elu!“

Kangelane: „Kõike saab muuta, on vaja end käsile võtta ning lõpetada kaeblemine ja vingumine.“ 

Kangelane räägib sellest, millega ise tegeleb, ja temal see töötab. Sealjuures jagab kogemusi – siiralt. Ohver aga tunnetab jutus Kontrollija energiat, solvub ja lõpetab dialoogi. Kui ta aga püüab dialoogi jätkata, siis kuuleme umbes selliseid repliike.

Kangelane (jätkab): „Mine spordisaali energiat tõstma, tunned ennast paremini.“    

Ohver: „Mida sa räägib. Mul pole raha hoopis hädavajalikemateks asjadeks. Mis spordisaal veel!“

Edasi võib Kangelane sattuda Päästja rolli ja soovib laenu anda, esimese kuu kuludeks.  See on halb variant, sest Ohver tavaliselt seda raha ei tagasta, mis on tegelikult kulutatud ka hoopiski muuks. Kui ta isegi tagastab võla, siis ilma erilise tänuta, millega Päästja on arvestanud. Kõik see vaevalt suurendab nende vahelisi sõbralikke suhteid.  

Kangelane saab jääda ka oma kolmnurka ja lülitada sisse Filosoof-Pofigisti ja öelda midagi sellist: „Ja, raske on, kuid kuidagi pead ju välja rabelema, õigus, on ju nii?“

Sellisel juhul jätab ta Ohvrile võimaluse ise otsustada, mida teha, suhtudes sõpra nagu täiskasvanusse, austuse ja usuga sõbra jõusse. Kuigi kõrvalt vaadates võib see tunduda – ükskõiksusena.

On veel üks isikuomadus, mida võib Kangelane kasutada suhtes Ohvriga. See on – Provokaator.

Mida võiks Provokaator vastata Ohvri kaebamisele?

„Ja, vana, sul on tõesti selline elu ja  mina küll ei näe enam teist võimalust – otsi paar meetrit nööri“, ning hakkab irooniliselt otsima, kust leiaks sellise tugeva nööri – „mis otsustaval hetkel alt ei vea“.  See võib muidugi Ohvrit südamepõhjani haavata, kuid nii imelik kui see ka ei ole – võib olla ainus võimalus Ohvrit „ -1 „ kolmnurgast välja aidata. Provokaator valab veelgi õli tulle: „kas kärvad või muudad oma elu“.

Ohvril on raske, väljakannatamatult raske, suhelda Kangelasega, kui viimane ei lasku Päästja tasemele. 

Kangelasel on aga igav suhelda Ohvriga.

Ta püüab jätkuvalt rääkida oma edust – ja see vihastab Ohvrit veelgi (ja täiesti kindlalt, sõbra edukuse üle ei rõõmusta). Kuid tema kaebusi on igav ja mõttetu kuulata, kui, inimarmastuse baasil, püüab Kangelane ikka vestlust arendada (eriti kui on pikaajaline sõber).

Edu ja kasu, mõlemale poolele saabub siis, kui Ohver vabatahtlikult tunnistab Kangelase – oma õpetajaks. Hakkab kasutama tolle õpetusi, hakkab omas tempos „august välja“ ronima – helgema tuleviku poole.

Sama skeem kehtib ka Kangelase ja Võitjaga. Kangelane õpib Võitjalt ja peab temaga suhtlemist – auks, või toimib kõik risti vastupidiselt. Isegi kui Võitja  ja Kangelane istusid kunagi – „ühes koolipigis“.  

Kas on võimalik sündida VÕITJAKS?

Ei ilmselt mitte. Isegi kui ta sündis Võitjate peresse, peab ta ikkagi läbima oma  Kangelase tee. Hüpata kohe troonile, see on sama, kui alles 3-aastane toppida 20-aastase kesta sisse.

Võimatu. Liiga palju on inimesel õppimist ja lõhe on liiga suur.

Inimese eest ei tee tööd, mitte keegi muu – kui TA ISE.

Kuigi Võitjate peresse sündinud lapsel on suuremad võimalused areneda Võitjaks, sest vanemad ei hakka peale suruma oma energiaid ja initsiatiivi. Neil jätkub ressursse (intellektuaalseid ja füüsilisi), et anda lapsele selliseid ülesandeid, mis viivad kiiresti kõrgemale tasemele. Nad ei hakka pretendeerima „pereväärtuste ustavusele“, neile ei ole seda vaja. Nad hindavad kõrgelt oma vabadusi ja seega on valmis lubama neid ka teistele. 

Kas on võimalik – mitte hakata Ohvriks?

Selleks on tarvis kirjeldada ka – Null „ O “ taset.

Null taset kohtame laste juures ja väga väheste täiskasvanute juures, kes ei ole Ohvrid, kuid ei pürgi Kangelaseks.

See näeb välja selline.  

Impulss – Tegevus – Hinnang.

Sellel tasemel Ta/isiksus ei ole veel formeerunud, seega - formuleeritakse kvaliteeti aga mitte isiksust (pole tegutsejat ega ka tegevust).

Energia tuleb Impulsist, kuid resultaadi tegevus ja hinnang alles formeeruvad, kuna formeerub mõtlemine.

Vastsündinud laps, kuni 3-aastani elab – esmasündinu paradiisis, ja ei oska hinnata Maailma duaalsust – hea ja halb.

Iga tõuge-impulss, mis kohtab vanema tsensuuri-keeldu, VÕETAKSE KOHE TEGEVUSSE   (siin on mõtlemisainet lapsevanemale, kes soovib last kasvatada – tõeliselt; inimene ei tule selle pealegi, et mitte laps ei ole loll, vaid vanem pole sellest midagi kuulnudki).

Emotsioonid voolavad vabalt ja kehas ei teki suruvaid energiaid.

Liiga pikalt mõeldes oma tulemuse-resultaadi peale, mitte kunagi ega mitte kusagil ei formeeru – mõistmise aparaat.

Seepärast laps muudab kergelt liikumisi ja tegevusi: liblikalt – kuubikule – autole – emale – õunale – jne.

Kui ta kukub, komistab, põletab, ja saab muid selliseid muhke ümbritsevast keskkonnast, tema HINNANG kinnistub ja paneb „linnukese“ ohtlikule tegevusele, et mäletada, kuhu tulevikus ronida ei tasu.

Selliselt toimub esmane kogemuste kogumine – esmane elu õpe.

Mõningate andmate kohaselt saab inimene sellelt perioodil 90 % kõigist oma Maailma õppimise kogemustest, kuidas elada kogu oma ülejäänud elu.

Vanemad (kasvatajad) kindlustavad lapsele, sellel perioodil, tingimusi ellujäämiseks ja kasvuks (see on ideaalis).

Nende ülesandeks peaks olema – mitte võtta HINNANGUTE andmist enda peale, mis teeb lapsele võimatuks kogeda isiklikke kogemusi.

Kui nad võtavad otsused ja direktiivid enda peale, teatades: „ära roni sinna! … ära joo külma, kurk jääb haigeks! … näri korralikult, muidu lämbud… ja nii edasi, siis formeerub lapses hirm elu ees, mis lõpeb sellega, et Null tasemest areng ei liigu „ + „ tasemele, vaid formeerub „ – „ taseme Kontrollijaks (kas ükski lapsevanem suudab enda peas seda muuta?).

Vaba arengu piiramine sellel perioodil ja hiljem – pärast 3-aastast, kui laps hakkab omandama palju keerulisemaid tegevusi – kartes vanemaid – formeerub lapsest Ohver.

Kui kasvatus on õige, siis laps kui iseorganiseeruv süsteem, hakkab liikuma ühest kogemusest teise.

Inimene liigub tasemega „ + „ ja alustab oma Kangelase Teega, ISE raskendab ülesandeid, millega pidevalt kokku puutub.

Ja tal tekivad võimalused, oma arengu koidikul (30-40 aastaselt), täielikult avada oma potentsiaal.  

Karpmani teooria esimene kolmnurk – see on nagu viirus, mida antakse põlvest põlve edasi, kui eilsed lapsed, kasvatavad oma lapsi, korrates neid samu vigu: piirata, kontrollida ja manipuleerida.  

Intuitsioon.

Karpmani esimeses kolmnurgas „ -1 „ tasemel on intuitsiooniga lood väga pahasti. 

Indiviid võtab oma „nägemusi“ vastu sisemiste hirmudega (Kontrollija, Jälitaja, ja Päästjana). Sellel tasemel intuitsioon – konstrueerib negatiivseid situatsioone, hirme. Selle taseme inimese eluülesanne üldse, on – JÄÄDA ELLU, see tähendab – TOTAALNE KAITSE.

Ta haakub hüsteeriliselt oma piiridesse ja tema intuitsioon suurendab seda veelgi.

Kangelase tasemel on natukene parem. Selle taseme isiksused loevad signaale seda täpsemalt, mida rohkem on õppinud.

Igal tasemel täidab intuitsioon oma rolli, andes võimaluse liikuda sihi poole - parimal moel.

Muideks. Kangelase – parim – ei tähenda, et see on kõige mugavam tee. Tihti just vastupidi, parim tee - kus on rohkem kogemusi ja seega mugav see tee ei saa olema. Kangelase põhieesmärk – ENDA LEIDMINE JA MAAILMA TUNNETAMINE. 

Võitjal on intuitsiooniga kõik eeskujulik, ta teab - kuidas ja millal teha, usub ennast ja eksib harva. Tema „kõhutunne“ ei vea alt.

Intuitsiooni strateegiline eesmärk – LOOMING – mis lähtub soovist kergendada oma elu ja vältida energia kadu.  

Firma.

Esimeses kolmnurgas „ -1 „ 

Jäik ülemus (Kontrollija-Jälitaja), alluvad – Ohvrid, ametiühing – Päästja. See firma (või organisatsioon) töötab halvasti, ressursse on vähe. Kui ülemus (Kontrollija) silmist kaob, alluvad lõpetavad töö või töötavad „kustunud tuluke silmis“. 

Firma teises kolmnurgas „ +1 „ 

Pealik on Kangelane, osakonna juhid – Kangelased. Jäik konkurents nii sisemiselt kui ka välises keskkonnas. Ohvrid töötavad kõige madalamatel ametikohtadel ja, enne kui ei välju „ -1 „ kolmnurgast, ei oma mingitki võimalust kuhugi tõusta.

Firma kolmandas kolmnurgas „ +2 „ 

Firma omanik on – Võitja. Võtmepositsioonidel inimesed teisest kolmnurgast. Näiteks:  Kangelane – tootmisjuht; Provokaator – tegevjuht; Filosoofid (ilma Pofigisti omadusteta) – analüütikud, kaadriosakonna juht, raamatupidaja. Ohvreid ja Kontrollijaid võib ka Võitja kasutada.  Kontrollija – ohutustehnika töötaja. Ohvrid, nagu alati – kõige madalamal ja mustemal tööl (kuhu neid siis üldse pannagi?!).  

Diagnoosimiseks tasub läbi uurida oma lähedane elukeskkond (tööl, kodus, sõbrad) – „kes kõik seal on?“. 

Kui Kõik on Ohvrid, Kontrollijad ja Päästjad, ei ela te ilmselt väga õnnelikult ja on aeg midagi oma eluga peale hakata.

Isegi siis, kui tundub et – te olete peajagu üle – ümbrus alati peegeldab Teile ja mitte kellelegi teisele.

Kui ümbritsevad Kangelased, Pofigistid ja Provokaatorid – teil on huvitav ja keeruline, teie elu on täis katsetusi ja liikumist… 

Aga Võitjad - ei loe selliseid artikleid, neil on kõik nagunii „vägev“ (vene keeles oli üks teine sõna!). 

Ja lõpuks, viimane tase. 

See on  -  „MUDRETS“ ( vene keeles) – ELUTARK – MÕTTETARK – KÕIGE TARK.

Sellel tasandil ei ole enam osa-isiksusi erinevate funktsioonidega.

Seepärast, et pole enam eksisteerimise eesmärke. Eksisteerimine iseenesest ongi – eesmärk.

Elutark ühtib Maailmaga, tunnetab selle täiuslikkust.

Sellel tasandil ei ole enam mõisteid „hea“ ja „halb“.

Loomulikult ei ole püüet liikuda ühelt tasandil teise. Ta võib olla, lõplik, tegeleda mingi välise tegevusega.

Sealjuures võib Kangelane tajuda teda Kangelasena, aga Ohver – Ohvrina. Tegelikkuses on tema teadvuse seis – täielik vaikus ja vastutulelikkus.

Tema lähedalolek on kõigile meeldiv, ta mõjutab keskkonna olemust, milles elab ja ka seda, kus elavad teised.

Elutark-Valgustunud (neid on kahjuks väga vähe) saavad tuntuks, isegi siis kui nad selleks midagi ei tee. Valgus, mida nad levitavad, tõmbab teisi inimesi. Inimesed küünitavad selle soojuse järele ja saavad vastutulelikkust, olles lihtsalt tema kõrval. See inimene on ennast täielikult realiseerinud, vastu võtnud ja ilmutanud oma Jumalikku olemust.

Elutark võib muuta Maailma liigutamata sõrmegi – muutes vaid sisemist seisukorda. Kuid enamasti ta ei sekku sündmuste käiku, sest näeb Maailma täiuslikkust, mida teised inimesed ei näe.

Sinna rutata pole mõtet ja see ka ei õnnestu. Selline seisund - tuleb ise  -  loomuliku etapina, või ei tule üldse.

On versioon, et: „me satume kõik sinna, kui mitte selles elus, siis järgmises“.

Ja kõigil meil on omad tempod.  

Erinevate arengute tempod. 

Karpmani kolmnurk – liikumine väiksema kurjuse poole („halvast“ - „vähem halvema“ poole).

Null tasand – kaootiline liikumine ilma eesmärgita. Eesmärk on teadvustamata, kuid see on olemas – kogemuste kogumine.

Kangelase kolmnurk – liikumine „halvast paremuse poole“.

Võitja kolmnurk – liikumine „heast parima poole“.

Elutark – puudub vajadus liikuda. On SISEMISE JUMALIKU RAHU seisund. Elutark-indiviid tuleb uuesti NULL tasandi (lapseliku – hinnangute vaba) juurde, kuid sealjuures teeb seda – TEADLIKULT.

Artikli autor:  Julia Golovkina.