PÕRGULIKULT ESOTEERILINE RAAMAT

Teema tutvustus.

 

Miks just selline pealkiri on sellel raamatul.

Ma olen kirjutanud üsna mitu raamatut ja kõik need lood on olnud „erilised“.

Paljud minu endised tuttavad peavad mind juba „eriliseks“. Eriline olla ei ole üldsegi mitte paha, pigem vastupidi.
Esoteerikast on nii palju kirjutatud ja polekski vaja ühte raamatut juurde kirjutada, kuid….
Peale seda kui ma olin elanud viiskümmend aastat „normaalse“ inimese elu, sain aru, et midagi on ikka väga valesti.
Nüüdseks on neli-viis aastat kulunud selle peale, et aru saada - mis võiks olla valesti.  Midagi on saanud selgemaks, kuid on veel üks väike probleem. Mida rohkem saab selgemaks, seda selgemaks saab see, et maailm - on väga keeruline. Ühele küsimusele saan vastuse ja kohe tuleb juurde kümme uut küsimust. Üheski raamatus ei jõuaks kõiki neid küsimusi ja vastuseid ära kirjeldada. Tekiks nagu suur küsimus – miks mulle seda kõike vaja on. Praeguseks hetkeks on aga selge, et vaja on ja aina huvitavamaks läheb. Mis – sellest tulebki juttu edaspidi. Kõik need raamatud, mida ma olen kirjutanud, neid ei kirjuta mina, vaid nad tulevad ise. Tulevad niimoodi, et nad annavad endast märku ja panevad endale ise ka pealkirjad. Segane jutt ja uskumatu, kuid nii see on. Ka see raamat pakkus endale sellise pealkirja. Ilmselt sellepärast, et tavalised esoteerilised raamatud püüavad inimesi aidata ja selgitada ilmaelu leebemas võtmes. See raamat siin, püüab aga paljusid asju pöörata – pea peale. Etteruttavalt võin öelda, et ma kavatsen kirjeldada asju otsekohesemalt ja vahest isegi ropusti. Õigekirja vigu ei maksaks ka „väga õpetatud“ ja erudeeritud inimestel kokku lugema hakata. Mina ei saa aru reeglitest, ega ka eesti keele õigekeele piirangutest. Kui inimene vahib vaid komasid, siis pole mõtet seda raamatut lugeda. Mulle meeldib vaid selle raamatu – sisu.
Raamatu edenedes, õigemini öeldes lõpus, tekkis soov panna lisaks ka isiklikult tehtud fotosid. Proovisin neid siis panna, kuid selgus, et ei oska valida – nii palju on huvitavaid killukesi igast maailma otsast ( blogisse ei kannata neid juurde panna, sest neid lehekülgi tuli 70 ja pilte kuskil 140 tükki). Päris raamatu lõppu tulevad üsna paljud need lühilood, mis on blogis. 

ESOTEERIKA.

Sõnaga „esoteerika“ on täpselt samuti nagu paljude asjadega mida ma edaspidi kirjeldan. Paljusid asju, termineid ja loogikaid – ei ole tegelikult olemas. Kuigi sõnad ja tegevused on olemas, siis kirjeldused neist on veidike väärakad. Vähemalt minu uuringute põhjal ja minu seisukohast. 

Alustades sõnast – ESOTEERIKA.
Esoteerika tähendab sanskriti keelest tõlgituna -  „mitte kõigi jaoks“.
Seega siis, alustan esimese kirjeldusega mida – ei ole olemas.
Esoteerikat – ei ole olemas. Kuigi raamatupoodides on vastava kirjanduse osakond ja ka see raamat kannab samasugust pealkirja, siis esoteerikat ikkagi ei ole olemas. Kõik asjad, tegevused, toimetused mida inimesed  ei tee või need tegevused teda ei huvita, on temale – „mitte tema jaoks“.
Lihtsalt kõik on olemas, kuid see EI OLE esoteerika. Kui inimene kuuleb helisid absoluutse kuulmisega, seab ritta nootisid, tellib luuletajalt teksti ehk siis loob laulu, siis see ei ole esoteerika, see on muusika loomine. Kuigi see mõnele teisele on esoteerika  ehk „mitte tema jaoks“ ja ta ei saakski sellise esoteerilise tegevusega hakkama, siis on see ikkagi absoluutselt tavaline ja normaalne tegevus. Lihtne. Ja ühtegi muusikut ei kutsuta kunagi esoteerikuks.
Kui aga panna samasse konteksti sellised teemad nagu – tervendamine, selgeltnägemine, hingemaailm ja ulmekad või tulnukad ehk siis - sisekosmos ja väliskosmos. Siis on kogu see kupatus lausa pöörane esoteerika. Ka mina ei saanud pikka aega aru kogu sellest virr-varrist. 
Üks teadja rääkis vahest huvitavaid, vahest hulle lugusid. Teine jälle hoopis teistmoodi. Tihti üks teadjamees väitis, et ainus tõde on see mida tema räägib. Tavaliselt iga vähegi kõvem teadjamees kritiseeris ja isegi kirus mõnda teist, või siis kõiki ülejäänuid. Keda või mida uskuda??
Ma usun, et paljudele lugejatele tuleb selline pilt tuttav ja paljud on sellise dilemma ees praeguseni. Pole midagi keerulist. Üritame otsast lahti harutama hakata.
Selleks et üldse millestki midagi kirjutada ja millestki ühiselt aru saada, peab alguses paika panema algmõisted või terminid. On olemas lõputu arv sõnu, termineid ja mõisteid. Iga kirjutaja püüab kirjeldada asju erinevate mõistetega. Paljud mõisted on sarnased, kuid  on pandud erinevaid termineid ühtedele ja samadele asjadele. See paljusus loobki vahest lihtsatest asjadest keerulise ettekujutuse. Näiteks selline termin nagu – Jumal.
Küll seda kutsutakse Jumalaks, Loojaks, Kõiksuseks, Allikaks.   
Või sellised terminid nagu: hing, vaim, elu, tervis, armastus, surm, sünd jne. Mitte ühelegi neist pole kunagi pandud ühte ja ainukest selgitust.  Ja ilmselt ei saagi panna. Kuid neid saab kirjeldada ja tunnetada.
Kuna esoteerikat ei ole olemas, siis ainuke mis on olemas, on – elu ja kirjeldused elulistest sündmustest.
Tavalistel inimestel on igaühel elust oma arvamus ja oma arusaam.
Seega siis, on olemas – ELU (siin ja praegu).
Meile püütakse selgitada elulisi termineid ja arusaamist väga keeruliste terminite ja loogikatega. Need loogikad lähevad nii keerulisteks, et neid hakatakse kutsuma - teaduslikeks.
Mida ei saa lahterdada teaduse alla, siis neid hoomamatuid asju nimetataksegi selle suht tobeda terminiga – esoteerika. Tegelikult ei ole olemas ei esoteerikat ega ka teadust.
On vaid kirjeldused, katsed ja kokkuvõtted.
Selleks et saada välja sellest esoteerika ja teaduse jamast on vaja ainult võtta teadmiseks, et kõik inimesed elavad, uurivad, kogevad ja kirjeldavad VAID elulisi sündmusi, siin planeedil Maa.
On ka neid uurijaid, kes uurivad elu ja süsteeme väljaspool planeeti Maad, ka neist püüan ma kirjeldada edaspidi.
Seega siis peame kuidagi  arusaadavalt  hakkama termineid ja loogikaid kirjeldama ja lahterdama.
Meie planeedil elavad inimesed praegusel ajal sellise põhilise loogika alusel nagu seda on – dualism. See on meisse nii kinnistunud, et on lausa võimatu ette kujutada - kas kunagi või kuskil mujal võib olla üldse mingit muud põhiloogikat.

 

DUALISM.

 Inimeste käitumismuster, mis põhineb vastandamisel.  Me peaaegu isegi ei oska elada ilma selleta. Kogu meie elu parem ja halvem kulgemine, sõltub vaid meie oskusest dualismist aru saada. Erinevate olukordade vastandamine on meisse juurdunud juba sünnist alates. Poiss või tüdruk, valge või värviline, terve või hälbega, rahulik või rahutu, ilus või inetu, soovitud või soovimatu jne lõputult.

Dualismil on dualistlik omadus – mis on selles head ja palju on halba.
Põhitermin – elu – dualistlikus käsitluses, saab olla kas hea või halb. Kas vahel hea ja vahest halb.
Minu seisukohast ei ole ka dualismi olemas, kuid selleni jõuame millalgi hiljem.
Dualistlikust seisukohas peaks olema kahte sorti inimesi. Tavalised inimesed ja teadlased-teadjad. Kuid kuna kõik inimesed elavad ja uurivad elu, siis ei oleks õige inimesi niimoodi lahterdada. Samas aga me oleme niimoodi harjunud ja ma üritan niimoodi ka kirjeldada inimesi.
Dualistlikust seisukohast, peaks olema lihtsad inimesed ehk siis inimesed, kes kulgevad läbi elu nii nagu nad tahavad või nii nagu elukorraldus käsib, ja teadlased-teadjad, kes kulgevad läbi elu nii nagu elukorraldus käsib ja kes üritavad pihta saada kõikidele nendele asjadele, mis erineb üldisest elukorraldusest.
Tavaliste inimestega on jällegi niimoodi, et osad jäävadki elu lõpuni sellisteks, kes kulgevad nii nagu elukorraldus käsib ja palju oma pead ei vaeva igasuguste „imelike“ teooriatega. Vahest nad ikka uurivad ka, elu kõrgemate väärtuste ja jõudude üle, kuid eriti sügavuti sinna sisse ei trügi. Osad aga hakkavad teatud perioodil või siis teatud tingimustest sõltuvalt selliste küsimustega tegelema.
Teadlased-teadjad aga on mingil eluperioodil hakanud huvi tundma erisuste vastu ja kõrgetes koolides käies saavutavad vahest mingi erilise staatuse – teadlane, doktor, dotsent, professor.
Ka neist tiitlites räägin hiljem pikemalt. Kust ja kuidas neid saab ja mis väärtus neil on. 
Dualistlikust käsitlusest saaks me liigitada tavalisi inimesi ja ka teadlasi-teadjaid  – headeks ja halbadeks, ausateks ja valetajateks, teadjateks ja „pimedusega lööduteks“.   See pagana dualism teeb selgitamise ja arusaamise nii keeruliseks, et ei oskagi kohe selgitada.
Nii kaua kui uskuda dualismi olemasolu, nii kaua on absoluutselt võimatu aru saada, mis on õige ja mis on vale.
Et vähegi selgitada dualismi võlu ja valu, tuleks kasutusele võtta kolm terminit: teadja, skeptik ja eitaja.
TEADJA -  inimene, kes teab mingist asjast kindlalt ainust tõde, iseenda seisukohast, ja ei muuda seda enam mitte kunagi.
SKEPTIK – tunnistab ainult seda, mida ta on sunnitud põhjendatult usaldusväärsete tõendite varal tunnistama ja peab seda tunnistust ajutiseks, kuni uute tõendite ilmumiseni.
EITAJA - tunnistab ainult seda, mida on sunnitud põhjendatult usaldusväärsete tõendite varal tunnistama, ja isegi uute tõendite ilmnemisel ei muuda oma tõekspidamisi.
Üks kaval ja keeruline näide.
Eitaja teab, et päike tõuseb hommikul ja õhtul loojub.
Septik teab, et päike tõuseb ja loojub, kuid uurib, kas see ikka tõuseb ja loojub, kas ta tõuseb ikka idast ja kas ta ikka loojub.
Teadja teab, et päike ei tõuse ega looju, vaid lihtsalt maakera pöörleb. Päike ei liigu, vaatleja seisukohast, mitte ainult ümber maakera, vaid liigub kohutava kiirusega kosmoses ja pöörleb ümber galaktika keskpunkti, galaktika tiirleb ja pöörleb veel omakorda mingite muude keskpunktide ja muude ilma ruumi osade jne.  (Ja ka seda ei tea me veel väga kindlalt).
Eitajatega mina ei tegele. Neil endil on endaga niigi tegemist, et asjadest aru saada.
Skeptikud on minu meelest kõige lahedamad tegelased, sest neil on ilmaasjadest arusaamisega tegelemist, pikaks ajaks.
Teadjad- teadlased aga saab lahterdada jällegi kaheks.
 Alternatiiv-teadjad on sellised, kes uurivad pikka aega ja saavad  teadmise ja kindluse, läbi enda tunnetuse ja kõige KUUE (või rohkema) meelega.
Teadlased seevastu on inimesed, kes vahest isegi kasutavad kõike oma kuut meelt, kuid ikkagi püüavad saada vastuseid ja tõestusi, läbi katse-eksituse meetodite, paljude ja isegi tuhandete katsetuste tulemusel. Teadlased teevad vahest isegi „suuri“ avastusi, mida võetakse tõe pähe ja tekitab absoluutse eitaja seisundi. Tihti aga tõdevad ka teadlased, et nende avastused kinnitavad kõige pöörasemaidki esoteerilisi seisukohti.    Keeruline on see meie elukorraldus.
 

TEADLASED.

Teadlastega on üks rist ja viletsus. Kui mingi tragi ja terane noor otsustab saada teadlaseks, siis kõik lähikondsed on rõõmsad ja uhked – tark inimene saab sellest. Pärast pikki ja piinarikkadki õpinguid antakse (tavalisele inimesele) - staatus, tiitel ja voli otsustada maailma asjade tõlgendamise üle.

 Mis õigusega?
Pidingi selgitama seda, kuidas teadust – ei ole olemas.
Olemas on – elu.  Kui tavaline (ilma tiitliteta) inimene midagi uurib ja oma uurimise tulemusi avalikustab, siis tekib kõigis ilmatu suur küsimus – kust ta sellise teadmise võtab ja mis õigusega kogu maailmale kuulutab.
Kui sama uurimuse tulemuse avaldab tavaline inimene (tiitlitega), siis pole kellelgi miskit moka kobinat vastu ajada. Ikkagi teadlane. Kas ma olen teadlaste suhtes ülekohtune.
Kuidas saadakse teadlaseks, professoriks?  See on üsna kummaline protseduur.
Kuna teadust pole olemas, siis pole ka professoreid olemas.
Teadlaseks saamise skeem on lihtsustatult järgmine. Laps läheb kooli ja tal kästakse õppida (loe; pähe taguda) igasuguseid, varemalt uuritud ja tõeks loetud tarkusi. Lapsel ei lasta uurida ja küsida neid asju, mida ta tahaks tegelikult ise teada. Selline skeem toimib mingi kaksteist pluss ka paar lasteaia aastat. Nüüd kui tunnistus (loe; ajupesu) on hiiglama hea ja sisseastumiseksamid saavad ära tehtud, siis lisandub veel juurde päris palju aastaid, uusi tarkusi, mis on aktsepteeritud igasuguste professorite nõusolekul.
Mina meenutan heldimusega – poliitökonoomiat, NLKP ajalugu ja muid selliseid absoluutseid totrusi. Muideks, palju selliseid professoreid töötas ülikoolides ka siis, kui poliitika värvused muutusid. Mõni võib mulle vastu vaielda ja väita, et nad on ju õppimisvõimelised.
Kooli lõpetanud (pisikese tiitliga tavaline inimene) peab selleks, et saada professoriks veel väga palju õppima, tegema igasuguseid spetsiifilisi doktoritöid, mida vaatavad üle need samad professorid. Kui neile need tööd meeldivad, siis antakse väikese tiitliga inimesele juba suurem tiitel. Minus tekib küsimus, et kes annab ja mille eest. Antakse neile, kelle tööd ja uurimised on aktsepteeritavad ja need ei tohi mitte mingil juhul erineda kindlaks määratud tõdedest (muidu tiitlit ei saa).
Praegusel ajajärgul tundub (just nimelt tundub) selline loogika õige ja aktsepteeritav.
Kuid professoreid ega ka muid tiitlitega inimesi – ei ole olemas. Juriidiliselt ei saagi olemas olla, sest tuleb küsida – kust kohast ja millal tekkis ESIMENE  professor, kes hakkas teistele tiitleid jagama.
Kunagi ammu- ammu kui polnud veel mitte ühtegi ülikooli, siis kes oli see esimene tavaline inimene, kes sellise kooli lõi ja kuidas temast sai selline väljavalitu, kellel oli selleks volitusi. Pole. Seega pole sellist inimest kunagi olnud ja need tiitlid mõeldi lihtsalt välja.
Kallid professorid, tee olete väljamõeldised. (Professor Newtoni väljamõeldise kohaselt. Tavaline ahv tuli puu otsast alla ja hakkas millalgi tiitleid jagama).  
Sellise kirjelduse võiks vabalt klassifitseerida – vaimuhaige inimese sonimisena. Kuid.
Kui kirjeldada samu situatsioone kogu ELU kontekstis, siis…. 
Ahv tuli puu otsast alla ja hakkas poliitikuks, sõjameheks, kohtunikuks, politseinikuks, õpetajaks ja mis kõik veel. Mis õigusega on üks ahv parem kui teised. Teadagi. Tugevama õigusega. Kaigas pihku ja tiitleid jagama. Tavalisele ahvile jääb üle vaid vait olla.
Kogu sellist dualistlikku õige – vale, tugevam – nõrgem, targem - rumalam jne – ei ole olemas. Lihtsalt ei saa olemas olla.
Ahv, karu, hunt ja ka inimene sünnivad siia planeedile absoluutselt võrdsetena. Ebavõrdsust siin planeedil sünnitab – duaalsus (vähemalt inimeste puhul). Jätame loomariigi sinna kus nad parasjagu on ja vaatleme tavalist inimest.  
Kogu ajalugu ja inimese areng on fiktsioon ning kellegi poolt kallutatud. Süsteemis on kallutatud jõud!!
See jama on toimunud nii pika aja jooksul ja nii pisikeste sammudega, et tavalised inimesed pole sellest isegi aru saanud. Silmus on kõri ümber koomale tõmbunud pikalt, kuid visalt. Praeguseks ajaks on see silmus juba nii tuugalt kõri ümber, et paljud ei jaksagi enam hingata. Hing on nii kinni, et isegi ajul pole enam hapnikku, et aru saada millega see jama võib lõppeda.
Jutt läks nüüd teadlastest tibakene kaugele. Hiljem ma püüan kirjeldada ka seda, mida head need teadlased on teinud, või vähemalt osa neist.
Teemasid millest kirjutada on tegelikult nii palju. Võiks rääkida sellest mis praegusel ajal toimub, kuid ilma selgituseta, kust kõik jamad alguse on saanud, ei saa õiget pilti.

 

AJALUGU.

Tundub üsna kummaline, et miks peaks uurima ajalugu. Koolis ju räägiti. Kästi igasuguseid aastaarve pähe tuupida ja huvitav see teadus üldse ei tundunud. Ei saanudki olla.

Meile pole räägitud ajalugu, nii nagu see on olnud, oleks võinud olla, või üldse ajaloo kirjutistes avaldatud. Tegeliku, loogilisema või huvitavama ajaloo uurimine on VÄGA tänamatu ja raske tegevus. Kui tänapäeva (kõri kinni poodud) inimene hakkab ajalugu uurima, siis selgub, et väga palju on kuidagi hoopis teistmoodi kui koolis räägitu.  See on toimunud väga pikka aega ja nüüd hakkavad välja tulema üsna huvitavad faktid ja teooriad.
Just praegusel ajal saab esimest korda võimalikuks tohutu informatsiooni omandamine. See saab võimalikuks tänu Internetile. Mitte kunagi, praeguse  tsivilisatsiooni vältel, ei ole olnud võimalik saada „teistsugust“ informatsiooni. Sellist, mis on läbi lipsanud ajaloo professorite valvsate kulli pilkude alt. Paljud professorid juba ise ka avaldavad selliseid teooriaid, mida aastaid tagasi rääkisid vaid esoteerilised friigid või „vaimuhaiged“. 
Alternatiivsete faktide ja teooriate kogus kasvab nii kohutava kiirusega, et enamust ei jõua enam jälgidagi.
Eitaja (ma loodan, et selle raamatu lugejaskonnas neid enam järgi jäänud polegi) küsib või kärgatab siinkohal tõemeeli, et kust ma tean, kas see on ka õige ja millega tõestan. Vastan.
Kust kohast võetakse KÕIK TÕED. Konkreetselt – kust kohast??? 
Raamatutest, nüüdisajal ka meediast ja internetist.  Siis järelikult iga teadmine ja tarkusetera, mida inimene peab õigeks – on võetud ju raamatust. Alates piiblist kuni kooliõpikuteni. 
Kui vaadelda ja võrrelda aktsepteeritavaid koolitusprogramme ja ajalooraamatuid nendega, mis väidavad paljudele väidetele vastupidiselt, siis milline on võimalus – võtta midagi tõeks.   50/ 50 %. 
Tähendab ei saa sina mulle midagi tõestada ja ei saa ka mina sulle midagi tõestada. 
Üle jääb ainult uurimine, loogika ja isiklik uskumine (vt. teadja, skeptik, eitaja).
 Aga mida tahta inimesest, kellel on niigi elusaatusest - hing kinni. Loota, et selline hingeldaja hakkab uurima, võrdlema ja loogiliselt mõtlema.  Vaevalt. 
Ainuke päästerõngas on „esoteeriline“ inimene (tavaline – ilma tiitliteta), kes sa seda teksti loed.  
Miks ma tahan kirjutada sellist raamatut? Selleks, et vähegi raputada ja sakutada meiesuguseid inimesi, aru saamaks, et paljusid asju – ei ole olemas.
Paljud teooriad on salastatud, valetatud ja võltsitud. Valetan. Mitte paljud, vaid enamus.
99.99999… % kogu kirjutatud ajaloost, teadusest ja koolitarkusest on jama. Kuid kuna informatsiooni hulk mis maailmas ringi liigub, on niiiiiii…. suur, et võiks öelda – isegi lõputu, siis see pisike koma koht on samuti nii suur. Tõesemat üles leida on raske, kuid loogikaga pilti kokku pannes selgub, et polegi nii vähe.
Inimesed tahavad alati sellise jutu peale mingeid tõestusi ja näiteid.
Toon siinkohal ühe võimaluse. 
Praegusel ajal – aastal 2016, on üsna riskantne soovitada Venemaa teadlaste ja muidu uurijate uuringuid. Maailmas käib tohutu info ja relvade sõda. Käimas on järjekordne „venevastane“ kampaania.
Läänepoolse elanikuna on mul lootusetu panna nooremaid inimesi kuulama vene teadlaste filme – Youtubest. Enamus noori ei valda vene keelt ja massipsühhoos ei lase venelasi ka uskuda. Kuid mina olen venelasi siiani usaldanud rohkem kui lääne propagandat.
Lihtsalt tuleb vaadata ja kuulata korraga mõlemat poolt. Lahutada nende informatsioonist liigne maha, liita kokku, „jagada pooleks“ ja siis saab juba parema pildi.
Kui kaks poisikest kaklevad, siis pole kumbki neist pailaps ega ka üdini kurjam. Mõlemad seisavad lihtsalt oma „õiguste“ eest (lihtsa inimese kannatuste hinnaga).
Teadlastel on aga tiba parem positsioon. Kui nad ei ole just marurahvuslased, siis tasub uurida loogilisi ja selgitavaid teooriaid.
Üks kummaline „müsteerium“ on mind huvitanud pikka aega.
Peale seda kui ma käisin palju aastaid tagasi Egiptuse ringreisil ja nägin oma silmaga Suuri Püramiide, siis see müsteerium ei saanud ikkagi lahendust.
Egiptuse püramiidide näitel saakski kõige lihtsamini selgitada ajaloo võltsingute ja valetamiste kohta.
Kui ma koolis käisin, siis püramiidid mind eriti ei huvitanud. Isegi nende ehitamise võimalusi pidime koolis pähe õppima.
Nüüd hilisemal ajal ja ka Egiptuses kivikamakate käega katsumisel – ei suutnud ma giidi juttu kuidagi tõeks võtta.
Meile räägitakse, et Egiptuse aeg olla mõned tuhanded aastad enne meie ajaarvamise nullpunkti (kes oli Kristus. Millal tema elas – kui elas. Millal ta sündis ja kes oli see geniaalne tegelane, kes tõstis näpu püsti ja ütles: „Tänasest päevast alates hakkame me lugema päevi, aastaid ja aastatuhandeid“).
Ainult mõned tuhanded aastad ja siis ka veel paar tuhat aastat peale seda nullpunkti.
Istume nüüd korraks õues pingi peale ja vaatame sumedasse, suvisesse, kesköisesse tähistaevasse.
Meile räägitakse mingist seitsmest tuhandest aastast – JA ROHKEM EI MIDAGI.
Meile räägitakse, et millalgi tuli puu otsast ahv alla ja hakkas arenema. Ja esimesed märgid millal ahvist sai üsna haritud “loom“, ongi see Egiptuse või vana Sumeri aeg. Vahepealsest ajast me koolis ei saanud midagi teada.
Nüüd see arenenud ahv hakkas millalgi pronksist meislite ja puuhaamritega välja toksima mitmeid-kümneid miljoneid kiviplokke. Siis nad võtsid mõttesse need plokid laduda üksteise otsa ja kujutate ette – mitte nelja kanti, vaid üsna ideaalsesse püramidaalsesse hunnikusse. Ka see ei ole veel kõige uskumatum. Need plokid kaalusid mitmeid tonne, neid tõsteti kuni saja meetri kõrgusele, need toodi laevadega sadade kilomeetrite kauguselt ja – need olid nii täpseks lihvitud (millega), et praod nende plokkide vahel on olematud.
Istun uuesti pingi peale ja mõtlen oma inseneri haridusega – kuidas inimesed sellist jama usuvad.
Usutakse AINULT sellepärast, et selline jama on meie pähe aastatega sisse taotud.
On mitmeid filme ja raamatuid, kus kirjeldatakse kuidas neid võidi ehitada.
Näiteks vene geoloogia professori I.V.Davõdenko selgitus (väga paljude uurimuste tulemusel), et egiptlased või püramiidide ehitajad – oskasid juba siis betooni valada.
PÜRAMIIDIDE PLOKID EI OLE LOODUSLIKUD KIVIMID, VAID KUNSTLIKUD.
Kuna see raamat ei ole kirjutatud eitajatele vaid uurivale-esoteerikule, siis siinkohal filmi link.

                         https://www.youtube.com/watch?v=wyW6yMuWT8o

Kuna paljud tänapäeva noored vene keelt hästi ei valda, siis ma kirjutasin oma blogisse ka lühijutu, kus ma tegin üsna lühikese kokkuvõtte.

 Teine huvitav teooria on ka selle kohta, et maailma ajalugu on kõvasti ümberkirjutatud ja tuhatkond aastat on juurde kirjutatud. Milleks kogu seda jama veel vaja oli, on ka kirjeldatud mitmetes filmides. Siinkohal mõned neist.

https://www.youtube.com/watch?v=BNYIIPkzdEE       (inglise keeles)

https://www.youtube.com/watch?v=D0yKN8r0UXw

 

Kuna need tunduvad üsna pöörased ja esmapilgul uskumatud, siis pikemal uurimisel hakkavad need teooriad tunduma loogilised ja need selgitavad võimalike varjamiste põhjusi.

Kas võtta tõeks ka nende vene teadlaste jutte. Kes ei suuda neid võtta tõeks sõnasõnalt, siis pikemal vaatamisel võib tekkida ikkagi selline tunne, et mingi tõetera siin sees on.
Kui aga tekib vaatajas uskumine, et see võis nii olla, siis selgubki - enamus maailma ajalugu on vale, võltsing ja pettus.
Miks selline mastaapne pettus vajalik oli.
Kogu see petuskeem on vajalik selleks, et õigustada Piibliloo tõepärasust.
Egiptuse ja ka muud ajaloolased ei saa tunnistada inimeste olemasolu vanemana kui mõned tuhanded aastad enne Kristust vaid sellepärast, et araablased usuvad loomise algust alates 4000 aastat e.m.a.  Lihtsalt nende püha raamat ei lubagi uskuda, et midagi oli enne seda olemas.
Nii lihtne see ongi. Ei midagi müstilist. Selleks tuligi kogu ajalugu keskajal munkade poolt ümber kirjutada. Pluss veel ka see, et pidi varjama Lääne ja Ida omavahelisi arveteõiendamisi ja need arveteõiendamised kestavad siiamaani (mis selgitab ka seda, miks me ei saa lahti sellest igavesest sõdimisest tänapäeval).
Kui nüüd lisada siia veel iidsem ajalugu. Kadunud Atlantis, Maiade ja Inkade kultuuri kadumine, erinevate pärismaalaste kummalised kaljujoonistused, müüdid ja müstilised lood ning eeposed (kasvõi eestlaste „Kalevipoeg“, mis ei vasta absoluutselt materialist-realisti ettekujutusele „normaalse“ inimese raamatust).

https://www.youtube.com/watch?v=h6fh_ENI3KM

 Teaduskirjandus, teaduslikud uurimused, teaduskonverentsid ja muud, sisaldavad tohutus koguses erinevaid teooriaid ajaloost ja inimese arengust ning enamuses neist püütakse kirjeldada, kuidas see võis olla palju reaalsemalt kui see, et – ahv tuli puu otsast alla ja hakkas matemaatilisi kujundeid kiviplokkidest tegema. 

Raamatutes, loengutes ja seminarides liigub väga erinevaid teooriaid inimese arengust ja on selliseid teooriaid, mis lähevad miljonitesse aastatesse e.m.a ( ja ka siis kõndisid arenenud ning targad inimesed – mitte puu otsast tulnud ahvid. Inimene pole mitte kunagi olnud puu otsast alla tulnud ahv. Mulle isiklikult meeldib seda rohkem uskuda).    
Päris huvitav on ka ehitusajalugu. Siia põimub üsna sujuvalt ka Vabamüürlaste teema. Kes teab, et vabad müürimehed ei olnudki alguses kohe „pahad“ tegelased. Nad olid tegelikult  ehitajad- müürsepad. Nende selts oli salajane ja nende teadmised anti edasi sellilt õpipoisile.
Mis sellid ja õpipoisid selles salaseltsis praegu käivad, on omaette teema.  Need praegused tegelased selle seltsi ära kaaperdasid.
On üsna loogiline, iidsed vabamüürlased lõid oma salajase looži just selleks, et salajased ehitusteadmised ei satuks  iga inimese teadmisesse (kust need salajased teadmised aga päriselt pärit veel on).  
Kui  vaadata filme arhitektuuri arengust, siis selgub üsna kummaline tõsiasi. Gruusia president ehitas palee, üsna uue. See palee ja ka enamus teisi uhkeid hooneid on ehitatud üsna samasuguse stiili järgi.
Peasissekäik kujutab endast nürinurkset  katusekonstruktsiooni, mis toetub massiivsetele sammastele.  Selliseid hooneid on ehitatud kõik need 6000-7000 aastat, alates vanast Egiptusest. Vanas - Roomas, Vanas –Kreekas, Euroopas, Ameerikas, Nõukogude ja Tsaari Venemaal (praktiliselt terve Peterburg, Ermitaaž ja nüüd ka Gruusias).
Tekib hulk küsimusi.
Miks peavad uhked hooned ja templid olema just sellise ehitusega.
Kuidas oli võimalik ehitada selliseid avaraid ruume ja pikki kandekonstruktsioone ning isegi koorikkupleid.
Kuidas oli võimalik valmistada sellise massiga ja sellise täpsusega kandvaid kivist poste (need postid meenutavad treitud detaile).  
Kuidas on võimalik selliseid kivikonstruktsioone valmistada käsitsi.
Kuidas oli võimalik selliseid raskusi transportida pikkade vahemaade taha.
Kuidas oli võimalik valmistada kõiki neid, tonne kaaluvaid ehitusdetaile - nii massiliselt.
Kuidas kõik need detailid tõsteti suurtesse kõrgustesse.
Kuidas kõik kivipostid suudeti poleerida läikiva pinnani.
Juba nende mõnede ehituskavaluste varjamiseks pidi olema vastav salaühing.
Kui siia  lisada veel müstilisem teooria, et vaevalt kolmsada aastat tagasi käis Euroopast üle laastav mini-tuumasõda (või muu meile teadmatu tehnoloogiaga häving), mis viis inimkonna tagasi oma arengus väga palju aastaid, siis on need faktid või teooriad  juba piisavalt „põrguliselt  esoteerilised“.
Miks tasuks selliseid teooriaid uurida, just nimelt uurida, mitte kinnisilmi uskuda.
Täiesti lootusetu on teada saada, mis on maailmas juhtunud aastate ja miljonite aastate jooksul (ainuke koht kust saaks enam-vähem õiget infot on Vatikani Suur Raamatukogu, millest meil pole aimugi ja sinna sisse ka inimesi ei lasta. Huvitav mida seal kõike lugeda saaks). 
Mitmed inimesed on oma raamatutes jõudnud järeldustele, et iga 250 aasta, ehk viie inimpõlve järel, kirjutatakse ajalugu ümber.
Kui selguks, et murdosakenegi kogu sellest informatsioonist on õige – siis on igaühele selge, et vale ja võltsing on täitsa olemas ning sellisele valele põhineb kogu meie teadmine (saate aru – KOGU meile teadaolev elu, haridus, elukorraldus jne.).  

 

MINA JA MAAILM.

Kõik see mida ma näen ja tajun on kummaline. Kõik inimesed tajuvad, et elu on kummaline.

Heaks näiteks selle kohta on Hallo Kosmose saates Ingrid Peegi küsimus: „Mis on elu mõte“.
Miks peab üks inimene oma pead vaevama sellise kummalise mõttega. Tavaline inimene, kes ei küsi enda käest vähemalt üks kord päevas seda küsimust, temal on oma elu ja oma maailmavaade.
Nende inimeste ja mõttemaailmaga siin raamatus ma eriti ei tegele. Elul peab olema mingi mõte ja selle leidmine on väga huvitav tegevus.
Tavalise inimese seisukohast on elu mõte - päevast päeva toimetada ja kui miskid takistused tekivad, siis nad seisavad kuskil risteel ja ei saa mitte millestki aru.
Esoteerilise inimesega on tiba teistmoodi. Nemad hakkavad uurima ja pärima: miks, kuidas, mida, kus, kelle käest.
Maailmast arusaamine on üks neist huvitavatest asjadest. Kui inimene kasvab ja areneb, siis tema sisse tuleb info. Infost tekib mingi maailmapilt ja vastavalt sellele kujuneb inimese konkreetne elutee. Kui tegeleda vaid sellega, mida räägitakse maailma meedias, koolis ja kaaslaste poolt, siis elust arusaamine jääb toppama või isegi muutub inimese arengule ja eksisteerimisele kahjulikuks.
Ma kohtan iga päev selliseid inimesi, kes ei ole rahul oma eluga. Peamiselt ei ole nad rahul sellega, et neil ei piisa materiaalseid väärtusi. Neid materiaalseid väärtusi ei saagi inimesel piisavalt olla, sest enamus ei suuda isegi unistada – kui palju tal võiks midagi olla ja mida ta nendega peale hakkab. Inimene on tegelikult nagu rott või harakas, kes tassiks pesasse kogu selle saasta mida ta silmadega näeb. Vähe, vähe, vähe, aina ja alati on kõigil midagi vähe.
Arutasin ükskord ärimehega. Ärimees tahab olla rikas. Küsisin siis tema käest, et palju ta tahaks saada. Ta vastas, et miljon võiks ikka olla . Küsisin siis, et kui sul oleks kogu aeg miljon üle, kas siis oleksid rikas. No ärimees oli nõus sellega. Siis küsisin aga – kas siis kui oleks 999999, kas siis oleksid vaene. Ja kus on see piir, kus sa oleks juba närvis, et polegi enam rikas. Teate – ta ei osanud selle peale midagi öelda. Kus on elus see piir, et on vähe ja kus on juba piisavalt.
Raha, armastust, vabaajaveetmist, sööki jooki ja isegi – tööd. Tavalise inimesega ei saa sellistest asjadest isegi mitte rääkida, sest tema ei tea seda piiri. Esoteerilise inimesega on pisut lihtsam. Aga mitte eriti. Ma olen kohanud õige paljusid erilisi inimesi kes tegelevad teiste õpetamisega, jooga, selgeltnägemisega, šamanismiga, igasuguste energomeestega.
Need on esoteerilised inimesed, neil on teadmised, mingi tunnetus ja kindel maailmavaade. Kõik Hallo Kosmose esinejad on sellised. Nad on küll esoteerilised, kuid ka nendega ei saa rääkida, sest nad on kinni omas asjas.
Ainult selline esoteeriline inimene, kellel endal ei ole mingit kindlat meetodit või „erilist annet“, need saavad asjade olemusest täielikumat pilti.
See esoteeriline kompott on tegelikult nii suur ja mitmepalgeline, et inimene, ja ka esoteeriline inimene, ei suuda sellest saada ettekujutust, ka ilmselt mitme eluea jooksul.
Kui kuulata järjest ära kõik Hallo Kosmose saated ja kõike seda uskuda, siis võib inimese peas juhe lihtsalt kokku joosta.
Ka mina ei saanud väga pikka aega aru, miks erinevad teooriad ja erinevad esoteerikud räägivad tihtipeale lausa üksteisele vastu. Suheldes esoteerikutega olen ma pidevalt kohanud seda sama mida tunnevad ka tavalised inimesed. Kõik kiruvad pidevalt üksteist taga. Küll see ajab jama ja küll teine töötab ei tea kelle kasuks.
Sellest arusaamine võttis minul nii palju aega enne kui ma sain aru, et - neil kõigil on õigus.
Et sellest piltlikumalt aru saada, ma pidin endale looma ulmelise ühiskonna, kus puudub duaalsus. Hea ja halb.  Kirjutades pikka aega seda lugu, ma sain aru, et maailmas puudub duaalsus.
Me oleme selle ise välja mõelnud. Või on see meile välja mõeldud, et me ei saaks aru - seda pole olemas. Duaalsus on ülihea vahend petta ja orjastada inimest.
Kõik see, mida kirjeldab näiteks Telegramm: maailma varivalitsusest, millest räägib David Icke, Jüri Lina ja muud salaseltside uurijad; kõik see tõestab veenvalt, et meid kasutatakse lihtsalt ära ja peamine vahend selleks on – duaalsus. Hea – halb, rikas - vaene, ilus - inetu, tark ja rumal. Ja sellise maailmavaatega on väga lihtne inimest ära lollitada. Sada maailma rikkaimat inimest? Mis imelik tabel ja kuidas ning miks ma peaks sellist jama lugema.
Ainult selle pärast, et siis ma saan patja nutta - kui vaene mina olen. Ja pidevalt hädaldada ka teistele.  Loen ajakirja „Imeline teadus“  ja ei saa mitte mõhkugi aru, mis selles imelist on - kui ma loen samal ajal näiteks raamatust „Dogmadeta teadust“, mis kõik veel võib olla ja millist teadust meile püütakse pähe määrida.
Raamatud, internet, Youtube on täis igasugust infot. Ükskõik kui palju ma räägin sellest, mida ma olen lugenud ja mis ei mahu kaasvestleja seni teadaolevasse maailmapilti – ta ei saa aru.
Ta peab mind lolliks ja ütleb et - see on võimatu. Mis asi on võimatu. Duaalsus on võimatu.
Kui võtta kõike, mida me enda ümber näeme – mitte duaalsuse seisukohast, vaid kui ainsust, siis muutuvad kõik asjad võimalikuks. KÕIK.
Kõik, mida me tajume on – INFORMATSIOON – teave .
Värvused, maitsed, lõhnad, tajud ja tunnetused. Me oleme loodud informatsiooni vastu võtmiseks, selle töötlemiseks ja enda liigutamiseks. Info  on: osakesed, lained, arvutused meie ajus, tajumine südamega ja liikumine ajas-ruumis, sellel hetkel kus me parajasti oleme. Kui me võtame kogu sellest infost arusaamise omaks ainsuslikust seisukohast, siis muutuvad paljud asjad lihtsalt selgitatavaks. Üks lihtsam seletus ainsuse ja duaalsuse erinevusest seisneb selles, et ainsus on õige ja duaalsus on lihtsalt - võitlus.
Niipea kui me kasutame duaalsust, me hakkame kohe võitlema iseendaga ja oma kaasvestlejaga.
Kui kaks meest istuvad pargipingil ja jälgivad mööduvaid naisi, siis kohe hakkab peale duaalsus ja võitlus. Vaata, see naine on ilus ja see seal on päris jama. Absurd. Kuidas saab keegi olla ilus ja keegi inetu. Kuidas saab keegi olla tark ja keegi rumal. Duaalsuses on see võimalk.
Kõik asjad duaalsuses on hinnatavad – selle inimese enda isiklikust seisukohast. Ja kõik.
Palju õnne neile inimestele, kes niimoodi elavad ja ei saa mitte millestki aru, mis nende elus toimub.     
  Miks neil/meil pole raha – kui palju. Miks nende tervis lonkab – nende seisukohast ja arstide „hoolitsusest“.  Miks Putin on loll ja vastik inimene (mõni arvab, et Obama on loll ja vastik inimene).
Ainsuse seisukohast võttes on asjad hulga palju lihtsamad.
Must on must ja must ei ole valge või määrdunu vastand.
Palju, on rohkem millestki – inimese enda seisukohast ja kui palju on palju.
Ainsuse seisukohast ei ole palju ega vähe, vaid on piisavalt, parasjagu ( suht nulliga, niipalju kui vaja läheb, niipalju on paras).
Kui maailmas oleks vaid Putin või Obama, siis oleks kõik korras. Oleks üks kindel maailmavaate, vastav propaganda ja inimesed kõik usuks seda ja oleksid õnnelikud. Nägime seda õnne Brešnevi ajal. Niipea kui on Putin ja Obama, on kohe duaalsus ja võitlus.
Hullem lugu on aga see, kui me korrutame iga inimese duaalsuse – tema seisukohalt, seitsme miljardi inimese duaalsusega nende seisukohalt, saame sellise supi, pudrud ja kapsad, et kogu igavikulisuse juures, pole seda jama suudetud ära helpida ja kõiges selles jamas see esoteerika seisnebki.
Püüda sellest jamast aru saada ja leida elu mõtet. Väga suure mõttepausi koht????

 

MILLEKS ON ESOTEERIKAT VAJA.

Kohtasin kodutut. Ta palus minult suitsu ja ma andsin. Selgus, et kodutuks saab üsna lihtsalt. Inimene, viiekümne eluaasta jooksul on ära rikkunud oma tervise ehk siis, üks käsi eriti ei liigu, ühel põlvel on protees ja selg on ära.  Inimesel oli isa ja õde, elasid linnas oma majas, kuid neile ei meeldinud poja ja venna naine ning sisuliselt aeti vend isakodust välja. Mees ja naine, elasid naise korteris neli aastat ja naine suri ära. Kuna nad ei olnud abielus ja mehel-invaliidil puudus raha, siis linnavalitsus otsis üles kauged sugulased, kes pärisid korteri ja matsid naise. Ning mees ongi tänaval ja kodutu. Lihtne ja tüüpiline lugu, selliseid on maailmas ilmselt tuhandeid. Lihtsa duaalse inimese saatus, öeldakse selle peale. Normaalne värk. Kust persest selline värk normaalne saab olla. Duaalsuses – võitluses, jah saab. Kes siis võitleb kellega.

Inimese elus on vaja tegelikult vaid kahte asja. Et kõht oleks täis ja katus oleks pea kohal. Sellest inimesele tegelikult piisaks. Selleks, et sellist olukorda ja seisundit saavutada – kogu eluea vältel, selleks ongi vaja duaalsuses - esoteerikat.
Ainsuses puudub võitlus ja seal pole esoteerikat tarvis, sest seal teavad kõik kõike ja abistavad üksteist ja kodutuid ei saa tekkida.
Duaalsuses on aga vaja esoteerikat ja mitte ainult lihtsat esoteerikat, vaid põrgulikku esoteerikat. See tähendab seda, et peaks teadma palju ja paljudest asjadest (kui palju on palju - võimalikult mitmekülgselt).
Kui elada ainult paari esoteerilise valdkonnaga, siis varem või hiljem jooksevad probleemid puntrasse ja siis pole surm enam kaugel (kodutud joodikud. Muideks, joomine iseenesest tähendab seda, et inimene on paljust oma elus loobunud ja valmistub surema).
Kui inimene ei tegele esoteerikaga ja usub vaid seda, mida talle õpetatakse koolis, mida ta näeb meediast ja mida usub teiste lähedaste juttudest, siis on üks selline skeem lihtne tulema.
    Inimene sünnib. Tal on kõik olemas. Tal on ema ja isa. Ema teeb nii, et tal on kõht täis ja isa on kindlustanud katuse pea kohale.
Nooruspõlv kulub selle peale, et aru saada, kuidas neid kahte asja saada endale - elu lõpuni. Vastavalt elukoolile, ta üritab neid kahte asja luua endale.
Tihti juhtub aga see, et mitte teades esoteerilisi ehk siis eluliselt vajalikke teadmisi, jääb inimene haigeks. Haigeks jääb inimene seepärast, et ta on elanud sellist elu, mis ei vasta tema keha funktsioneerimiseks vajalike tegevustega. Toitub valesti, töötab tervist kahjustavates tingimustes, mõtleb valesti jne.
Esoteerikule pole vaja pikemalt selgitada. Siis selgub, et inimesel on vähk. Korralik, ajupestud inimene läheb arsti juurde, laseb ennast kemiseerida või kiiritada ja rohkem kui viis aastat, see inimene vastu ei pea. Tavaliselt siis matustel me halame ja nutame sellist inimest taga. Oli ju hea inimene, miks küll saatus tema vastu nii karm oli.
Saatus ei olnud karm, sest saatust pole olemas. On vaid valed valikud.  Jälle duaalsuse – valed?  Mittepiisavad valikud selleks, et surra tervena, piinlemata ja oste jala pealt. Minult on küsitud vahest, et miks selline tark mees nagu Gunnar Aarma suri nii varakult ja äkki. Aga miks peab inimene piinlema ja vaevlema ning miks ta peab üldse maailmas tiksuma, kui ta otsustab ära minna ja alustada elu või midagi muud kuskil mujal.
Sellisel inimesel ei olnud siin maailmas ilmselt enam midagi õppida. Ka vähihaigel pole siin, selles elus enam midagi õppida ja selle asemel, et talle soovida pikka ja piinarikast eksisteerimist selles kehas, võime hoopis rõõmu tunda, et vaim sai vabaks ja võimaluse liikuda edasi (või tagasi).
Duaalsuse seisukohast on selline maailmavaade absoluutselt võimatu. Sama oli ka kodutuga kes küsis, miks küll kõik see temaga just niimoodi toimus. Ma ei saa talle esoteerikuna ja ainsuselasena suu sisse öelda, et selle pasa keerasid sa enda jaoks ise kokku. Lihtsalt vaimule oli vaja sellist kogemust. Ole rahulik. Järgmises elus või järgmises kohas, sa sellist kogemust enam ei saa, sest sa oled selle juba läbi elanud.
Esoteerika terminist ja olemusest ma alguses rääkisin ja kuna esoteerikat ei ole olemas, siis mis on olemas.
Olemas on kõik see, mis on praegu, on olnud enne, see mis tuleb ja see, mis asetseb Kõiksuses. Kõiksust tavaliselt seostatakse religioosete lugudega. Normaalsed inimesed Kõiksust ei usu ega hooma. Kõiksus ei ole midagi religioosset. Kõiksus on – Kõik See Mis On Olemas .
See on üsna huvitav teema, et mis kõik siis olemas on. Vau. Lase korraks meel vabaks ja kujutle, mis kõik võiks olemas olla ………
Tegelikult on üks vahva asi. Paljud usuvad midagi ja paljud ei usu neid asju, mida nad kuulevad. Uskumine on absoluutselt dualistlik tegevus – usun ei usu – võitlus oma peas.
Midagi ei saa teistele rääkida, sest niipea kui räägid midagi, tuleb sealt dualistlik pläma – see ei ole võimalik, sellist asja ei ole olemas, sa saad asjast valesti aru.
Tegelikult on paljud asjad kordades lihtsamad. Laseme korraks duaalsusest lahti ja vaatame mis juhtub.
Tulnukad – neid ei ole olemas, sest mina pole neid näinud.
Vähki ei saa ravida, sest arstid nii väidavad.
Dinosaurused surid välja 60 miljonit aastat tagasi ja kohe hakkasid ahvidest inimesed arenema. Ahvid tulid puu otsast alla ja 7000 aasta tagasi tekkis Sumeri kultuur, koos kirja ja keelega. Ei olnud enne ühtegi kultuurset inimest ja pole universumis mitte kuskil ega kunagi varem olnud elu.
Siis ehitasid egiptlased paarsada püramiidi, millede kogu mass on umbes 200 miljonit tonni, pronksmeislite, talide, puurullikute ja nööridega. Perfektse matemaatika ja astronoomia alusel. Milleks, kui sinna pole mitte kedagi isegi maetud.
Suhteliselt seosetud näited. Kuid kõiki neid seob teadus ja ajalugu.
Teadus ja ajalugu on nii esoteerilised, kui üldse võib olla. Need ongi kaks sellist valdkonda – mis ei ole kõigi jaoks.
Kui meesterahvaid teadus ja ajalugu mingilgi määral huvitab, siis enamus ei tea neist asjust -mittekuimidagi.
Siin on ilmselt nüüd selline koht, kus hakkavad pudenema sellised esoteerikud, keda esoteerika põhjalikumalt ei huvita. See mis edasi tuleb, on nii esoteeriline, et enamus inimesi ei suuda siit mitte midagi uskuda.

 

VALE, VALE, VALE – KÕIK ON VALE !!!

Tuli välja, et  Einar Laigna tegi või siis alustas oma filmi umbes samal ajal, kui ma seda lugu kirjutasin. Olen minagi käinud mitmel Laigna loengul ja ootus selle filmi kohta oli suurem, kui see film ise. 

Filmil endal polnud häda kedagist. Kes aru saab ja tahab aru saada, see saab filmi igast mõttest aru. Minul oli aga hoopist teistsugune ootus.
Kunagi lapsepõlves lugesin L.Stevensoni raamatut „Lugusid loomadest“ ja sealt jäi meelde kuidas käib hundijaht. Hundijahis on hurdad, kes jooksevad kiiresti ja kui nad üksiku hundi leiavad, siis piiravad nad ta ümber. Hunti rünnata nad ei julge. Hundijahis on ka hundikoerad, verekoerad, lambakoerad – kuidas parajasti neid kutsutakse. Need koerad jooksevad aeglasemalt ja kui nemad kohale jõuavad, siis ümbritsevad nad koos hurtadega hunti tihedamalt, kuid rünnata ei söanda neist keegi.
Hundi jõud, eelkõige metsalise vaimujõud on nii suur, et suudab kultuurkoerlastele vastu hakata. Siis, kui hulga aja pärast jõuab kohale üks väikest kasvu, kuid julge südamega Spits, siis lugu muutub.
Ta vupsab hurtade ja hundikoerte vahel otse hundile kõrri ja ülejäänud koerad tõmbavadki hundi ribadeks.
Midagi analoogilist toimub hetkel ka planeedil Maa. See hetk siin, ei ole enam nii „pime“ ja „tume“, kui oli aastaid ja paljusid aastaid varem.
Mingi valguskiir piilub hämarate kardinate vahel sisse. Terve maakera lõriseb ja uriseb selle jama ja vale peale. Hurtasid ja verekoeri on üsna palju. Nad on selle karvase kolli juba ümber piiranud. Koll näitab veel hambaid…
Hurtadeks võiks nimetada selliseid mehi nagu Kopernik, Galilei, Bruno, Tesla ja veel palju, palju vanema aja ärksaid teadlasi ja filosoofe.
Verekoerteks on tänapäeva „erilised“ inimesed nagu näiteks David Icke, Jüri Lina, igasugused teadlased: Bruce Lipton, Edgar Mitchell, Robert Lanza ja tuhat teist veel. Need on need inimesed, kes üritavad igasuguste katsete, teooriate ja seletustega meile arusaadavaks teha, et maailmas, mida me teame ja näeme – ON KÕIK VALE.
Nüüd jääb ainult veel loota ja oodata - kunas SPITS kohale jõuab. Kes on see väikest kasvu, julge südamega tegelane, kes kargab kõrri sellele „karvasele“ olendile, kes kogu seda valet toodab.
Selle valega on sama nagu hundijahiga. Kui hundijahti korraldatakse, siis sellest teab ainult kindel seltskond. Nemad teavad, et hunti jahivad. Kõik teised ilmainimesed aga tegelevad muude asjadega ja kui neile seletada, et kuskil käib hundijaht, siis nad tavaliselt kehitavad õlgu. Ütlevad, et „pole minu asi“ või hoopiski; „ära aja pada, kas sa ise ka seda usud“.
See, et siin maailmas  - planeedil Maa käib mingi jama, et siin toimetab mingi „karvane tont“ ja  sellele tondile jahti peetakse, see on esoteerikutele ammu teada. See, et see jama ja vale on enamustele arusaamatu, on võimalik vaid ühel põhjusel. Seda valet on nii palju, et puhast tõtt ei olegi. Seda on nii raske sõnadega kirjeldada, kuidas  me teame ja mille me oleme oma eluaastatega endale „selgeks“ teinud.

 

KUIDAS KÕIK SEE ON VALE.

See eelnev jutt oli lihtsalt kergeks kirjanduslikuks värvinguks. Jutt on tegelikust VALEST.

Sellest valest, millest aru saavad VAID esoteerikud. Tavalised inimesed, enamus teadlasi ja muid asjapulki ajavad omi asju ja teevad seda tõemeeli. Kui aga inimene hakkab tegelema esoteerikaga ehk siis uurima neid asju, mida koolis ja meedias ei räägita, siis juhtub kummaline muutus.
Paljud asjad, jutud, tõekspidamised hakkavad muutuma kaheldavaks. Igasuguste teooriate uurimisel tekib nii palju küsimusi. On mitmeid raamatuid, kus autor pidevalt kordab ühte ja sama mõtet.
Kõik see on niivõrd teistmoodi, et on väga raske seda inimestele seletada - nendele arusaadavas keeles, nendele arusaadavais tunnetes ja aistingutes. Lihtsalt öeldes on inimesele ülimalt raske midagi seletada, kui tal puudub võime millestki aru saada.
Sellepärast ei olegi mingit lootust, et sellest raamatust saaks aru inimene, kes EI OLE ESOTEERIK. Tavalist inimest ei ole eriti võimalik „ümber kasvatada“ või veenda.
Esoteerikul on ilmselt mingi soon, geenipaar või ajusünaps tiba teistsuguses ühenduses, kui tavalisel – puu otsast tulnud, ahvist arenenud „darwinlasel“.
Selle raamatu kirjutamise ajendiks ei olnud see, et kirjeldada või harida tavalist inimest. Mitte selleks, et magaval ja uimasel inimesel hakata silmalaugusid lahti kangutama, et sinna  „valguskiirt“ sisse lasta.
See lugu on kirjutatud esoteerikutele. Eelkõige sellistele uurivatele, kahtlevatele tüüpidele kelledel on tõsine soov ja kindel nõu selle „jama“ ja „valedega“ edasi ja sügavuti tegeleda.
Maailmas on nii tohutu suur hulk selliseid uurivaid inimesi.
On vaid üks suur probleem. Infot on liiga palju.  Õiget või siis õigemat informatsiooni on aga selle sees nii vähe ja seda on raske üles leida.
Tänapäeva internet on infot, filme ja teooriad paksult täis, ilmselt miljoneid-triljoneid tunde.
Iga vähegi selgitavam film kestab poolteist tundi ja kõike teooriaid on võimatu läbi vaadata.
Mul tuli mõte kirjeldada siia raamatusee mõningaid minu jaoks huvitavaid teooriaid, lisan juurde ka linke, raamatuid ja inimesi, kes selgitavad. Nii on lihtsam, siis keda miski huvitab, saab informatsiooni otsa peale ise.
Paljud „algajamad“ esoteerikud nagu ka mina „olin/olen“, ei saa KOGU selle jama või vale suurusest aru. Ei saagi saama , sest see on niiii suur.
Üks hea võimalus on hakata sellist informatsiooni koguma, enda seest läbi laskma ja ka „läbi kirjutama“. Uskuge mind, loetud materjalide ümber ja ringi kirjutamine – „enda tekstideks“, annab väga hea tulemuse. See võimaldab süveneda ja tunnetada – mis võib hetkel tõesem tunduda.
Hiljem on nii hea enda tekste üle lugeda ja avastada neid arenguid, mis on toimunud. Ei pea endale tuhka pähe raputama - „kui loll ma võisin varem olla“. Muidugi olin. Olen jätkuvalt, sest homme on meil informatsiooni rohkem kui täna.
Aitab sellest keerutamisest ja veenmisest. Tõelist esoteerikut ei olegi vaja milleski veenda

 

VALESID JA PALJU VALESID.

Sellest, et aru saada kuidas kõik on vale, peame alustama mingist otsast. Me saame aru, et poliitika on vale. Tervishoid on vale. Religioonid on enamuses vale. Sõda on vale. Isegi esoteerika on vale.

 Tänapäeval juba väga paljud teavad ja suudavad ette kujutada, kuidas on valed poliitika, rahandussüsteem, tervishoiusüsteem jne.
Rahandussüsteem – film „Zeitgeist“ ja teised analoogilised, Nõmme Raadios on palju loenguid raha kohta.
Tervishoid  - enamuses müügitöö ja kasumi teenimine.
Kuid on ka selliseid arste, tervendajaid ja muidu inimesi, kes isegi teavad ja teevad inimesi tervemaks ehk teisiti öeldes – „korraks“ tõstavad toonust. ( Olga Butakova – Tervise saladused, Jüri Lina - Varjatud tervise valem, Vadim Zeland – Transurfing. Need võiks alustuseks head raamatud olla.).   Kuidas aga päriselt terve olla.
Et jamast aru saada ja hoomata valede suurust, siis peaks uurima natukene ajalugu esoteerilisest seisukohast.
Ka ajalugu ise on üks suur jama, vale ja võltsing.
On võimalik, et kõik see mis oli, on ja tuleb – toimub ainult siin ja praegu.
Aga kui ainult nii elada, siis võib igavaks minna.
    Teooriaid AJA LOOST on väga palju. Koolis püütakse meile ajalugu – ÕPETADA.
Haridussüsteem on kohutav. Ajalugu  EI SAA õpetada.
 Ajalugu on nii pikk, see on nii võltsitud ja ümberkirjutatud. Ja nüüd koolis sellist jama õpetada ( loe – kaikaga pähe tagudes), aastaarve tuupides. Kogu selle jama eest „kahtesid“ saades ning pärast kodus veel vanemate käest pragada või peksa saada. See on kohutav.
APPI, APPI !!!! ( ma ootan seda SPITSI, kes kargaks tondile kõrri, et saaks selle ribadeks kiskuda).
Valed.
Meie ajalugu piirdub nullpunktist 2000 aastat siiapoole ja mingi 5000 aastat sinnapoole. Ja kõik või ???
Alates 5000 aastat vanema poole, enam ajalugu ei eksisteeri, siis oli darwinism – ahvist inimeseks saamise periood. Inimene maga kaineks. EI OLNUD,
Inimene pole ahv, pole kunagi ahvist arenenud ja pole kunagi ahv olnud. Kes seda jama usub, on lihtsalt peast soe, haridussüsteemi ohver.
Mina pole selle kuulutaja, kuid inimkonna vanus on palju, palju aastaid - miljoneid.
Neid ajaloo kirjeldusi, mis kirjeldavad inimkonna arenguid miljoneid aastaid – ON OLEMAS.
Need tunduvad utoopilised, kuid need on kordades loogilisemad kui „darwinism“ või „SUUR PAUK“.
Miljonite aastate ajaloost räägin hiljem pikemalt. Lähiajaloost võtame ette aga paar-kolm kirjeldust. Kirjeldusi on palju ja erinevalt koolist, me ei pea ajama täpselt näpuga järge, mis aastal midagi toimus. Pähe ei pea ka midagi õppima. Mis kõige tähtsam – keegi ei anna meile peksa, kui me alguses ei saa aru ja ei usu. Parim on ka, kui me ei lähe ise oma veendumuste kaitseks teisi peksma. Ajalugu on tegelikult raha lugemine ehk puhas bisness.
  Alustame Egiptusest ehk siis kõige „iidsemast“ inimühiskonnast. Püramiide ei ehitanud puu otsast alla tulnud ahvid, pronksmeislite ja puuhaamritega. Püramiidid ei ole ehitatud kiviplokkidest (looduslikust kivikarjäärist töödeldud materjalist). Paljud püramiidid on tehtud betooni valamise tehnoloogiaga. (Üks kõige lihtsam film, kes valdab vene keelt – I. V. Davõdenko –    https://www.youtube.com/watch?v=wyW6yMuWT8o  , nende filmidega võib juhtuda, et need korjatakse ka ära või piiratakse).
Egiptuse püramiidid, need mida me tänapäeval tunneme ei ole vanad 5000 aastat e. m. a.
Need on hoopis nooremad või isegi „hoopis teisest ajast ja ruumist“.
Egiptuse püramiidid ei ole kogu aeg olnud sellise kujuga kui me neid tänapäeval näeme või käega katsuda saama (olen isiklikult katsunud ja uurinud).
Vaevalt kolmsada aastat tagasi nägid Napoleoni sõjamehed ja kunstnikud hoopis teistsuguseid püramiide ja kunstnike poolt kujutatud gravüüridelt saame me neid isegi silmaga näha.
Püramiidid ei ole ehitatud sellise kujuga ja nendesse kohtadesse, kus me näeme neid praegu.
Miks neid ehitati (kui neisse ei ole kunagi kedagi maetud), kuidas nad muutusid ja kuidas on „nii lihtne“ neid ehitada – kaks mitme tonnilist plokki minutis -  ja muuta????  
Ühe erilise versiooni kirjeldus on ka raamatus „Elulille iidne saladus“. Ka selles raamatus võib enamus olla tõepärane, kuid pikemal uurimisel selgub, et need püramiidid tehti kellegi poolt, kindlal eesmärgil ja ilmselt nende eesmärk ei ole sugugi kasulik Maa inimkonnale. Pigem vastupidi.
Ajalugu ei ole teaduse haru, kuigi meile nii kirjeldatakse.
Ajalugu on pigem AJA LUGU ja see lugu on kuidagi moodi ja kellegi poolt kuhugi ülesse kirjutatud.
Siis kui inimene hakkab TAIPAMA, et ajalugu ei ole teadus, vaid kellegi ülesse kirjutatud muinasjutt –muistne jutt, siis lähevad paljud asjad oma kohale.
Me võtame tänapäeval üsna tõe pähe kogu seda informatsiooni, mis on üles kirjutatud vanadesse ürikutesse.
Ma keeran siia ühe vahva krutski ja katsuge see mulle ära seletada.
Ajalugu on võetud tõeks vanade käsikirjade järgi, sellise raamatu nagu – Piibel järgi, maalide, koopa joonistuste ja kivisse raiutud informatsiooni järgi. Kõik!!!
Mitte mingeid muid tõendeid ajaloo kohta ei ole olemas. Ei ole olemas mingeid „arhailisi“ fotosid, filme, salvestisi, et me saaks vaadata paari aastatuhande taha (vaid õhk-õrn tõestus võiks olla – Peruus, Ika graveeritud kivid).
Seitsme aastatuhande taha. On vaid Vana-Kreeka skulptuurid ja keskaja maalid. Kust me teame, et need ON ehtsad ja see mis neis tekstides kirjas - on ehtsad.
   Kui ma pakiks tänapäeval ära ühe raamatukogutäie raamatuid, viiks need hermeetilisse hoidlasse (või „trükiks“ tekstid kullast tehtud lehtedele – inkade vanad raamatud) ja tuleviku inimesed leiavad need raamatud, ütleme 2000 või 5000 aasta pärast???
Fantaseerime, millise pildi me saaksime.
Vaatab tuleviku inimene meie kokaraamatut ja saab infarkti. Inimesed tapsid loomi ja sõid neid.
Teine võtab lahti näiteks raamatu Teisest Maailmasõjast – ka see saab infarkti. Inimesed tapsid maha miljoneid omasuguseid – EI TEA MILLE PÄRAST.
Kolmas tegelane võtab ja loeb ulmeromaani, näiteks „Kosmose odüsseia“ ja tema nägu läheb naerule. Ikkagi inimesed, lendasid kosmoses ja puha.
Vot täpselt selline jaburdus meil praegusel ajal ongi nende ajalooliste ürikutega.
Kust me teame, et mõnda ürikut ei ole kirjutanud vaimupuudega inimene. Mõnda naivist. Mõnda skeptik. Ja mõne võis kirjutada ka ulmeline kirjanik.
Kui selliseid kirjanikke on tänapäeval, siis miks neid ei võinud olla sadu ja tuhandeid aastaid tagasi. Lisaks sellele tuleb veel ka „telefonimäng“. 2000 aastat tagasi kirjutas mingi lunaatik oma arust uhke romaani. 100 aastat hiljem kirjeldas kooliõpilane oma „kirjanduslikus essees“ lunaatiku luulut ja nii edasi. Ja siis sündis 2000 aastat hiljem „geniaalne“ professor ja arvas, et inimene arenes ahvist (vabandust, ega Darwin seda otseselt isegi ei väitnud, pigem seoti tema nimi selle tobeda teooriaga).
Täpselt sama jama on Piibliga. Nii palju kui ma sellest raamatust tean, siis tavaline mitteusklik inimene ei saa sellest aru ja loeb kogu selle teksti pigem ulme valdkonda.
Keegi jumal lõi planeete ja kosmoseid, lõi valgust, vaikust ja inimesi. Inimesed muudkui paljunesid (mitte ahvidest) ja siis hakkasid üksteist maha tapma. Ja nii tuhandeid aastaid.
Kuidas on võimalik sõdida ja inimesi  tappa tuhandeid aastaid ja miljonite kaupa.
Ja missugune see jumal siis oli, kes sellist „jumalikku“ loomet lõi.
Kui mina oleks jumal ja saaks LUUA midagi, kas ma looks siis mingi sellise kaose. Võimalik, kuid vaevalt.
 VALE. Pole sellist ajalugu, on ainult haigete inimeste fantaasia vili ja nende viljade ilukirjanduslikud kirjeldused ajaloolistes vanades ürikutes.
Kes ei usu toon sellise näite. Minge õhtul teleka ette, võtke pult pihku ja hakake telekanaleid vahetama. Kui teil on näiteks 100 telekanalit, siis õhtusel ajal vähemalt 80 kanali pealt tulevad erinevad „tapmise filmid“. Mehed püstolid peos, uudised surmasid täis, arstide seriaalid. Laste multikad koosnevad ka juba enamuses vägivallast. NII.
Ja nüüd minge õue või välismaa reisile. Ja kui palju te näete tapmist, vägivalda – tegelikult??
TEGELIKULT inimene ei ole vägivaldne, pole kunagi olnud ega oleks ka, kui ei oleks seda karvast kurjamit, mis on hurtade poolt ümber piiratud ja nüüdseks ootab veel seda julget spitsi.
Nüüd võtame „ajaloolisi käsitlusi“ meile lähemast ajast.
Me ei ela aastas 2016. Ei saagi elada. See on vale. Öelge mulle, kus on see kirjas, et 2016 aastat tagasi elas ja oli kuskil üks mees, kes lõi jalaga vastu maad ja ütles: „täna on ajaarvamise esimene päev“.
Seda ei saa olemas olla, sest see mees oleks sel juhul olnud „vaimu puudega“.
See tähendab, et ma hakkan  tänasest päevast aega arvama, kuid eilset minu jaoks pole olnud. Kalendrit, selliste aasta numbritega pole olemas olnud. See mõeldi lihtsalt sellisel kujul millalgi välja (üks variant sellisest mehest on tegelane nimega Joseph Scaliger).
Kalender, aeg, ajalugu – need on kõik väljamõeldised, umbes 99,9999…% ulatuses.
Teadlased on välja mõelnud või mingid mõõdustikud loonud, kunstlikult - sellistele asjadele nagu: sekund, meeter, kg, njuuton jne.
Meie võtame neid tõe pähe ainult sellel põhjusel, et oma elu lihtsamaks teha.
Egiptus, Vana-Kreeka, Vana-Rooma, Inkad, Maiad jne ei ole iidsed kultuurid. Pimedat Keskaega ei olnud üldse olemas, vaid see kirjutati ühe teooria kohaselt, ühel kindlal põhjusel lihtsalt kunstlikult juurde (see on tegelikult ulmeromaan).
Umbes 1000 aastat ajalugu on meile  „juurde kirjutatud“. Keda huvitab see teooria ja selle „tõeks võtmine“ siis YouTubes on Vene matemaatika ja geoloogiaprofessorite uurimused (Fomenko ja Nassovski - https://www.youtube.com/watch?v=v1rHciunL60 ).
 Lisaks veel huvitav filmike:   https://www.youtube.com/watch?v=4Thfip4Owz8
Vene teadlased ja matemaatikud üritavad meile seda seletada arvude ja tuntud lääne teadlaste tekstidega – mis on valesti.
Seega siis Egiptus, Sumer, Vana-Kreeka, Vana-Rooma, Inglismaa, Saksamaa, „Uuus“- Ameerika toimisid enam-vähem samadel sajanditel !!!
Heaks tõestuseks on kivid. Paber on selline materjal, mis kannatab kõike. Sinna võib iga mees sirgeldada ükskõik mida pähe tuleb. Kuid kivid räägivad hoopis muus keeles.
Arhitektuuriliselt on üsna kummaline, et täpselt samasugused on Egiptuse templid 5000 aastat enne meie aega. Vana-Kreeka templid nii umbes 0 aastat meie aja järgi, Inglismaa, Saksamaa, Venemaa ja teiste maade ehitused aastast 1700-1900 ning Uue- Ameerika valged majad ja kapitooliumid.
Need kõik on ehitatud absoluutselt ühtse arhitektuuri järgi. Selleks on siis lühinurkne katus, mis toetub kõrgetele ja jämedatele kivist sammastele. Selliseid maju, losse, tänapäevaseid muuseume on maailmas tuhandeid kui mitte sadu tuhandeid.
Kuidas on see võimalik, et üks ehitusstiil on maailmas olnud 5000 aastat .e.m.a  kuni 0 m.a.j ja ka 2015 m.a.j.
Seitse tuhat aastat on tehtud ühesuguseid maju.
Arhitektuuriline kummalisus muutub aga veel suuremaks – tehniliseks kummalisuseks.
Võtame näiteks Egiptuses Karnaki templi ja Peterburgi Ermitaaži. Mõlemad on suured kivist ehitised, mis koosnevad sammastest. Nende ehitiste vanuse vahe on umbes 6000 aastat.
Ermitaažis on tuhandeid kivist; teritud, poleeritud, ideaalselt ümmargusi sambaid.
Karnakis sadu kivist sambaid. Üle maailma on ilmselt miljon kivist sammast, mis on kivimurdudest „lahti kangutatud“, need on treitud, neid on transporditud ja püsti tõstetud ning neist on majad ja templid ehitatud. Kuid???
Meil ei ole  MITTE ÜHTEGI tõestusmaterjali (joonist, fotot, masinat). Kus, millega ja mis moodi kõik need hooned ehitati ja kuidas kive töödeldi. Miks see on nii tähtis?
Meil ei ole tõestusmaterjale sellepärast, et kõik need materjalid on ära hävitatud või neid siis ei ole kunagi olnudki. Kõik vähegi valitseja moodi inimesed hävitasid ära kõik materjalid. Miks?
Uurime, äkki leiame mingeid versioone.
Kui me ei leia ühtegi masinat, mis treiks ja poleeriks kivisambaid, siis tähendab, et on mida varjata.
Keskaegne ja uuem ajalugu tundub aga veel kummalisem.
Käib pidev jagelemine Lääne ja Ida vahel. Mitte keegi ei tea kui palju on sõdu olnud tegelikult ja kelle vahel. Kui uskuda kooliõpikuid ja ajaloo käsitlust läänelikust vaatevinklist – tuleb üks ajalooline pilt. Kui vaadata Youtybest - ida ehk vene teadlaste ajaloo käsitlust, siis tekib hoopis vastupidine maailma ajaloo pilt?
Kui lisada juurde veelgi vürtsi siis leiame teooria, et Euroopast me ei leia puid vanemaid kui 200- 300 aastat. Miks, kui maailmas on tuhandeaastaseid puid. Ka mina olen mõnda neist oma silmaga näinud. Selle teooria järgi oli 300 aastat tagasi Maal ja Euroopas nii kõrge tehniline tsivilisatsioon, kes oli võimeline tegema kõiki neid kivist ehitisi nagu laste liivalosse.
300 aastat tagasi toimus aga nii suur ja võimas sõda ja selliste relvadega, mis on Euroopa pinnale jätnud siiamaani nähtavaid tuumaplahvatuste kraatreid. See sõda pühkis minema enamuse puudest ja enamuse kõrgtehnoloogiast ning inimesed pidid jälle hakkama puitu, kivisütt ja aurumasinaid kütma. Kui tänapäeval käiks meist üle tuumasõda või väidetav päikesetuul (väidetavalt jõuaks päikeseplahvatus meieni seitsme minutiga), siis me jääks ilma kogu oma elektroonikast.
Mitte ükski masin ei töötaks ja me peaks jällegi võtma raudteekooli eest vana auruveduri ja edasi sussutama. Auruvedur on üsna hea näide selle selgitamiseks.
Veduris on kõrget aurusurvet taluv katel. Selleks, et katelt ehitada, meil peab olema lehtterast, tõmmatud toru ja elektrikeevitus. Nüüd küsimus. Millal hakati tootma tõmmatud toru, millal leiutati elekter, gaasilõikus seade ja keevitusaparaat?
Vikipedia entsüklopeediast.

1.       Esimesed auruvedurid ehitasid Suurbritannias Richard Trevithick (1803) ja George Stephenson (1814). Venemaal ehitasid esimesed auruvedurid isa ja poeg Jefim ja Miron Tšerepanovid 1833–34

2.       1810s-–1830s: Various inventors and entrepreneurs make suggestions about building model railways in the United States; In 1825 John Stevens (inventor) builds a test track and runs a locomotive around it in his summer home estate, Hoboken, New Jersey.

3.        Elekterkeevituse ajaloost: 1882. a. N. Bernardos leiutas kaarkeevituse süsielektroodiga.  

 1890a. C.L.Coffin patenteeris metallelektroodi.

4.       Ameerika iseseisvussõda (1775–1783; inglise keeles American Revolutionary War või American War of Independence) oli sõda, mis algas 1775. aastal Suurbritannia kuningriigi ning tema kolmeteistkümne Põhja-Ameerika koloonia vahel ja mille lõpetas 1783. aastal sõlmitud Pariisi rahuleping. Lepingu tulemusena Suurbritannia tunnistas Ameerika kolooniate iseseisvumist ja sõltumatust Suurbritanniast.

5.       1784. aastal konstrueeris šotlasest insener James Watt esimese aurumasina, mis tekitas veeauru ja suutis energiat teistele mehhanismidele üle kanda.

Kuid filmidest ja raamatutest me teame, kuidas indiaanlased panid kõrva vastu raudteed ja kuulasid kas „Tulihobune“ juba tuleb. (kes viitsib uurib ise edasi ja veab väidetavaid aastaarve kokku)

Või näiteks selline asi.
Aurutank (Steam Tank) oli varajane Ameerika tank, mida valmistati üks eksemplar. Selle konstrueeris USA Armee Insenerikorpus 1918. aastal, võttes eeskujuks Briti tanki Mark IV, kuid kasutades aurumootoreid.  (sada aastat kulus auruvedurist aurutanki ehitamiseks, kui me teame, et kõige eesrindlikum teave läheb inimese tapmiseks)
Tekib mitmeid küsimusi. Millega küll keevitati katlatorud katla seinte külge, kui me teame, et katlas on väga suur rõhk ja peab olema ka täiesti veetihe.
Teine küsimus oleks aga treimise ajalugu. Mis ajal loodi nii head treipingid, millega on võimalik treida auruvedurite silindrid, kolvid ja muud osad.
Ja veel parem küsimus on see, et millega treiti need osad millest tehti treipingid.

 

MIDAGI VALETAMISEST.

Planeet Maa on valetamise planeet. Mitte ainult Maa, vaid ka see Universumi, Galaktika ja tähtede süsteemi osa, kus me elame, on totaalse valetamise ala.

Esiteks meile valetatakse, varjatakse ja hämatakse seda, et kuskil mujal peale planeet Maa ei eksisteeri mitte midagi.
Pikalt kedagi veenma ei hakka, kuid ühe väikese näite saan siia juurde panna küll.
Kuna ma olen üsna palju pruulinud koduõlut, siis õlle pealt on hea näidet tuua. Õllevirre keedetakse. Sellega hävitatakse vedelikus ära kõik seal elav ollus. Kui panna jahutatud vedelikku, temperatuuriga alla 40 kraadi, kasvõi üks pärmi bakter/seen ja asetada see vedelikku ühte kohta. Bakter hakkab paljunema. Ühest saab kaks, kahest neli, neljast kaheksa….  Ja kõik see toimub selles vedeliku osas. Pika aja jooksul on vedelik baktereid täis. Nad söövad, hingavad ja KUSEVAD välja alkoholi. (Alkohol on alati pärmibakterite kusi. Muideks, kes veits uurib, siis šampuse sees olevad gaasimullid ei ole midagi muud kui pärmi bakterite – peeretus. Seda tehakse niimoodi, et hoitakse šampust pimeduses ja kui paras aeg on, pannakse ruumis põlema hästi-hästi ere valgus. Bakterid „ehmatavad“ ja peeretavad pudelid gaasi täis. „Palju õnne sünnipäevaks ja šampuseklaasid kõlagu“ – IRW).
Seega siis, ühes kindlas piirkonnas elu laieneb – ALATI. Kui planeedil Maa – ON ELU – siis on elu ka igal pool mujal. Seda lihtsalt varjatakse meie eest – MIKS ????  
Sellepärast, et planeet Maa on valetamise planeet. Keegi, millalgi, „mõtles“ selle välja ja avastas, et nii saab teisi enda kasuks tööle panna. Tööle panekust tuleb juttu rahandussüsteemi tutvustamise juures või vaadake filmi „Zeitgeist“ („Vanglaplaneedi“ kodulehel on aga paljud filmid ära blokeeritud).
Valetamisest tahaks rääkida eraldi.
ME KÕIK VALETAME.
Ma ei ole elu jooksul kohanud ühtegi hetke, kus me EI VALETAKS, varjaks, vassiks või ilustaks. See pidavat üsna loomulik olema.
Kui imik sünnib, siis ta ei valeta. Hakkab rääkima, siis ka veel ei valeta. Kui tädi või ema vaatab väikest maimukest, siis nad ka ei valeta, sest beebi vankris on – TÕESTI ILUS LAPS. Kui väike laps hiljem aga ütleb puhtsüdamlikult, et see tädi on paks. Siis juba hakkab valetamine peale, sest ema peab hakkama last kasvatama (loe: õpetama last valetama, varjama ja petma).
Me ei saa mitte kunagi, mitte kellelegi öelda, mida me neist arvame – tegelikult. Me elame terve elu valedetektori valvsa pilgu all. Keegi küsib meie käest midagi. Peas hakkab toimuma selline virr-varr ja tõmblemine, et praegu minu arusaamist mööda – mul tuleb naer peale.
Kuidas me peame mõtteid ritta panema, silmi pööritama, higistama, et jumala pärast mitte välja öelda, et – tädi on paks ja üsna rumal. Tädi ei oleks paks ja üsna rumal, kui talle ei oleks elu jooksul nii palju valetatud. Tädi ei tea tervislikust toitumisest ja normaalsetest eluviisidest – MITTE MIDAGI. Tädi kuulab, mida talle pidevalt valetatakse – vanemate, kooliõpetajate, töökaaslaste, laste poolt ja tava meedias. Tädi pole esoteerik, TÕDE pole tema jaoks.
Ma elan ära oma elu ja ma ei saa rääkida mitte kellelegi, mida ma mõtlen, mida arvan või millest unistan. KREISI – MIS MAA SEE ON.
Kõige jubedam on aga see, et sellist juttu  rääkides tundun hoopis mina, teiste inimeste mõttemallides – idioot, ärapööranud ja imelik.
Ja veel jubedamaks läheb, kui inimesele tekib oskus või võime – vaigistada ära oma tobedad mõtted ja olla enamus ajast mõttevabas vaikuses ehk siis ainsuses ja õiges.
Siis see lõhe tavaühiskonnaga venib nii pikaks. Selleks, et mitte näidata ennast päris idioodina ja hullumaja kandidaadina, tuleb suu lihtsalt lukku panna.
Persse, aga vait ka ei taha olla, sest see kreisiworld ajab kopsu üle maksa. Jääbki üle otsida sarnaseid inimesi, kelledele ei ole vaja selgitada  algtõdesid ja kes saavad vähekenegi aru, kuidas meile valetatakse ja kuidas meie ise valetame.
Teine võimalus on see siin. Kirjutan ja kui see kedagi kõnetab, võib-olla kunagi kohtume ja kõneleme.
Valesid on erinevaid.
  Üks valedest on kõik see, mida me näeme meediast ja mida meile sealt ette söödetakse – iga päev. Me enam ei viitsigi midagi arvata erinevate uudiste peale.
Ei saagi arvata, sest need – KÕIK – on valed.
  Teised valed on aga need, mis mõjutavad meid endid. Valed mida me räägime oma lähedastele ja tuttavatele. Enamus inimesi valetavad aga iga päev ja iha hetk, ka – iseendale.
Kes hakkab siinkohal mõttes mulle vastu vaidlema. Tõsta pilk sellelt tekstilt. Otsi üks peegel. Vaata endale silma sisse. Ära esialgu midagi mõtle. Lihtsalt vaata.
KUI KAUA SA SUUDAD „SINNA“ VAADATA.  Ja nüüd mõtle. Vaata peeglisse endale silma ja ütle: „MINA EI VALETA ENDALE MITTE KUNAGI“.
Kujutlen hetkeks sind seda tegemas, (väike muie suunurgas). Raske, milles point?? 
Mitte keegi maailmas ei vaidlusta seda, et teised inimesed valetavad, ilustavad ja varjavad. 
Mitte keegi maailmas ei vaidlusta seda, et ka ta ise valetab, ilustab ja varjab. MOTT. Mida oligi tarvis tõestada.
 INIMESED VALETAVAD – JA PIDEVALT. Kuidas kurat küll oleks võimalik elada nii, et MINA  ei peaks valetama, ilustama ega varjama???  Hakkan tõtt rääkima või!!! Ei, ei hakka. Parem panen selle kirja. Mulle ja neile, kes selliste asjadega tegeleva, jääb aga see õnn – me leiame kogu selle pasa seest üsna ilusaid pärleid. Nende pärlite leidmine ongi elamist väärt. 
Valetamist ei saa välja juurida, vähemalt praegu ja mõnda aega veel.
Valetamisest võib ainult – aru saada.  Aru saada - kes ja kui palju, ning miks? 
Ja saab mõista, miks ma ise olen valetanud. Kas ma soovin seda veel jätkuvalt.
Või hakata elama uutmoodi – „ärapööranult“.
   Valet saab mõista südamega, teistmoodi tunnetusega ja minnes lihtsalt iseenda mõtete vabasse olekusse. Kui ma olen mõtete vabas olekus ja pean sunniviisiliselt tulema meie igapäevasesse reaalsusesse, koos kõigi nende valedega, siis tahaks oksendada (mentaalselt).
Kuid edaspidi – lihtsalt mõistes – pole see enam nii piinavalt valus (isegi omamoodi lõbus).
Vale kogust ei saa vähendada. Mille suhtes.
Selleks, et vähendada valet – tuleb suurendada ausust.
 Eelkõige iseenda vastu. Kes seda soovib; palju jõudu ja kaas-kulgejate pilkamist!!!
Selleks, et SÜGAVUTI aru saada, mis see on, kust see on tulnud ja mis võib tegelikult olla, on jällegi üks venekeelne film. Noor Ukraina mees A.Ivaško, seletab maailma asju nii kummalisel moel, nagu seda on – vana vene tähestik (Bukvitsa). Selline tähestik ja mõttelaad, millest me pole absoluutselt mitte midagi ja mitte kunagi kuulnud. Kes viitsib ja aru saab, vaadake filmi.

 https://www.youtube.com/watch?v=a6F58Cos6zM

Mingil ajal ma üritan teha ka sellest filmist lühijutu ja riputan blogisse.

 Mulle isiklikult tundub, et maailmas ei olegi midagi tähtsamat kui – VALE.
Juba koolipõlvest määrtikse meile pähe hoopis midagi muud.

 

TÕDE JA ÕIGUS. SÕDA JA RAHU.

Meile ülistatakse tõde ja õigust. See raamat pole üldsegi mitte paha, kuid me ei saa aru ja meile üritatakse jällegi valesid arusaamu pähe istutada.

Kui võtame kaks sõna TÕDE ja ÕIGUS, siis Tõde on üks ning ainus. See on Õige, sest Tõe vastand on Vale. Seega vale ei ole paha.  
Paha on see, et me ei saa millestki lõpuni aru ja muudkui kordame ja kardame omi vigu.
Mõni inimene ei saa elu lõpuni aru, mis ta on elus valesti teinud. Vabandab kõike seda mingi müstilise – kurja saatusega.
Hullem lugu on sõnaga Õigus.
Kui oleks ainsus, siis ei saaks defineerida sõna õigus. Vähemalt ei oleks sellel sõnal kahte tähendust. Õigus ehk õige, ja õigus kui minu tõde ehk siis õigus on minul, mitte sinul.
Terve raamat „Tõde ja Õigus“ on üks suur tõe otsimine ja oma õiguse taga ajamine. Loo lõpus selgubki, et keegi oma tõdesid ja õiguseid üles ei leidnud ja armastust Vargamäele ei tulnudki. Puht sula vale ja pettus on aga palju korratud fraas, „tee tööd, siis tuleb ka armastus“. Kuid lause lõpp jäetakse lisamata ja seega mõte väänatakse absoluutselt valeks.
Minu pähe ei mahu, miks inimesed naudivad „väärtkirjandust“, mis kubiseb valust ja vaevast, tõe ja õiguse tagaajamisest ning pidevast üksteisega võitlemisest ja võistlemisest. Väidetavalt hakkab see aeg otsa saama ja veel minu elu ajal saame näha midagi inimlikumat (vabandust, mitte inimlikumat vaid loomulikumat või siis meeldivamat).  
Inimlikkus  koos oma ebaloomuliku ja ebaloodusliku tegevusega on üdini valelik, petturlik ja omakasupüüdlik. Kõik on vale.
Ka surm on vale. See teema on üks lahedamaid teemasid üldse.
Surm ja surmast rääkimine on üks kõige paremaid indikaatoreid valetamise avastamiseks.
Surmast arusaamine on HIRMU ÄRATAV, siis ka see on vale. Meile valetatakse ajaloo, keemia, füüsika ja kõikide teiste elualade kohta. Kuna elu koosneb kõikidest nendest elualadest, siis järelikult valetatakse ka sünni, elu ja surma kohta.
Mitte keegi, mitte kunagi ja mitte kuskil ei ole ära seletanud, mis on sünd, mis on elu ja elu mõte ning mis on surm. Mõni küll üritab neid seletada, usub või isegi teab, mis need on, kuid.
Ta lähtub ainult iseenda seisukohast.
See kuidas paljud neid põhiväärtusi seletavad on igatahes kordades parem kui see, mida inimesed koolis õpivad või mida igapäevaselt räägivad. Sünd olla väga ilus värk.
Minul tuleb aga kohe sada küsimust. Mis see on - kuidas elu tekib. Kuidas paljunevad rakud ja kuda kurat see maimuke vee seest tulles kohe röökima pistab. Kui sünd nii ilus on, siis miks mõlemad asjapooled sealjuures röökima ja valu tundma peavad?
Terve elu me rapsime ja rahmeldame. Mitte midagi ei usu, midagi ei uuri ja siis kui minek on, siis oleme üsna vait ja vagurad. Kui elu on uhke ja ilus, siis peaks vastupidi olema.
Mõttetu mula, arvab nii mõnigi. Vale.
 Siin planeedil on elu tõesti uhke ja pulli saab. Kuid ei ole nii, et „mittemillestki“ sünnib inimene. Liigub, mõtleb – „mittemillestki“ ja lahkub „mittemillessegi“. Sellist mula võivad ainult mitteesoteerikud uskuda. Ja usuvadki ning värisevad hirmust surma ees, samal ajal „manti ja mammonat“ kogudes. Kellele küll???  
Enamus rabab tööd teha, et kõike küll oleks ja oleks mugav elu. Alles nüüd, esoteerikuna, saan ma aru kuidas Vale pimendab inimeste silmi.
On ainult üks põhjus miks sellist lugu kirjutada.
Inimesed teevad mingeid tegevusi, kuid nad ise ka ei tea, MIDA NAD TEEVAD, MIKS TEEVAD, MIS ON KÕIGE SELLE MÕTE. Üldist mõtet ei olegi.
Kui erinevad inimesed ja erinevad teooriad seletavad elu mõtet, siis need ei ole valed, selle inimese, teooria või looja seisukohast. Loo mõte saab olla vaid selles, et me ei usuks seda 99,999… % valet.
Me lihtsalt pidevalt otsime, mis võiks olla tõesem ja mugavam. Elu mõtteks võiks olla see, et me kogeks võimalikult palju ja võimalikult vähem teeks mõttetuid tegevusi.
Mõttetute tegevuste tegemine või mitte tegemine on minu jaoks üks erilisemaid lemmikteemasid. Tagantjärgi mõeldes ja ettepoole unistades – oi kurat kui palju mina/me oleme elus teinud mõttetuid ja valesid tegevusi, mõelnud mõttetuid mõtteid, mis on kahjustanud igapäeva kulgemist, tervislikku seisundit ja mida kõike veel.
Mis pagana pärast ma olen terve elu uskunud ja tegutsenud vaid idiootlike ajede alusel.
 Teha tööd (töö on selline tegevus, mida peab tegema, kuigi ei viitsiks), koguda rikkusi/väärtusi, mis kohe hakkavad oma väärtust kaotama ja muutuvad ajapikku prügiks. Kõik on selle sama vale pärast. Lihtsalt valetame ennast ilusamaks (naistel make-up, meestel autod), jõukamaks, targemaks. Kellest? Kellestki teisest. Iseenda seisukohast, me võiksime olla need, kes me oleme ja tegeleda sellega, mis meile meeldib (vaba aja veetmine on selline tegevus, mida inimene teeb, isegi siis kui talle selle eest midagi ei maksta, pigem vastupidi). Naistel on selliseks Tööks – lillede kasvatamine.
Kuna nagunii KÕIK on valem, siis selleks, et üldse ellu jääda me igapäevaselt kasutame mingeid kindlaid tegevusi.
Nendeks tegevusteks on.
1.       Elamiseks vajalik. Söömine, joomine, liikumine ja järglaste tegemine.
2.       Elamiseks vajalike tingimuste loomine – tänapäeval raha saamine.
3.       Elukvaliteedi omamine  - hea tervis.
4.       Vaba aja veetmine.
5.       Eriliste asjadega tegelemine.
Enamus meie igapäevaseid tegevusi sisaldubki neis põhiasjades.
1.        Elamiseks vajalik. Seletab ära, et tegelikult oleme me kõik üsna tavalised inimesed. Ükskõik kes ja kus elab, vajab ta elamiseks ainult minimaalses koguses toitu, vett, riideid ja asju. Šoppamine ja suures koguses mittevajalike asjade ostmine on lihtsalt raha teenimise eri vorm. Kui võtta inimeselt ära kogu tema nn. varandused, siis jääbki alles vaid see esimene punkt nagu ka kogu ülejäänud faunal ja flooral.
2.       Elamiseks vajalike tingimuste loomine. Iidsetest aegadest tänapäevani tähendab see - katuse pea kohal omamist. Tänapäeval tähendab see aga raha ja sellega seotud meeldivuste omamist. Raha saamine on väga esoteeriline tegevus.
Miks ma ütlen „saamine“, sest raha teenimine ei ole väga täpne kirjeldus raha omamisest. Tänapäeva mõistes raha teenimine ei ole mitte raha ja ka suure raha summa omamine vaid see, et meid on pandud raha „teenima“. Me peame rügama ja teenima nagu viimased lakeid ja eriti suure raha omamisel, me rõõmustame lausa pöörasuseni. Arusaamata, et mitte meie ei pea teenima raha, vaid raha peab meid teenima.
Kui saan kuskilt raha; palgana, eraettevõtlusena või kingitusena, siis on mul soov, tahtmine ja vahest isegi mure, mida sellega peale hakata. Kui raha on piisavalt, siis probleeme ei ole.
  Kui on vähe, siis tegelikult inimene ei tea, et raha saamine on põrgulikult esoteeriline tegevus. Nina tatine treipingi taga töötamine ja sandikopikate saamine on üsna tavaline. Miks? Sellepärast, et raha saamine on tegelikult mõtte tegevus ehk siis vaimne tegevus.
See inimene, kes käib tehases ja saab vähe palka, selline inimene ei ole eriti vaimne ja ta pole ka sellest aru saanud, et rohkemat raha saab vaid vaimsusega.
Selleks, et saada rohkem raha peab olema täidetud lihtsalt mõned tingimused.
Esimeseks - peab olema mõte, et midagi oleks vaja. Kui vajadus puudub, siis reeglina inimene raha saamise peale ei mõtle, vaid läheb kohe vaba aega veetma.
Kui nüüd on mõte millegi vajadusest, siis järgmiseks tekib unistus või siis konkreetsem mõte – kust raha saada või juurde saada. Kui inimene raha juurde ei saa, siis ta lihtsalt – ei suuda mitte midagi välja mõelda ehk siis puudub vaimne potentsiaal.
Seega siis, kõik ärimehed ja üsna rikkad inimesed, kes on saanud raha enda tegevusega, on üsna vaimsed tegelased – avatud mõtlemine, unistamise võime ja loovuse ehk „valmis tegemise“ võimega. Rikas on seega esoteerik.
3.       Elukvaliteedi omamine. Kui inimene ei ole just kodutu või invaliid, siis ta omab mingit elukvaliteeti. Katust pea kohal, täis kõhtu ja muid tingimusi. Kui mõni nendest tingimustest puudub või on kehva kvaliteediga, siis inimese tervis hakkab alt vedama.
Selle raamatu, esoteerikast lugejale pole mul vaja enam üle kordama, et ka haigusi ei ole tegelikult olemas. Haigused ei tule inimese sisse väljast poolt.
Looduslikud bakterid ja viirused meid tegelikult ei kimbuta ja neid poleks isegi olemas mitte. Kogu nende haiguste jamade taga on tegelikult 99 % meie nõrk immuunsussüsteem ja meie enda valed elukombed ja tervise rikkumine. Kuna 99,9999% kõigest mida me teame, on laus vale, pettus ja hämamine, siis ka sama protsendiga kehtib see tervishoiusüsteemi ja ka alternatiivravi osas.
On üsna raske aru saada, et tegelikult toimivad kõik ravimise meetodid, tablettides ja vaktsiinidest alates ja mediteerimisega lõpetades.
Kuid meil on kohutavalt raske igapäevaselt endale tõestada, mis asi - mida põhjustab.
Ehk siis - kõik on toimed. Kui sööme õuna, siis sellel on toime ja kui võtame paratsetamooli, siis ka sellel on kõik toimed ja ka kõrvaltoimed.
Me lihtsalt ei saagi kunagi teada, mis meile konkreetselt mõjub.
Kui tervis hakkab jukerdama, siis me oleme selle turki keeranud ise, mitte kuri saatus.
Seda kuidas oma tervis korda teha, kas keemiaravi või MMS-iga, seda ma selles raamatus kirjeldama ei hakka. Panen siia vaatamiseks hoopiski paar filmi millest edasi googeldades võib jõuda üsna kaugele.

 https://www.youtube.com/watch?v=iuYIuf0uIB4

 

Kordan aga veel üle ja hästi suurte tähtetega.
SEE INIMENE, KES TAHAB SAADA TERVEKS JA OLLA TERVE, PEAB TERVISE TEEMADEST LUGEMA, KUULAMA JA KATSETAMA – IGAPÄEVASELT.  
Kui ma eespool ütlesin, et tegelikult toimivad kõik ravimise meetodid, siis selles lause jupis on tegelikult kaks tõde. Tavalised ravimid, alternatiivsed taimsed rohud, tavalised head ja hullud mõttemallid ja  alternatiivsed mõttemallid - need toimivad.
Kõik need sisaldavad endast „toimet“ (kas siis head või lammutavat).
Ja teiseks; need mõjuvad inimesele ka otseselt.
Kõik ravimise meetodid, mis parandavad tervist – tegelikult ei pruugi meid teha terveks lõplikult.
Esmaseks ehk siis kiire abi saamiseks, on iga katse tervist parandada – katsetamiseks.
Kui aga selgub, ja enamuses selgubki, et haigus tuleb tagasi, siis see selgitabki – see on vaid esmaabi.
Mitte ükski arst ega muu aitaja - EI SUUDA INIMEST TERVEKS TEHA.
Selle lause selgitamiseks on vaja inimesel teha pikk uurimisretk, aastaid, et aru saada järgmise lause mõttest.
INIMENE TEEB ENDA TERVEKS ISE, KUI TA OSKAB JA SUUDAB LEIDA SIDEME OMA ENESE TUUMPUNKTIGA.
Selles oskuses ja punktis jääb muutus püsima ja inimene saab terveks – lõplikult.
Hästi lühidalt selgitades.
Meie keha asub siin, meile nähtavas, kolme dimensionaalses ja kolmemõõtmelises reaalsuses – tiheduses, kus me omame sellist keha.
Meie hing, vaim ja olemus asuvad aga hoopis teises reaalsuses – nähtamatus reaalsuses, millest meil pole aimugi.
Tuumpunkt ehk meie olemus asub aga veel kõrgemas, täiesti kehatus, ilmselt mingis teadvuslikus oleks. Kes seda täpselt teab või tõestada suudaks.
Siin reaalsuses meie hinge kohe kindlasti ei ole, sest me ju ei näe seda.
Kui me kasutame tervise parandamiseks esmaabi vahendeid. Võtame sisse mingi „kange“ rohu. Tulemus võib tulla kiiresti.
Kui tarbime „kergemat“, alternatiivset, taimset toimeainet, siis tulemus võib tulla, kuid hoopis pikema aja pärast.
Tuumpunktist tulev tegelik paranemine võtab aga väga pikka aega (me lihtsalt ei oska sellega suhelda, kiiresti suhelda ja me kaotame usu selle võimalikkusest).
Enamjaolt nii lihtne see ongi, miks inimesed usuvad arste ja nende „kiireid“ ravimeetodeid, kuid haiged surevad ikkagi endiselt.
Seega siis, enda terveks tegemine on eelkõige – VAIMNE tegevus. Kui inimene seda ei usu, siis reeglina terveks ka ei saa. Näide.
Kui me ei usuks, et me suudame kinni kasvatada oma lõikehaavad, siis ilmselt me oleks juba välja surnud, vere kaotusest. Küsin igalt „uskmatult“. Kuidas sa suudad kinni kasvatada oma haavad???? Kuidas sa suudad poolitada ja paljundada omi rakke?? JNE.
Vot täpselt niisamuti saabki iga inimene lõplikult terveks. Kuidas seda saavutada.
See on üsna raske, kui mitte peaaegu võimatu – võtta ühendust oma tuumpunktiga.
Esimene asi mis viib inimest esimese sammuni teel oma tuumpunktini on see, kui inimene võtab vastutuse oma tervise eest oma kätte. See tähendab, usub enda võimetesse ja loobub toetumast teistele. Võin omast kogemusest öelda. See on alguses uskumatult naiivne ja tihti teiste poolt taunitav (naeruvääristav).
Tervis, ehk siis valik, on tegelikult – sinu enda käes. Usud ennast või kedagi teist.   
4.       Vaba aja veetmine on inimese elu põhi eesmärk ja peamine elu mõte. Kogu elu, mis meile on antud, ongi – VABA AEG. Kui inimene hakkab kohe sellele väitele vastu vaidlema, siis on tal lihtsalt liiga palju tööd. Kui tal on liiga palju tööd, siis on sellel inimesel lihtsalt – LIIGA IGAV. Tal puudub huvi tegeleda millegi, enda jaoks meeldivaga. Kui inimene sellest aru ei saa, siis ta ei ole piisavalt mõelnud, või on tal selles elus lihtsalt – selline ülesanne.
ABSOLUUTSELT IGA TEGEVUS, MIDA ME TEEME ON – VABA AJA VEETMINE.    
5.       Eriliste asjade tegemine on ka vaba aja veetmine, kuid neid võiks jaotada kaheks. Meelelahutus ja meeleühendamine. Kui me peame tegema midagi – „väga tähtsat“, siis meie meel peab olema „kohal“. Me ei saa juhtida
autot magades, purjus või muutunud teadvuse seisundis.  See tähendab;  tegeleda asjaga – siin ja praegu.   Meelelahutus, nagu see sõna ise juba ütleb, lahutab meid meie meelest, ehk siis olekust - siin ja praegu.  
Meelelahutuslikus meeleolus ei suuda inimene: palju raha saada, terve olla, omada piisavalt vaba aega ja olla õnnelik.
Meelelahutuslikus seisundis ongi inimesele võimalik pähe toppida kõike seda jama ja valet ning hämamist, mida on 99,99999% kogu sellest infost mida me kuuleme.
Me ei usu seda, et „kõik on vale ja jama“ sellepärast, et meie meel on – ÄRA LAHUTATUD ja me ei suudagi millestki aru saada. Karm, aga nii see on.  

 

MIS ON RAHA???

  Järjekordne tõestus, et meile aetakse jama ja valetatakse on – raha.

Kui palju on planeedil Maa selliseid inimesi, kes ütleksid, et ma ajan lolli juttu või olen lausa idioot selle väite peale, et – RAHA POLE ÜLDSE OLEMAS.
Ei ole olemas ja ei saagi olla. On ainult petuskeem ja püramiidskeem.
Allpool olevad inimmassid maksavad kinni tipus olevate tüüpide rikkuse. Iga normaalne inimene märkab petturlikku püramiidskeemi, kuid raha skeemist ei saa enamus aru. Raha skeemidest ei viitsi midagi pikalt seletada, neid seletusi on kasvõi Nõmme Raadios küll ja küll. Ainult ühte asja tahaks seletada. Raha jagamise süsteem on ebaõiglane. Enamus võib seda isegi tunnistada, kuid kohe tuleb ka vabandus. „Mis ma saan teha, kui nii on“.  Aga palju saab.
Kõige peamine mida teha, on teadvustamine ja teavitamine. Tuleb aru saada, et raha on meie petmiseks ja tööle panemiseks välja mõeldud süsteem.
Täpselt samamoodi on politsei ja armee selle süsteemi valvuriteks. Et enamus raha jookseks väga väikese grupi inimeste käsutusse. Mida saaks selle vastu teha.
Kogu raha loome, karistussüsteemid kuni sõdadeni välja, on neile kasulikud ja need toimivad – MEIE VAIKIVAL NÕUSOLEKUL.
Pole olemas mingeid rikkaid ja ilusaid.
Olemas on - tavaliste inimeste käeline tegevus ehk töö.
Selleks, et miski muutuks paremaks, enamus rahast ja inimeste käelisest tegevusest kuuluks inimestele endile, tuleb lihtsalt teadvustada, mõelda ja vaidlustada praegune süsteem.
Mitte maha lammutada kohe, kuid ka mitte takka kiita ja teisi inimesi alavääristada.
Ennem ei muutu midagi. Mitte ükski inimene, kes elab näiteks sellel maal kus elad sina, ei ole nii rikas, et ta saaks kindel olla elu lõpuni.  Elu on seda näidanud. Tagatipuks jäävad ka rikkad haigeks ja surevad maha.
Lisaks veel ka üks „super-vandenõu“.
Miks on inimesele vaja kulda (mõtestatud vastust tahaks, mitte mingit töö ekvivalendi juttu) ja kuhu see kuld on jäänud, mis inimesed on pikkade sajandite jooksul kaevandanud. 
Järsku ei ole kuskil ega kellelgil raha, kulda pole ja kujutate ette isegi mitte enam trükitud paberilipakaid, nulle arvuti ekraanidel ka enam ei ole. Kus see kõik on jäänud?????
Kõik riigid on kellelegi võlgu. KÕIK RIIGID ON KELLELEGI VÕLGU.  Kus see karvane tont on kellele peaks kõrri kargama.
 Nüüd juba oleks ilmselt paslik sisse tuua nähtamatu maailm. Kõiki neid teooriaid ja küsimusi, mida ma olen siiani üles tõstatanud, ei saa vastata inimliku olemusega.
INIMENE ei ole ja ei saa olla selline, mida me näeme tänapäeval ja ka tuhandete eelnevate aastate jooksul. Lihtsalt ei saa, mina ei usu. Inimest on selliseks kujundatud. Kujundaja ei saa olla maist päritolu. Kogu selle jama taga saab olla ainult nähtamatu maailm.
 

NÄHTAMATU MAAILM.

   Nähtamatu maailm on olemas, mida keegi sellest ka ei arvaks.

Kui on olemas nähtav maailm, siis on olemas ka nähtamatu.
Hing ja vaim, sisetunne, telepaatia – need on olemas, kuid  nähtamatud.
Mõtted, tunded, kujutluspildid, unistused, emotsioonid – need on olemas, kuid nähtamatud.
Kuidas on võimalik, et nähtamatust maailmast rääkijat peetakse ajuvabaks inimeseks.
Kuidas on võimalik, et inimesed, kes TEAVAD vandenõudest, nähtamatust maailmast ja sellest, et tavalisi inimesi
sunnitakse väikese tasu eest tööle ning enamus tulust röövitakse lihtsalt ära, nad aitavad ise sellele kaasa. See ei ole inimesele omane iseloomujoon.
Need saavad olla tüübid nähtamatust maailmast või nende käsilased, kes makstakse kinni. MEIE VAIKIVAL NÕUSOLEKUL. Inimene on nii uudishimulik ja terane.
Inimesele, mõtlevale inimesele, EI SAA rääkida sellist muinasjuttu, et - elasid kord kolm venda ja üks neist oli lausa lollike, kes kõik usuvad, et elu eksisteerib ainult planeedil Maa ja mis see planeet üldse on ja kuhu kulgeb, seda ei tea keegi.
Sellist valet saab kontrollida ja väita vaid kõige kõrgemalt tasandilt.
 Sellist „umbluu saladust“ saab juhtida vaid nähtamatust maailmast. Aastatuhandeid on selliseid vandenõude uurijaid naeruvääristatud, taga kiusatud ja ära põletatud, kui see kõik poleks tõde, siis poleks vaja midagi karta ja kahtlustada.  Teisitimõtlejate ära hävitamine tõestab otsekohe, et neil on paljuski õigus.
Siiani on see raamat olnud ainult natuke pöörane ja natuke põrgulikult esoteeriline. Paljud on selliseid tekste kuulnud ja lugenud. Seda mis edaspidi tuleb on kuulnud väga vähesed. Mulle, kui ulmekirjanduse sõbrale ja nüüdseks ka mitmeid aastaid esoteerikule, ei ole need jutud mingilgi määral pöörased, pigem põnevad.

 

 MAA IIDNE AJALUGU.

  Meie planeedil ON iidse ajaloo kirjeldusi.

On, ja neid on mitmeid. Iidne, see tähendab, mitte aastatuhandeid ega miljoneid. Pigem miljardeid. Lihtsam on öelda, et igavesti ja lõputult. Isegi inimliku loogika ja mõttetöö tulemusena saab väita. Eksistentsil EI SAA olla algust ega lõppu.
Mitte keegi ei saa minult nõuda, et ma peaks sellist väidet tõestama, sest mitte keegi ei saa tõestada vastupidist.
Meie ei suuda sellest aru saada juba sel lihtsal põhjusel, keegi on meid õpetanud mõtlema lineaarselt – on algus ja on lõpp. Sellise skeemiga on inimest kerge lollitada.
Mina väidan, et kõik käib ringipidi (ega ilmaasjata pole vabamüürlaste sümbol ringikujuline madu). Ringil pole teatavasti algust ega lõppu. Kui eksistents pole aga ring, vaid hoopis – kera. Siis  on valikuid ja võimalusi juba üsna lõputult.
Kui on olemas numbrid üks ja kaks, siis tähendab, et numbreid on olemas lõputult.
Kui on olemas kolm ruumimõõdet, siis võib neid ka olla lõputult.
Kui on olemas neli universaalset konstanti, siis võib neid olla, kuskil mujal, teistsuguseid – lõputult. Seega siis, iidne ajalugu algab sealt, kus algust tegelikult pole olemaski.
Piiblis on selliseks kohaks - Jumal otsustas midagi teha. Alguses oli heli või mõte. Siis ta lõi valguse, maid ja taevaid. Siis oli ajaloos tükk tühja maad, millest me ei tea midagi. Pärastpoole katsetas saviga ja nikerdas välja Aadama jne. jne.
Dinosaurustest, reptiloididest, ahvidest ja neandertallastest pole selles ajaloos sõnagi.
Kas Jumal pildus dinokate pihta meteoriite ja uputas veega, sellest ajaloo käsitlusest me sotti ei saa.
Kui minna aga Peruusse ja otsida välja ilusaid ümmargusi siledaid kive, mille peale on peene tehnoloogiaga toksitud pilte, siis see iidne ajalugu kirjeldab hoopis midagi muud.
Tuhandete kivide peale on joonistatud pilte, kus inimesed ratsutavad dinosauruste seljas, kütivad neid, teevad kirurgilisi operatsioone ja kirjeldava üsna täpselt avakosmost.
 Tekib küsimus. Jälle valetamisest.
Kas meile valetatakse dinosauruste iidsest väljasuremisest, inimese olemasolust juba miljoneid aastaid tagasi või üldse ajaloo iidsusest.
 Enam-vähem klapib paljude teooriatega aga see, et kõige pealt oli mõte, heli ja valgus.
Need on enamuses meile tuntud elektro-magnetilised nähtused. Kui meid on selliselt loodud, mateeria kosmoses on selliselt loodud, siis tähendab Jumal lõi kõik „enda näo järgi“. Elektromagnetlained kuuluvad selle nähtamatu maailma valdkonda. 
Kui on olemas meil kasutatavad osakesed aatomid, molekulid, kvandid, kvargid jne siis on need osakesed ka mujal.
Kui neist osakestest saab luua inimesi, loomi ja taimi, siis saab neid luua ka ükskõik kus muus kosmose osas. Seega on teised kosmose rassid olemas. Tulnukaid ei ole olemas.
Meie oleme ilmselt siia planeedile tulnud-loodud ega me sellepärast tulnukad pole. Kosmoses pole tulnukaid, vaid on kosmilised rassid ja neid pole mitte vähe. Teoreetiliselt võib ka neid olla lõputult. Planeet Maa iidset ajalugu on kirjeldatud miljardeid aastaid eksisteerinuna.
Need kirjeldused on üsna uskumatud, kuid võrreldes ahvidega puu otsast, tunduvad reaalsemad, loogilisemad.
Ajalugu ei saa kontrollida, saab vaid oma uskumuste ja loogikaga arutada.
Aeg - miljard aastat ei pruugi olla selline mida me mõistusega tajume, see võib olla üsna lühike aeg. Või võib ka olla, et aeg kulgeb paralleelsena ja me ei ela mitte ühte elu, vaid tuhandeid ehk kõiki oma elusid – korraga.      
   Miljardeid aastaid tagasi otsustasid mingid rassid, mis ei olnud kõvad ( ehk siis on väga kõrge sagedusega, kehatud olendid), lõigata ennast lahti jumalikult loomest.
Täpselt samamoodi nagu ka meie praegu. Me usume, et mingit Loojat või Loomet pole olemas.
Me elame ahvide planeedil, üks kord, ja peale surma meist ei jää purukestki alles.
Need rassid siis, ja neid ei olnud vähe, otsustasid hakata kogema elu Allika energiast eraldi.
Alguses polnud häda midagi, süüa neil jätkus. Keha neil polnud ja söögiks ehk toiduks oli/on neil „elektromagneetiline“ või muu neile sobiv energia. Ärge imestage.
Porgand sööb ka Päikeselt tulevat energiat ja joob peale vees olevat energiat.
Kuna aga see kosmose osa oli Allikast eraldatud, Allika vaikival nõusolekul, siis väga-väga pika aja jooksul hakkas energiat ehk sööki väheks jääma. Nii need kosmilised (meile nähtamatud) rassid laienesid uutesse avarustesse. Mingil ajal nad „jõudsid“ siia, planeet Maa asukohaga nurka.   
Läheks üsna pikaks kui selgitada, kus see planeet asub. Miks meie päikesesüsteem on nii kummaline. Planeedid ei ole kerad, vaid üsna lopergused. Miks planeedid tiirlevad ümber Päikese vales järjestuses. Järjestus peaks olema kas kõige suurem kõige lähemal või vastupidi, kõige väiksem kõige lähemal ja kõige suurem kõige kaugemal.
Päikese ümber tiirutavad planeedid segamini suurustega. Planeedid peaksid loogika ja füüsika järgi olema kõik Päikese teljega paralleelselt ja korralikult, korrapäraselt. Siin aga on iga planeet isepidi viltuse teljega. Üks planeet on puhta õhku ehk puruks lennanud/lastud ja selle asemel on asteroidide vöö.
Siis veel Kuu, planeedi Maa kaaslane, mis ei sobi oma parameetritelt üldse sinna, kus see on. Ühesõnaga, miljardeid ajaühikuid on kosmoses jant ja jaht paremate jahimaade ehk söögi peale. Esoteerikas on üks väljend – „nii nagu all, nii ka üleval“.
Täpselt samamoodi, kui käib meil siin jaht oma söögi peale, nii käib see ka seal üleval – nähtamatus maailmas. Söök on aga teistsugune.
Kes pole siiani veel kuulnud, siis nende söögiks on inimeste hingeenergia ehk emotsioonid, just madala sagedusega – kannatuse energia.
Toekas suutäis on nukruse emotsioon ja magustoiduks on hirmu, madala sagedusega, energeetiline suutäis. Nii siis me olemegi siin toidu tootjad, samuti nagu lüpsilehmad laudas.
Miks see tundub loogiline. Inimesel endal poleks ilmaski vaja nii elada, et ta pidevalt sõdib ja kannatab. Minge ükskõik kuhu väikesele Vaikse Ookeani saarele ja kas te näete seal mingit sõdimist. Ei saa nii olla, et planeedil osad inimesed on ühesugused lõbusad ja teised absoluutsed jõhkardid ja juba aastatuhandeid. Kogu see jõhkrus on aga kirjutatud sellesse samasse pühasse raamatusse, mille väidetavalt Jumal lõi.
On ka veel selline lugu. Inimene ei suuda iseseisvalt mitte midagi välja mõelda ja ette kujutada.
Ta kujutab ja räägib seda mida näeb, mis on infoväljast saadaval.
Pole ükski ulmekirjanik mõelnud tulnukaid välja, mingeid halle või reptiloide. Need on kõik olemas. Kui vaadata vanu tekste, eeposeid, muinasjutte, siis kohtame selliseid tulnukaid, mis on ammu enne ulmekirjanikke kujutatud.
Meil Eestis on ka tulnukate raamat saadaval. Selle pealkiri on „Kalevipoeg“.
Normaalsetest inimestest seal eriti juttu ei ole. Seal on hiiglased, reptiloidid, annunakid, sortsid, maagid, tuuslarid. Hiiglane saab loomadega rääkida, kusjuures masside erinevus on nii suur, et minu mõistus küll ei võta, kuda ta siiliga juttu puhus.
Muude maade lood on aga täis amfiibe, lendajaid, hiiglasi ja kääbuseid. Kui käia Euroopas ringi ja vaadata igasuguseid kujusid majadel, igasugustest tontidest, siis tekib küsimus - kust inimestel selline fantaasia ja milleks.
Enne kui minna iidse ajalooga edasi küsiks lugejalt küsimuse Eesti tulnukate kohta. Eesti kõige austatum sümbol on vapp ja „kolm lõvi“. Kus pagana kohas on Eestis nähtud lõvisid, kolme (miks enamustel vappidel on elemente – kolm), ja kus on keegi kunagi näinud Planeedil Maa - siniseid lõvisid.  Sinised Kiisud on kosmiliste rasside hulgas aga olemas.   

 

PROGRAMMEERIMINE.

  Sellesse raamatusse ma lisan enamus oma lühiloodest.

Ühes lühiloos olen ma kirjeldanud seda, mida ma kohtan IGA päev. See skeem on selline. Kui ma kohtan inimest kelle tervis on veel enam-vähem korras, tal on töökoht, mingigi sissetulek ja enam-vähem korras peresuhted. Siis selline inimene on „uskumatu Toomas“.
Kui talle rääkida kõikidest nendest asjadest, millest olen siin kirjutanud ja millest on kirjutanud teised inimesed, siis selliseid asju ta ei usu.
Mingil määral ta kirub küll valitsejaid ja riigikorda, liiga väikese sissetuleku eest. Ja see on ka kõik. Sellise inimese põhi argumendiks on: „milleks mulle on vaja kõike seda teada“. 
Teada oleks vaja eelkõige kahe asja pärast.
Teadmatusest me keerame loomuliku elu planeedil Maa lihtsalt persse.
Ja teiseks, kui inimesed tervise, rahakoti ja muud suhted untsu keeravad, siis on neid juba üliraske parandama hakata.
Mina isiklikult ei ole kohanud sellist inimest, keda oleks väikesest peale õpetatud elama ja käituma normaalsete ja positiivsete esoteeriliste õpetuste alusel.
Ehk siis inimest, kes juba lapsena saab teada kuidas TERVIST PEAB HOIDMA.
Kuidas luua suhteid ja nii, et need säiliks.
Kuidas luua endale materiaalseid väärtusi ja mitte lolliks minna igasuguse sita ja sodi ihaldamises.
Ma usun, et selliseid inimesi on olemas. Kõikide  ülejäänutega juhtub aga varem või hiljem hoopis teistsugune skeem.
Inimesel ei ole ja ei saagi olla sellist võimalust, et elu lõpuni ei juhtu temaga mingit suurt šokki põhjustavat sündmust.
Lihtsamad skeemid on sellised:
1.       Tuleb selline haigus või seisund, mis pöörab pea peale endise elukvaliteedi (suhkruhaigus, seljavalud, igasugused põletikud kuni vähini välja).
2.       Majanduslikud olukorrad muutuvad väga kiirest ja enamus inimesi kogeb töökoha kaotust või sissetulekute vähenemist.
3.       Suhetes saavad asjad ainult halvema poole minna. Suhted vanematega, abikaasa ja lastega lähevad igas peres mingil elu hetkel käest ära.
Neid kolme põhjust ja seisundit elab elus läbi iga inimene, eranditult.
Kui nüüd on selline olukord käes, siis on sellele väga raske iseseisvalt lahendust leida.
„Uskumatud Toomased“ ongi sellised inimesed, kes küsivad ja uurivad, kuid ei leia „väljastpoolt“ ega ka enda seest lahendusi. Nad satuvad masendusse, süüdistavad ja muretsevad ning vabandavad olukordade iseeneslikust juhtumisest.
Mitte midagi ei juhtu iseenesest ja kogu selle jama taga on valetamine.
Me ei leia kuskilt kindlaid ja aitavaid õpetusi. Neid on palju ja kohati on neid isegi liiga palju. Kuid kui neid põhjalikult uurida siis selgub, et enamus on vildakad, täis valet ja hämamist. Enamus neist on nii vildakad, et kogu tekst ja õpetus tuleb ümber pöörata vähemalt 180 kraadi.
Kuna neid on nii palju, siis on võimatu selgitada, mis on ja kui palju on viltu.
Absoluutselt peapeale on pööratud tervishoid. Tervishoiust on saanud kemikaalidega tervise rikkumine. Toitumisest on saanud keha näljutamine ja mürgitamine.
Elunautimisest on saanud orjatöö.
Haridusest ja loovusest on saanud programmeerimine ja robotiseerimine.
On justkui selline tunne, et oma peaga ei mõtle enam ükski inimene.
Vähemalt nii võib öelda, et mitte kedagi ei huvita, mis maailmas tegelikult toimub.
Õnneks päris nii hull see asi ka ei ole ja väga paljud inimesed mõtlevad, loevad, uurivad ja arutavad. Kuid see on küll absoluutne tõde, mille peale võiks juba üsna kanget mürki võtta; absoluutselt kõike ja kogu tõde ei tea ükski inimene.
Kui keegi teist kohtab sellist inimest kellel on oma tõde, oma religioon või mingi oma meetod, siis tegu on lihtsalt super-egoga.
Super-ego on see piir, kust üle minnes lähed inimesega tülli kui püüad teda veenda milleski muus. 
Üsna raske on sellise raamatu kirjutamine, sest ma tean, et mina ei suuda mitte midagi lõpuni selgitada.
Mina ise olen paljud need situatsioonid omal nahal läbi elanud ja tean mida need tähendavad.
Kuid teistele on peaaegu võimatu neid kirjeldada. Põhiliselt sellepärast, et mitte kedagi ei huvita teine inimene. Mind ka!!!
Minu endaga on asjalood veel hullemad. Mina isiklikult ei saa absoluutselt aru – mis siin maailmas ja planeedil Maa toimub. Mingi vanuseni kuidagi ma sain aru ja venitasin 50 aastat täis. Peale seda, ei saa ma aru ka enda eelnevast elust.
 

KUIDAS KÕIK SEE SÜNNIB.

Kuidas ma rikkusin peaaegu ära oma tervise. Kuidas ma tegin sellist tööd mida ma tegin. Ja kuidas ma lõin ja lammutasin oma suhteid.

Nüüdseks ma olen natukenegi aru saanud, kuidas me midagi teeme ja kuidas midagi ei juhtu iseenesest ega juhuslikult.
On võimatu uskuda, et me elame VAID ühe elu. Kuigi enamus inimesi hakkavad värisema selle mõtte juures.
On võimatu uskuda, et tegelikult me ei peakski tööl käima ja oma ilusat planeeti ära rikkuma.
On võimatu uskuda, et inimesed on välja mõelnud kogu selle lolluse ja kretinismi, mis meil tänapäeval valitseb.
On võimatu uskuda, ja raudselt ma ei eksi, et kogu meie ajalugu on vale. Kõik mida me ajaloost teame on kuidagiviisi vale. Minu jaoks on praegusel eluetapil kõige määravama tähtsusega see viimane väide.
Kui uurida ajalugu ja seda VÄGA põhjalikult, ehk siis mitte faktide kogust, vaid fakte erinevatest allikatest, siis erinevused on nii suured. Need on nii suured, et ma olen hakanud kõhklema.
Kas inimesed ja nende elud on üldse reaalsed ja reaalselt eksisteerivad.
Ei ole võimalik, et isegi reaalselt elav ja mõtlev masin ei märkaks kõike neid vastuolusid, mis ilmnevad ajaloost.
Masin, arvuti ja programm, kui selline koostataks, viskaks kogu seda informatsiooni läbi arvutades ekraani mustaks ja sinna tuleks suur punane kiri – error.
Ei peagi uurima selliseid vandenõuteooriate sarnaseid lugusid nagu; inimeste Kuu peal käimine, presidentide atentaadid, 9/11 või UUS MAAILMAKORD. Kõik need on tulnud pärast poole.
Piisab sellest kui uurida Piibli uurijate väiteid või VANA-EGIPTUSE lugusid.
Kui inimene uurib Piibli lugusid reaalsuse tasandil, siis ta ei suuda mitte ühtegi asja sealt ära seletada. Ei Seaduselaegast, Jeeriko Pasunaid, tuld ja suitsu väljaajavaid taevasõidukeid. Ei Punase Mere lahku löömist, ei Jeesuse kala ja veini loomist. Ühesõnaga, tänapäeva kooliharidusega ei ole võimalik Piiblit loogiliselt seletada. Milleks aga kirjutada, lugeda ja teistele soovitada uskumiseks raamatut – mis ei ole loogiline ja usutav.
Täpselt samasugune lugu ja tunnetus juhtub siis, kui sa teed ühe katsetuse millega tegelesin ka mina. Mine raamatukokku ja võta lugemiseks Eno Raua kirjeldus-ümberjutustus „Kalevipoeg“ ja loe see läbi. Tekib selline kummaline kogemus.
Ühest küljest kiidetakse seda lugu, kui meie esivanemate mingite tegevuste mälestusi lugulauludes. Seda soovitatakse ja vahest kästakse lugeda  ja uurida isegi haridussüsteemis.
Lugu ennast lugedes tekib aga kummaline sürrealismi tunne.
Mitte millestki ei saa esimese hooga aru. Tegelased on arusaamatud. Sarvikud, sortsid, põrgulised, haldjad, härjapõlvlased, Mana targad, Tuuslarid, eided, taadid, hiiglased ja nõiamoorid, sabalised ja sarvilised.
Vot nüüd istu ja mõtle, mis selles loos kirjas on. Enne võta teadmiseks, et selliseid lugusid, eeposeid on meil ja maailmas – lõputult. Mis see on???
See on meie eest varjatud, ümberkirjutatud, kustutatud ja juurde kirjutatud IIDNE AJALUGU (võib olla, et nii väga iidne see ei olegi).
Selles loos on teiste kosmose rasside kirjeldused.
Lennumasinate, sõjarelvade, kaevandusmasinate kirjeldused.
On ka kuskil mujal elavate tsivilisatsioonide kirjeldused ja erinevate tsivilisatsioonide vahelised võitlused.  
Siin on meelteväline müsteerium, unemaailm, mõtete lugemine ja selgeltnägemine.
Lase fantaasial lennata ja asenda kõik tegelased ja tegevused reaalsematega ja pilt muutub reaalseks või siis ulmeromaani sarnaseks.
Tänapäeval on sellest arusaamine muutunud võimatuks, kedagi see ei huvita ja kellelgi pole selle jaoks enam aega (kas selline olukord on sündinud juhuslikult).
Meil on aega vaid enda elu ja planeedi Maa perse keeramiseks – otseses mõttes.
Me ei saa aru, et me oleme orjad ja meil ei lasta lihtsalt, mõnusalt aega veeta. Oma raskelt saadud elupäevi täita kõige sellega, millel oleks mingigi sisu, mitte maailma reostamine. Meil ei lasta hoida korras oma raskelt saadud ja ülihinnalist tervist. Ja nii edasi, kõik need olulised punktid.
Kõike seda saab teha vaid ühe tööriistaga- see on ajalugu.
Keemia, füüsika, matemaatika, psühholoogia ja absoluutselt mis iganes muu mida me teame – on aja lugu.
Kui me iganes millal teeme endale selgeks, kuidas valetatakse meile ajalooga, siis me saame selgeks, et valetatakse ka kõige muuga.
Meie keemia on vale, meie füüsika on vale, psühholoogiast ja astronoomiast rääkimata.
Kui me järsku avastame, et kõik see on vale, siis tekib meisse – hirm.
Mis on siis õigem ja mis sellest muutub.
Inimestele, tavalistele inimestele, on väga raske kirjutada ja midagi selgeks teha.
Iga inimene on eriline, ainulaadne, omapärane ja absoluutselt omade arusaamistega.
Kui me võtame mõttes ära äärmused ehk siis ühest otsast – puuduliku mõistusega ja nõndanimetatud esoteerilised ehk siis tundlikud inimesed. Teisest otsast aga teadlased ja religiooni inimesed, siis jääbki umbes selline hulk inimesi keda võiks nimetada tavalisteks (erilisteks).
Kui võtta kõikidelt inimestelt ära nende atribuudid ehk siis lisavidinad, siis me näeme tavalisi inimesi. Inimesed ilma relvade ja vormideta, ilma rüüde ja talaarideta. Inimesi ilma tiitliteta ja kraadideta. Inimesi ilma kulla ja rahata. Tegelikult on kõik inimesed tavalised.
Sellist teksti siin ei ole mõtet lugeda inimesel, kes hakkab kohe vastu vaidlema.
Kes hakkab muutma, võrdlema ja norima mingite terminite ja õigekeelsuse reeglite üle. Need kõik on programmid.
Programm on eesti keeles õige vastikult mõttetu sõna, kuid siiani ei ole leiutatud ka piisavalt täpset ja lihtsamat sõna. Tean omast käest, et ühel lihtsal ja tavalisel inimesel on raske ja üsna ebameeldiv tunnistada, et – ta on programmeeritud.
Kirjeldan ühte lihtsat, väikest programmi lõiku.
1.       Kas päikesetõus on ilus ???
2.       Vaatan ja ei näe midagi erilist. GO TO (vaata uuesti) punkt 1.
3.       Vaatan ja näen midagi erilist.
4.       Päikese tõus on ilus !!!
Sellise skeemi ja programmide alusel töötavad arvutid. Selleks et meie neist aru saaks, need programmid ongi kirjutatud inimeste poolt ja inimeste mõtteloogika järgi.
Tavaline inimene, kui ta teeb ja näeb midagi ilusat- ei ole väga oma programmis kinni.
Igapäevane elu ja töö on aga programmeeritud tegevused, millest pikema järelemõtlemise ajal inimene ei saa aru – miks ta kõike seda teeb ja milleks seda vaja on.
IGA INIMENE HAKKAB KUNAGI MÕTLEMA – MIS ON ELU MÕTE.

 

AJALUGU JA TULNUKAD.

Enamus selliseid inimesi, kes on olnud süsteemis, programmeeritud ja „vaegnägijad“ – ei tea ega märka mitte midagi.

On selliseid, kes mingil hetkel avastavad, et on olemas teinegi maailmapilt.
Tavaliselt selline „nägemine“ ei teki tühjalt kohalt.
 Tsiteerides oma lemmik kirjanikku Isaac Asimovi – „inimese maailmavaate ehk paradigma muutust ei saa muuta vähemaga kui väga suure šokiga.“
Nendeks šokkideks on tavaliselt inimese suur tervisereike, vähk või kooma. Mõne lähedase inimese surm või armastatud inimesest lahkuminek.
Minuga isiklikult on olnud nii ja naa. Maailmavaate suurem muutus tekkis vanuses üle viiekümne, kuid ulmekirjandust olen ma lugenud alates 15 aasta vanuselt. Seega on mul teistsugust olnud kogu elu ajal.
Mingil hetkel tekkis maailma termin – indigo.
Kui ma leidsin indigo iseloomu kirjeldusi (lühilugu: „Kas ma olen indigo ja mis ma sellega nüüd peale hakkan), siis oli asi selge.
Ma olen 60-ndatel sündinud esimesi indigoid. Kui ma hakkasin täpsemini uurima erinevaid asju, siis loksusid paljud asjad paika.
Kui inimene hakkab uurima tervist ja tervendamist.
Proovib kuidas töötab pendel.
Hakkab uurima kuidas töötab maailma majandus ja rahandussüsteem.
Hakkab uurima ajalugu ja „varjus“ olevat alternatiiv ajalugu.
Hakkab aru saama, kuidas toimuvad ja toimetavad inimeste vahelised suhted.
Mis asjad on vandenõud ja nende „teoreetikud“.
Siis ta jõuab varem või hiljem jõuab sellise teemani nagu on – tulnukad.
Absoluutselt iga inimene on elu jooksul mõelnud tulnukatest ja eelkõige nende „mitte olemas olemisest“.
Minu üheks lemmikteemaks ongi tulnukad.  Ehk siis mitte „tulnukad“, vaid teiste planeetide, tähesüsteemide, Kosmose ja Kõiksuse ülesehitus.
Võib-olla ma hiljem kirjeldan mingit sellist ülesehitust, mis „ei mahu“ ka tavaesoteeriku mõttemallidesse.
Alustan aga lihtsamast paradigma muutmisest.
Internetis on üks filmike, „219 sekundit, mis muudab teie arusaamist kosmosest“.
1.       Päikesesüsteem. Kui võtta Kuu ja Maa vaheline kaugus, siis siia mahuvad üksteise kõrvale ära kõik selle süsteemi planeedid ja üle jääb veel umbes 5000 kilomeetrit.
2.       Päike, mille diameeter on 1 400 000 km, siis Maa oleks selle kõrval nagu pähkel jalgpalli kõrval.
3.       Päike ei ole Linnutee Galaktikas mitte väga suur täht. Päike on võrreldes täht Arkturiga ka pähkli suurune. Arktuur on 16 000 korda suurem kui Päike.
4.       Antares on aga 690 miljonit korda suurem kui Päike.
5.       Täht  VY, Suure peni tähtkujus on päikesest suurem aga 2,9 miljardit korda.
6.       Linnutee Galaktika, kus kõik need ja meie peaks olema, diameeter võiks olla 100 000 valgusaastat ehk siis umbes 950 000 000 000 000 000 km.
7.       Linnutee Galaktika suurus oleks pähkli suurune võrreldes palliga, kus Galaktikal IC 1011 on diameetriks 6 000 000 – kuus miljonit valgusaastat.
8.       Kui Hubble teleskoop teeb pildi millel me näeme tuhandeid täpikesi. Need täpikesed ei ole tähed, vaid galaktikad ja kus on miljardeid tähti.
9.       Kui selle pildi asetaksime tähistaevas Kuu kõrvale, siis selline pilt oleks taevas umbes 1 cm2 -  ühel ruutsentimeetrilisel pinnal olevas aknakeses.
Meie ju elame planeedil.
 Kõikides Kosmostes on lõputult galaktikaid. Kõikides galaktikates on lõputult tähti ja planeete.
Seega siis tõenäosus, et mitte kuskil kosmoses EI OLE elu, on tõenäosusega 1/lõputu vastu.
Kosmoses ei ole olemas tulnukaid. Kosmoses on elu. Lõputus variantides eluvorme. Tuhandeid, miljoneid erinevaid rasse. Mõtlevaid ja ringi liikuvaid humanoide.
Selleks et saada ettekujutust millised nad võiks olla, ei pea eriti fantaasiat lennata laskma.
Piisab vaid sellest kui uurida „varjatu ajalugu“.
 Kuna ajalugu ei ole tõene, vaid palju kordi ümberkirjutatud ja enamus silmaga nähtavaid tõendeid on ära hävitatud, siiski leidub maailmas tohutus koguses selliseid pilte, maale, kujusid, müüte, eeposeid ja legende, mis ei mahu meie igapäevasesse ja kooliharidusega levitatavasse maailmapilti.
Selleks et täpsemat kinnitust saada, tuleb välismaareisidel nuhkida ajalooliste „kivihunnikute“ kaugemates nurkades ja vaadata sinna, kuhu tava ajalugu tutvustav giid meile ei näita.
Kui giid näitab mingit „vana väärtust“, siis on mõistlik oma peas kalkuleerida. Kas see mida näidatakse, on ikka „iid vana“ ja see mida meile räägitakse, on ikka see, mis ta võiks olla.
Käies sellistes maades nagu Egiptus, Mehhiko, Kuuba, Tai, Malta jne, olen ma näinud erinevaid templeid, püramiide, kindlusi ja losse.
Uurides erinevaid vappe, kujusid ja ehitisi, on näha erinevaid taevaseid rasse, nende tehnoloogiaid, „lennumasinate“ mudeleid ja makette. Nende usundeid, religioone. Müüte ja muinasjutte neist.
Palju on ära purustatud ning hävitatud, kuid näha on ikkagi palju.
Kõike seda olen ma näinud ka Peterburis, Moskvas, Viinis, Tallinnas ja isegi Kuresaare ning Narva lossis.
Maa ajalugu ja kultuur, mis väidetakse olema „iidne“, ei ole mitte alati iidne.
Vaevalt paarsada aastat tagasi oli tehnika ja tehnoloogia nii kõrgel tasemel, et me ei suuda seda uskuda. Maailmas on sadade ja tuhandete aastate jooksul toimunud nii palju salajast.
Egiptuse püramiidid ei ole tehtud kiviplokkidest, vaid on geopolümeerne betoon.
Maiade püramiidid ei ole raiutud kivimurdudest pronksmeislite ja puu haamritega.
Malta rüütlite losside plokid ja ka muud kiviplokid on lõigatud kivisaagidega.
Püramiidid ei ole matmispaigad, vaid hoopis muud „tehnoloogilised seadmed“.
Metallide tehnoloogia on varematel aegadel olnud palju peenem ja meie tänapäeva tehnoloogidele tundmatud. Roostevabad metallsambad Indias ja Peterburi Iisaku katedraali kandvad metallkonstruktsioonid on vanemad kui metallide tehnoloogia ajalugu. Mitmekihilised samurai ja muude rahvaste mõõgad ei mahu meie maailmapilti.
Isegi meie eeposes „Kalevipoeg“, Soome sepa mõõga tagumise tehnoloogia on arusaamatu.
     „Siis toodi seitsme luku, üheksa taba tagant, kaunist kirstust mõõkade kuningas. Soome sepp oli seda seitse aastat ühte joont tagunud. Mõõga oli vana Kalev enesele tellinud. Mõõk oli seitsmest terasest, vars valgest hõbedast, käepide kullast ja nupp Kunglamaa kivis. Sidemed olid seitsmekarvalisest karrast, pannal penningist ja taaldrist, pandle pidemed pitserkivist ja sõrmuskivi sõmerast.“
See kirjeldus selgitab, et erinevad rauamaagi sordid toodi kaugetest maadest. Raua, kulla, hõbeda ja vääriskivide kaevandamine käis igal pool aktiivselt. Ja kõik see viidi kuskile „ürgaegsesse“ Soome metsadesse, poolharimata metsinimestele tegemisse.
Paljalt „Kalevipoja“ eepose abil on võimalik ära seletada erinevaid tehnoloogiaid.
Kui lugeda teksti.
   „Sõjasarv hüüdis, kõik kohad kajasid, mägi, mets, kõrb ja kaljud. Määratuna liikus maleva Taara hiie poole. Sinna Emajõe kaldale tuli Sulev oma suure sõjaväega ja Olev omade odakandjatega, sinna kogus viissada Viru vanemat oma rahvaga, kuussada päälikut oli Kuressaarest ja seitsesada oma väega Soomest. Viies õhtu lähenes, kui viimased väed kohale jõudsid.“
Võtame aluseks – viis päeva. Selle aja jooksul edastati teade – tänapäeva kommunikatsioon.
Viru, Saare ja Soome sõjameeste kokkukutsumine ehk mobilisatsioon. Viie päevaga Soomest paatide ja hobustega ei ole võimalik tulla. Isegi tänapäeva tehnikaga oleks raske kõike seda korraldada. Tegelikult oli ka siis sõda tehnoloogiline. Lennumasinad (põhjakotkad), raketid, valgusrelvad ja helirelvad.
„Kalevipoeg“ ei ole muinasjutt. Need on mälestuslaulud, luuletused, mõistujutud, mis on rahvahulgast kokku kogutud. Inimene ei suuda välja mõelda selliseid asju. Need on lihtsalt olemas olnud.
Hilisematele põlvedele on aga raske kirjeldada mingit masinat, kui need on tegelikult juba ära hävitatud.
Episoodis kuidas Kalevipoeg rändas maailma otsa on järgmine lõik.
   „Edasi sõites jõudsid mehed sinna maale, kus kuked kulda, kanad karda ja haned haljast hõbedat söövad“.
Kui ma olen lasknud mõnel „tavalisel“ inimesel või „ajaloo huvilisel“ selgitada, mis see võiks tähendada. Mitte keegi ei ole seda suutnud.
Mulle kui masinainsenerile meenutab selline kirjeldus aga lihtlabast lahtist kaevandust, kus „pikakaelalised“ rootor-ekskavaatorid „söövad“ kivisütt, maake ja muid maavarasid ja „situvad“ välja kulda, hõbedat ja kalliskive.
Vene teadlased ja geoloogia professorid on pika ja põhjaliku „alternatiivse“ ajaloo uurimisega selgeks teinud, et aastatel 1800 +/-, kui Napoleon käis Moskva all, oli Euroopa kohal „mini tuumasõda“. Tervelt maakeralt pühiti ära umbes praeguseaegne tehnoloogia.
Kui praegusel ajal käiks Päikese peal üks väga tugev päikesetuule plahvatus, siis kogu meie praegune elektrooniline tehnoloogia kärssaks ära prügimäele.
Umbes selline sündmus toimus ka Ameerikas 1800 aastate lõpus ja oleks võinud toimuda 2012 aasta juunis. Kuid see kord läks põhilaks teises suunas.
Ja siis äkki 1800-ndatel „leiutati“ ja võeti kasutusele aurutehnoloogia.
Tervelt pool planeeti oli järsku täis auruvedureid. Ja polegi enam mingit müstilist saladust.
Üks huvitav näide omast kogemusest veel.
Kui selline mees Venemaalt nagu A.Kungurov kirjeldab oma filmides Peterburi tänavaid ja väljakuid. Kus on peegelsiledad suured väljakud. Piltidel tänavad, mida katab kõva kate ja keset teed on välja lõigatud ribad, millesse on pandud trammi rööpad, kuid tramme veavad hobused.

https://www.youtube.com/watch?v=B40EPWD9vgs

 Mitte miski selles „pildis“ ei klapi. Milliste seadmetega tehti valmis sellised väljakud, ega ometigi jälle labidate ja vankritega. Milleks üldse vankrite aegadel suured väljakud ja laiad tänavad.

Millega laotati maha siledad teekatted. Siis ka tema seletas – auruteerullist ????
Teerulli on vaja sõidutee tegemiseks. Kui teerull on aurumootoriga, siis kas te olete näinud mingis suures koguses auruautosid, milledele oleks vaja teha kõvakattega siledat teed.
 Mul ei olnud see isegi meeles kui ma läksin reisile. Ja siis järsku ma nägin sellist teerulli, ilmselt mingi tehnoloogiakooli väravas postamendi peal seismas.   Auruteerull ja kus – Tai Kuningriigis!!!!!
 Mis ajal ja milleks????? Väidetavalt oli see veel aastaid ja aastakümneid tagasi nii vaene ja agraarne maa ning siis järsku - auruteerull.
 Buss liikus nii kiiresti mööda, et ei jõudnud pilti teha (kes Pukhetis ringi liigub võib pildi teha).
„Iidses“ ajaloos on olnud mitmeid ja mitmeid tehnoloogilisi tsivilisatsioone. Nende tehnoloogiate „maaletoojateks“ on teised kosmilised rassid.
Inimene on kosmikute geneetika tehnoloogia arendustöö. Mitmeid kordi ära hävitatud (uputatud) ja jälle uuesti taasloodud.
On olnud erinevaid taimede ja loomade külve. Dinosauruste ja muude replikate aeg. Hiljem aga juba „ilusamad“ - delfiinid, kaelkirjakud ja flamingod.
Tulnukrasside esindajaid ja nende hübriide saame näha Egiptuse tekstidest.
Hiigelinimesed – gigandid. Koera, linnu, elevandi ja muude loomade peade ja inimeste kehadega. Sarvede, sabade ja tiibadega: dracod, reptikad, hallid, inglid, sarvikud jne, lõputus koguses.
Lennumasinate maketid: Maiade kividel, Tai „kellukesed“, India vimanad, idamaade lendavad vaibad ja lõpetades „Kalevipojas“ kirjeldatud Linda „lepatriinu“ ja Põhja kotkaga.
Miks inimestele – terve mõistusega realistidele, ajaloo professoritele, kooliõpetajatele, jne. meeldivad muinasjutud, müüdid, eeposed. Miks on populaarsed Harry Potter ja „Sõrmuste isand“. „Sõrmuste isanda“ autor härra Tolkien viksis oma lood maha Soome „Kalevalast“. Ta valdas soome keelt ja pisut ulmekirjaniku fantaasiat ning alternatiivset ajalugu ja nii sündiski uus eepos.
Miks kõik need „reaalsed“ inimesed (kooliõpetajad) usuvad, vaatavad ja räägivad edasi nõidadest, maagidest, päkapikkudest, sarvikutest, hiiglastest, igasugustest tapamasinatest-vägilastest, tuld sülgavatest draakonitest ja põhjakonnadest.
Kui inimene ei ole mitte kunagi näinud varem selliseid masinaid nagu: taldrik, hävituslennuk, kahur, tank, laserelv, rakett, tuumarelv jne, siis ta on siiski võimeline neid kirjeldama.
Kui selline tehnoloogia on maa pealt ära pühitud, siis iga järgnev põlvkond kirjeldab seda aina lihtsamalt.
Mürsk ja rakett on piksenooled, kõue mürin ja maa värisemine.
Hävituslennuk on tuld sülgav draakon, tiibadega.
Lõhkeaine või kahuri kasutamise näide „Kalevipojast“,
  „Vana sarvik tegi kodu kaitseks tõkkeid, heitis vaenuvärava ette kivirahnusid ja veeretas kaljud toeks (õhkas koopasuu).
Kalevipoeg koristas silla korjustest, viskas neid jõkke, kaldale ja luhtadele.  Kalevipoeg peatus tõketega vaenuvärava ees.
 Kalevipoeg peatus, lasi PÕRAKA värava pihta, lasi teise ja kolmanda. Samba pakud lendasid puruks, nii et killud kaugele käisid“.
     Teine ja hoopis ägedamate relvade kirjeldus on aga selline.
 „Kalevipoeg leidis ratsu. Väikese koguga mees kinnitas kangelase teele köie. Ratsu kohkus, komistas ja langes surnuna sambla pääle (Kalevipoeg pani „kohaliku“ taldriku/lennumasina pihta, tont tulistas laseriga alla).  Kalevipoeg kahetses hobust, võttis maast tamme tüviku (meenutab tuumaseent) ja hakkas sellega põhjamaa põldusid pöörama, et need eal ei peaks vilja kasvatama (radiatsioon). Põhjamaa targad palusid kangelast, et ta nende maa rikkumata jätaks. Kalevipoeg jättis oma viha ja õnnistas Põhja maid, et nende vetes kalad sigiks.“
  Mingi muu „muinasjutuga“ on sellist kirjeldust, praegusel tehnoloogilisel ajal, raske uskuda.
Kosmoselennu aparaadi kirjeldus „Kalevipojast“, Linda õe, Salme pulmast.
    „Salmele tulid kosilased: kuu, päike ja täht. Täht, Põhjanaela kõige vanem poeg. Kuu ja Päikese kosjad lükati tagasi. Tähe HOBUNE (lennumasin) viidi talli. Peeti pulmad ja Täht viis Salme minema – igaveseks. Tetri teista lahkumaie. Luike teista lendamaie (Luige tähtkujusse). Äkki tõusis pilv ja Salme kadus. Ta tõsteti taeva alla Eha neiuks.“
Paljud „reaalse“ maailmavaatega inimesed küsivad minu käest, milleks mulle seda kõike vaja.
Püüan lühidalt ja mitmekülgselt seda selgitada.
Tavaline inimene on kehaline, vaimne ja hingeline olevus, olem, kes on taassünni tsüklis ringlev. Sureb ja kehastub.
Sünni, surma ja taaskehastumise kirjeldusi on palju ja erinevaid.
Piibli viimsepäeva ülestõusmine. Idamaade karma ja valgustatuse läbi ülestõusmine – Nirvaanasse. Ning ka koomast tagasi tulnud inimeste kirjeldused „teispoolsusest“.
On kirjeldusi elu tekkimise, kulgemise struktuurist ja geomeetriast. Näiteks elulille geomeetria. Elulille geomeetrias on aga mõningaid ebaloogilisusi ja loogika vigu. See tundub „pisukese“ lõksuna.
On veel üks selline õpetuse moodi informatsiooni kogum, mis selgitab samuti elu ja Kõiksuse ülesehituse geomeetriat.
   Kõik on loodud kindla struktuuri, geomeetria, loogika ja süsteemiga.
Selle, Vabaduse Õpetuse, alusel Kõiksus ei ole loodud selliseks nagu kogeme seda meie – siin ja praegu. Õige, õigem ja ilusam Loome ei ole selline, mis baseeruks tapmisel, sõjal ja söömisel.
See on ebaloomulik ehk anorgaaniline. Meie praegune loome, siin kus me elame, on rikutud, muudetud ja eksperiment.
Kogu Loome on energia, info ja energeetiline.
Kõik asjad on energeetilised ja vajavad seda pidevalt.
Siin, meie mateerias, me olema tahked-tahkemad ja vajame igapäevaseks elamiseks „välispidist“ energia lisamist – söömist.
Paljudele, enamustele, tundub selline tekst või jutt absurdsena.
Kuid maailmas on palju selliseid asju, millest pole midagi kuulnud, absurdsed.
Lühema või pikema uurimise järel tuleb aga välja, et miski pole uskumatu.
Üks üldlevinud mõttemuster kuuldub sellisena.
SA OLED SEE MIDA SA USUD.
Jumalat usud?? Igavest elu usud??
Kas aafriklane suudab uskuda, et kuskil on jää, lumi ja rohkem kui 30 kraadi külma.
Ära kohe siis usu aga loe edasi.
Kõiksuses on Loome. On Looja või Loodud.
Loodu-Looja hakkas looma – millalgi või mitte millalgi – Loomet.
Kuna looja on ainult üks, siis sai/saab ta luua ainult enda sisse või endast välja (kuidas võtta).
Tähtis pole „täpselt“ aru saada, kuid selleks, et luua hakkas ta looma endast. Ta jagas ennast osadeks, siis veel osadeks ja nii edasi. Sellest tekkisid dimensioonid ehk ka tihedused. Kõrgemates tihedustes ehk sagedustes (mõned nimetavad ka vibratsioonides) Loojal ja Looja endast loodud olemitel on tihedus, kuid keha ei ole. Kõik on energeetiline.
See meenutab või kirjeldab nõndanimetatud ingellikke ja vaimseid olendeid. Nimetame neid energeetilisteks olemiteks.
Nüüd järjest tihedusi ja dimensioone pidi „allapoole“ tulles meie hinged, kehad, hingeolemused aina tihenevad. Väidetavalt need inimesed, kes me oleme siinses Maa ja ka muus analoogilises tiheduses, me oleme „nii kaugel“ ja nii tihedad, et siit kaugemale ei ole enam võimalik minna.
Meie tiheduse inimesed, loomad taimed ja ka kivimid, on ühe järjekordse tsükli lõpus.
Siit keerulisest ja kummalisest, sõdivast ja üksteist õgivast elust saab minna vaid „tagasi“.
Leidmaks üles oma tegelikku olemust. Meie praeguses tiheduses on olemid tahked.
Meist eemalolevates tihedustes muutuvad inimesed-olemid, hinged vähem tihedateks kuni kehatuks-energeetiliseks.
Need hinged, vaimud, inglid ei ole midagi müstilist. Need on vaid need energeetikad, mida me palja silmaga ei näe. Mõned „näevad“  või tunnetavad ja neid inimesi me peame imelikeks ja hirmutavateks.
Maagid, nõiad, selgeltnägijad ja tervendajad. Tihti need tüübid ja inimesed teevad asja „huvitavaks“. Riietavad ennast musta, teevad rituaale ja ajavad „hirmsaid“ jutte. Seda tehakse eelkõige selleks, et mitte lasta infot ringlusse ja saaks seda infot jagada „omadele“.
On ka teisi, kes jagavad infot ja seletavad asju „õigemalt“. Miks kõike seda tehakse?
Põhiliselt tehakse seda materiaalsete väärtuste hankimiseks. Kulla, maavarade ja kristallide kaevandamiseks. Teiseks – „nähtamatu“ energia hankimiseks.
Kulla, maavarade kaevandamise kohta on kirjeldusi Zetaria Sitsini - Annunakkide lugudes. 
Et lihtsalt ühel tulnukinimeste rassil on vaja oma planeedil elamiseks selle atmosfääri pidevalt külvata kullapuru. On see täpselt nii või mingi muu teooria, kuid mõelge hetkeks  - oma peaga.
Milleks on vaja inimestele – kulda?
Nii palju kulda, kui on kaevandatud tuhandete aastate jooksul. Kusjuures nüüdseks on välja tulnud, et maailmas, Maa peal, seda kogust kulda enam puhtfüüsiliselt ei ole olemas. Meile ei ole kulda vaja. Pigem on vaja kive, puitu ja rauda.
Teine küsimus? Miks seda kulda vajavad ja haldavad igasugused kuningad. Kui siia lisada mingid esoteerilised ja imelikud preestrid, templirüütlid ja vabamüürlased, siis loogilise mõttetegevusega paneme hoopis teistsuguse pildi kokku.
Kuningad, presidendid ja preestrid on enamjaolt ühest rassist ja hoiavad seda rassipuhtust. Samas ei ole siin planeedil valitsejaks mitte tegelased ühest rassist, vaid neid on mitmeid. See selgitab hästi ära ka selle, miks Maal käib pidev võitlus ja tapatalgud.
Inimesed ise üksteisega ei sõdiks. Suure tõenäosusega mitte. Mitte mingil juhul ei läheks lihtne inimene, püss käes, sõdima kodust tuhandete kilomeetrite kaugusele.
Selle kõige kinnituseks, mitte lihtsalt „uskumiseks“, leiab kinnituse jällegi sellest samast – varjatud ajaloost.
Lisaks filmidele, teiste kirjanike juttudele ja fotodele olen mina näinud nii mõndagi oma lõunamaa ja Euroopa reisidel.
Teen ajaloolise võrdluse nelja-viie erineva maa põhjal.
Üks esimesi saladusi olid Kairo püramiidid. Lugesin kunagi Gunnar Aarma raamatutest imestamist. Miks kiviplokkide vahele ei lähe ei krediitkaart ega žiletitera. Sama nägin ma ka oma silmaga. Läks mööda veel viis aastat enne kui ma sain teada, et need ei ole liivakivi plokid, vaid geopolümeerne betoon. Miks žiletitera ei lähe betoneeritud plokkide vahele, taipab iga vähegi tehnilise taiplikkusega inimene.
Seda et enamus templite seinu on lihtsalt krohvitud ja niiskesse pinda on kujundid pulga sisse uuristatud, mitte raiutud, ei usu ka paljud.
Kui käisin vaatamas Mehhiko püramiide, siis erinevalt inkade väga suurtest kiviplokkidest, olid oskused läinud hoopis kehvemateks. Kivid on palju väiksemad, kuid ruumid on keerukamad.
Käies aga Tai „kivihunnikud“ ja muid templeid vaatamas selgus, et „kõrgest tsivilisatsioonid“ oli järgi jäänud vaid savitelliste „plötsijad“.
Enamus, kõik, religioossed ja usundite põhised hooned ei ole mingid suurusehullustuse tulemused. Need on väga kindlad objektid. Põhiliselt on need mälestused ja meenutused vanadest aegadest ja külalistest kosmosest.
Vaadates Mehhiko „jumala“ hauaplaati me näeme reaktiivlaeva.
Vaadates Tai „kellukesi“, me näeme „Apollo“ kosmoselaeva kapsli sarnast lennuaparaati – terava nina, piloodiruumi, ja alt laieneva mootori osaga. Usu või ära usu.
Inimene ei saa ise välja mõelda mitte midagi, mida ta ei ole mitte kunagi oma silmaga näinud.
Olen ma siis vahest testinud ka giide. Kui nende käest küsida mõnda erilist asja, nad ei oska vastata või vastavad jutuga, mis mahub meie praegusesse maailmapilti.
Kuubal juhtus selline lugu. Kui ma küsisin giidilt, kas ta teab, et Kuubal on vabamüürlus lubatud ning kõik sirklid ja vinklid on ka teatrisaalis nähtavad. Midagi ta ikka teadis. Kui ta terve tee meile seletas, et Kuubal on keelatud eraettevõtlus, põllumaa ja elamispinna omamine. Kuid siis seletas, et üks savitöökoda on olnud 300 aasta ühe perekonna käes. Mul lõi „tulukese“ põlema.
Savikotta minnes paistis silma laetala, mille peal oli üksik savitaldrik. Selle peal oli püramiid ja „valvav“ silm. Näitasin ka giidile.
   Suht huvitava anomaalia leidsin ka Kuressaare kindlusest. Samad sümbolid, mis olid  Malta templirüütlite lossides, olid ka Kuressaare keskaegses kindluses. Kuidas on võimalik, et „umbes“ samal ajal on Malta ristid, fööniksid, tondid, sarvikud ja arhitektuur täpselt sama. Vähe sellest.
Kuidas on võimalik, et kõik on samasugune erinevates maades, millede vahemaad on tuhandeid kilomeetreid. Kuidas on võimalik, et on ehitatud kolossaalselt suured ehitised ilma, et oleks säilinud ühtegi joonist, kirjeldust, seadmeid ja tehnoloogiaid.

  

ARHITEKTUUR.

Püramiide EI OLE võimalik ehitada sellise muinasjutuga mida meile räägitakse. Püramiidide ehitamisest on hauakambrite seintel isegi joonised, kuidas egiptlased olid suutelised valmistama geopolümeerset betooni.

Maiade, inkade ja muude maailma ehitiste kiviplokid EI OLE raiutud kivimurdudest ja „veetud“ sadade kilomeetrite kaugusele. Lisaks veel veetud sadade meetrite kõrgusele mägedesse.
Kui keegi tahaks sellele vastu väita, siis tõestage mulle – füüsiliselt.
Raiuge mingi puuhaamri ja vaskmeisliga üks tonnine kivi ja vedage see Munamäe tippu. Pange hunnik raha mängu ja palgake hulk töölisi ja siis korrutage see aeg ja tonnid, näiteks Giza püramiidiga.
  Kui ma viitsiks teha arvutuse, näiteks Kuressaare lossi baasil. Arvutada välja lossi kiviplokkide kuupmeetrid. Siis geoloogiliselt, selleks et saada kvaliteetseid ristküliku kujulisi plokke, tekib sinna karjääri üle poole tootmisjääke. Mittesobivat materjali, lõikamise ja töötlemise jäätmeid, praagid ning purunenud detailid. Neid jääke peaks olema umbes 60% korralikest plokkidest. Kus Saaremaal on selline karjäär, kust on kõik see materjal võetud ja kus on need jäägid?
Edasi. Selleks et need plokid Kuressaarde vedada, on vaja vankreid, hobuseid ja inimesi.
Palju mahub vankrile tonne? Tonne ei mahu. Kui 500 kg mahub, siis on hästi. Seega, kui palju „reise“ peaks vankrid tegema.
Lisaks veel ka vallikraav. Kui arvutaks välja selle materjali hulga millest see kraav koosneb, siis jälle - mitu vankritäit. Mitu inimest labidatega, kui mitu päeva pidid seda tööd tegema.
Kui palju elas sel ajal Saaremaal inimesi. Kui võtta, et ehitajad tulid ka mandrilt, siis kogu seda seltskonda ehk siis tuhandeid inimesi pidi majutama, söötma-jootma ja kindlustama muu eluks vajalik. See söök-jook pidi tulema Saaremaalt või siis mandrilt – millega. Jällegi vankrite ja paatidega, inimeste ja hobustega. Lisaks inimestele pidi söötma ka loomi. Kui võtta siis see väidetav aeg, mille jooksul loss valmis tehti ja jagada nende eelloetletud algandmetega, saame inimeste, hobuste ja vankrite koguse.
  Ka see on jama jutt, et kõik püramiidid, lossid ja kindlused ehitati orjatööga. Miks?? Kust need inimesed veel võeti??
Kui võtta see „umbes-täpselt“ aeg, siis teatud hooned ehitati ühel kindlal ajajärgul. Samal ajal kui tuhanded inimesed ehitasid Kuressaare lossi, ehitati täpselt sama skeemi järgi ka teisi linnu. Narva kindlust, Tallinnat, Tartut ja üle terve Eesti väga paljusid teisi ehitisi.
Kui võtta sama skeemi järgi Tallinna „materjali“ kogus, siis selgub, et siin ei ole olnud nii palju inimesi, vankreid, tööriistu, hobuseid. Lisaks töölistele-meestele veel ka naised, lapsed, põllumehed, vaimulikud, sõjamehed ja väepealikud. Midagi on selles ajaloopildis „valesti“!!
Kas need ehitised ehitati hoopis pikema aja jooksul? Kas meie eest varjatakse tsivilisatsiooni arenguid ja tehnoloogiaid. Või oli hoopis inimesi sel ajal hulga rohkem kui ajaloos kirjas on.

 

SÕJA AJALOOST.

Iga eelnev küsimus saab tänapäeva ajaloolase suust vastuse – meie ei tea. Vastuseid leiame aga väga erinevatest allikatest. Enamasti rahva muistenditest ja mälestustest. Muistendid on mälestused, mis on levinud aegade jooksul suust suhu. Näiteks „Kalevipoeg“.   

    „Sõjasarv hüüdis, kõik kohad kajasid, mägi, mets, kõrb ja kaljud. Määratuna liikus malev Taara hiie poole. Sinna Emajõe kaldale tuli Sulev oma suure sõjaväega ja Olev omade odakandjatega, sinna kogus viissada Viru vanemat oma rahvaga, kuussada päälikut oli Kuressaarest (kuigi seda linna on aastakümneid kutsutud hoopis Arensburgiks), ja seitsesada oma väega Soomest.  Viies õhtu lähenes, kui viimased väed kohale jõudsid.“
Saaremaalt tuli kuussada väepealikut. Palju võis sõjamehi olla.
600 * 10 = 6000 meest.
600 * 100 = 60 000 meest.
 Tähendab Saarest tuli tuhandeid sõjamehi, pluss hobused, vankrid, paadid, sepad, kokad, haavalappijad, heinad-kaerad ja mis kõik veel.
Sama skeemiga tuli Soomest veel rohkem inimesi ja loomi paatidega ning viie päevaga, pluss veel mobilisatsiooni väljakuulutamine. Ma kahtlen ka tänapäeva tehnika ja autodega oleks võimalik koguneda Soomest Tartu alla – viie päevaga.
Eriline müstika on sõjariistad.
Raudrüüd, terasesulatus, graveerimine.
Raudrüüd ja rõngassärgid ei mahu ühtegi maailmapilti.
Kujutame nüüd ette nõgist sepikoda -  alasi ja haamriga. Selles sepikojas sepistada  - plekki.
Mitte lihtsalt plekki, vaid tänapäeva metallurgia sarnast, ühtlase paksusega, suuri plekitükke.
Mis ei ole täis sepavasara löökide mõlgi jälgi, vaid sile ja poleeritud materjal.
Raudrüüde kübarad on ka probleemsed. Kui sepp suudaks veel kuidagi valmistada saksa raudrüütlite ämbrikujulisi potte? Kuid ümaraid, valtsitud, keevitatud, joodetud, needitud, puuritud ja poleeritud  - üli-ilusaid tooteid??
Või siis rõngassärgid. Sepp sepikojas vasaraga „vibutab“ sadade meetrite koguses traati- paarimillimeetrilist traati ???
Siis need kokku „punuda“ särgiks – milleks??
Sõjariistade arengut vaadates näeme, et millalgi olid suured, laiad ja rasked mõõgad – Kalevipojal.
Kui sellise mõõgaga äsada sellise ilusa raudrüü pihta, siis need peaks paksult mõlke täis olema. Mina pole ühtegi mõlki näinud!
Kui Wilhelm Tell ja Robin Hood olid võimelised noolt laskma ülitäpselt, siis tolle aja snaiperitel ei oleks olnud probleemi rüütel surmata läbi silmaavade või läbi poole millimeetrilise pleki.
Selle aja tõeline sõjamees kasutas „kuulivesti“ ehk siis mitmekihilisi nahkadest turviseid. Pakse nahkseid mütse. Vibu ja ammu noolte vastu olid kõik kaitsetud, selleks olid kilbid.
Ei olnud inkadel, maiadel ja ka Põhja-Ameerika indiaanlastel raudrüüsid.
Tekib küsimus, kas inimesed üldse sõdisidki nii palju, selliste relvade ja nii pikkade ajaperioodide jooksul.
Kui vaadata vanu maale, gravüüre ja raamatute illustratsioone, siis tundub, et ajalugu on teistsugune.
Tsivilisatsioone on olnud rohkem, kui see üks mida me praegu teame.
On olnud veeuputuste aegu, Atlantise kultuur. India ja Inkade kultuur, kus osad lendavad – taldrikute, mürisevate ja tuld väljaajavate taevavankritega, Vimanate või Tai „kellukestega“.
Need lendajad on pidevalt sõdinud, tulistanud „välkude“ või „tammejuurikatega“.
On märke ja kirjeldusi, et lähiajaloos on olnud minituumasõdu.
Viimane selline toimus siis, kui Napoleon oli Moskva all. Ühe prantsuse ohvitseri kirjutuslaua salalaekast leiti päevik (mille autentsust praegu uuritakse ja selle ehtsaks osutumisel, see peidetakse- hävitatakse ilmselt ka ära). Selles päevikus on kirjeldus, kuidas tekkis taevasse teine päike. Inimesed said põletusi ja paljud hukkusid kohe. Moskva põles. Need kes põgenema pääsesid, surid hiljem „kummalistesse“ haigustesse. Juuksed tulid peast, inimesed surid pealtnäha eriliste põhjusteta ja kodumaale jõudsid väga vähesed.
   Terves Euroopas ei näe me vanu puid, mis on vanemad kui paar-kolmsada aastat.
Erinevalt Ameerika tuhande aastastest puudest ja üksikutes Tamme-Lauri tamme sarnastest.
Euroopa on täis siiani nähtavaid tuumaplahvatuste kraatreid.
Kõik see ei vasta meie tänapäeva inimeste teadmistele, koolitusele ja uskumistesse.

 

SÕDADEST JA ENERGIASÕDADEST.

Mulle on tekkinud „kuri kahtlus“.

Meile räägitakse ajaloost, iidsest ajaloost. Räägitakse sõdadest. Mul on tunne, et enamus neist on järjekordne vale. Sõdu, inimeste vahelisi sõdu, ei ole nii palju olnud kui meile räägitakse.
Sellest sain veelkordselt kinnitust kui ma käisin Põhja-Tai ringreisil. Giid rääkis „iidsetest“ kuningriikidest ja naabrite vahelistest sõdadest.
Iidset ida-kultuuri pole ilmselt olemas, sest ma ei näinud mitte ühtegi kindlust.
Kahemeetriline telliskividest tehtud linnamüür ei ole sõdimiseks.
Inimesed ei sõdi üksteisega. Pigem nad teevad tööd, loovad peresid ja kasvatavad järglasi.
Sõdimist on maailmas aga olnud ja ilmselt mitte vähe. Nendeks sõdijateks on aga hoopis teised jõud, rassid ja hoopis teistsuguste relvadega.
Vot sellise sõdimise jälgi, kujusid ja meenutusi kohtan ma eri paikades käies – pidevalt.
Uskuge või mitte aga „nad on olemas“. Meie oleme nende jaoks vajalikud ja sellepärast me peame neid jamasid kannatama – IGA PÄEV.
Võitlus käib teisel tasandil – nähtamatult.
Ühte raamatusse ei ole võimalik kirjeldada kõike seda - mis on olemas, mida me ei näe ja tõeks ei pea.
Selle loo mõte on vaid selles, et ka üdini esoteerilised inimesed on tihtipeale eksiteel.
Inimesed, kes „avavad“ oma meeli, leiavad esimesi, teisi ja järgnevaid märke, kogemusi ja meetodeid – on neist avastustest eufoorias.
Ka minu kogemustest on see nii  just läinud. Õnneks mina ei ole jäänud neisse „lõksu“.
On üsna hirmutav teada saada, et energeetikatega ei ole väga hea mängida.
Kui jäädagi uskuma pendli „võimetesse“, kaartidesse, märkidesse ja erinevatesse õpetustesse ning meetoditesse, siis neid tuleb uurida põhjalikult.
On olemas isegi ohutustehnika vaimsete asjadega tegelemisel. Sellest pisut hiljem.
Kõige „ohtlikumad“ on tegevused - mingites kindlate reeglitega usundites ja õpetustes.
Põhiline ohutustehnika reegel on see, et tegelikult reegleid ei ole ja enamus tuleb inimese enda seest.
Esimese „tulukese“ peaks inimese peas sütitama see, kui keegi üritab selgitada, et – „seda asja tuleb teha just nii nagu mina seda seletan ja just selliste reeglite järgi“.
Ilmselgelt on selline õpetus – programm. Kuna siin planeedil on palju selliseid jõude ja energeetikaid, kes sõdivad, võitlevad enda ja oma süsteemi eest.
Neid on palju ja nad kõik on „energianäljas“.
Ainus koht kust nad seda ammutavad,  on vastaste enegiaväljadest. Lihtsalt öeldes.
Kõik need inimesed ja süsteemid kes külvavad hirmu, himu ja ahvatlusi ei ole muud kui meie energia imemine. Meedia, uudised, külajutud, filmid kus pidevalt näidatakse ja lastakse kuuldavale negatiivseid pilte, need kõik imevad meist madalsageduslikku energiat. Kõik tapmisfilmid, keerulised peresuhted, võistlused ja võitlused on neile puhas energia ehk lihtsamalt öeldes - „söök“.
Kõik suuremad massiüritused, spordivõistlused on väljamõeldud just selleks.
Kes on uurinud inimeste käemärke teavad, kelle huvides esinevad rokkarid, filminäitlejad ja sportlased.
Kui tunnete ennast kehvasti peale seda kui olete viibinud suurüritustel või suurtes massides, siis see ei ole väsimus. See on lihtsalt energia äraandmine või siis teie tühjaks pumpamine.
Loomulikult ei tasu sellepärast loobuda neil üritustel käimisest. Piisab kui seda teadvustada ja hiljem positiivse kraamiga uuesti täis laadida.

 

OHUTUSTEHNIKA.

Vaimsusega tegeleja, varem või hiljem, hakkab kogema kummalisi asju. On palju erinevaid meetodeid ja õpetusi. Ma olen uurinud üsna mitmeid ja teate mis on kõige üllatavam ja ehmatavam.

Nad peaaegu kõik hakkavad „tööle“ ja mingeid muutusi ning tulemusi andma. Ilmselt vaid see ei märka seda „töölehakkamist“, kes on padupessimist ja eitaja.
Kuna kõik hakkab tööle, siis on väga raske aru saada, kuidas see tööle hakkab, kes selle käivitab ja kuidas see mõjub katsetajale.
 Kiirete tulemuste saabumisel tekib eufooria ja eneseusk. See võib uinutada inimese valvsuse ja tegeliku reaalsuse.
On kahesugust otsest ohtu.
1.       Võid sattuda – Egregori otsa.
2.       Kui on tunne, et vastused tulevad enda seest – võid ikkagi olla kellegi teise juhtme otsas.
Egregori tunnusteks on sellised asjad.
1.       Isikukultus.
2.       Kiriklik, hierarhia.
3.       Raha keerutamine.
4.       Rituaalid, atribuudid.
Kui on kõik need omadused, siis on kindel, et olete sattunud kellegi või millegi võrku. Kas või ühe omaduse puudumisel – egregorit ei ole.
Paljud meetodid ja tegelemine alateadvusega – ON OHTLIK.
Et mitte teha endale kahju, kui inimene ei ole just huvitatud šokiteraapiast, ja laiendada oma maailmavaade ringi.
See ohutustehnika on tõlgitud A.Ivaško  Youtube loengust.
1.       Liikuma peaks väga aeglaselt. Paljud tahavad „rutata“, kuid peaks teadma kuidas aju töötab.  Aju töötab tavarežiimis - beeta aktiivsusel ehk siis 25-30 hertzi.
Tavaline ajukiirus on energiarikas, kuid ei ole ökonoomne. Aju läheb liigsest kiirusest pingesse. Sellest tuleks välja tulla - alfa aktiivsusesse, mis on 8-15 herzi.    
Igas meetodis, kirikus, šamaanluses, meditatsioonis toimub tegevus rahulikus keskkonnas, inimese rahulolus. Mõtete vahelises alas hakkab aju vähem kulutama energiat.
Viga tekib kiirustamisest. Kiires arengus hakkab alateadvus vastu töötama kuna ei kannata muutusi ja kiirendusi.
Kuna alateadvus asub igavikus ja lõpmatuses, siis seal puudub kiirus. Seda iseloomustab ka inimese rääkimise kiirus.
Iga vaimse tegevusega tekivad psüühilised tõrked ja eitamised.
2.       Igal inimesel tekib isiklik subjektiivne vastuvõtmine kujunditele.
Igal inimesel tekib isiklik resultaat. Kellegil ei ole absoluutset tõde. Tõde on väga erinevate „servadega“. Töö kujunditega on väga isiklik. Iga teadvusega töötamine töötab pühadusel ja pühendumisel.
Ei tasu rünnata teiste inimeste tulemusi.
Kõik täiendab kõike.
Aja möödudes teadvus/teadmine laieneb. Muutub kõik - tema arusaamised, tema ümbrus, maailmavaade ja ka ümbritsejad.
Inimene läheb arenguspiraali järgmisele tasemele.
3.       Anna endale õigus „ülevaadata“ oma eelmise perioodi arusaamised.
Inimesed tihti ei anna endale sellist õigust (tundub imelik – muuta oma tõekspidamisi).
On hea tunnistada omi vigu, hoopis - „tõeks sellel eelmisel tasandil“.
Eelmiste vigade tunnistamine, mittetunnistamine – tekitab enesesüüdistamise.    
Igal eluetapil on inimesel hoopis erinev - oma tõde (tõe-näolisem, tõelisem).
Inimene „loeb“ oma arengus „kiht kihi kaupa“, kuna see on igavikus ja lõpmatuses.
Inimene töötab 3%-ga ajumahust, kes tegeleb endaga sellel tõuseb 4% peale (ükskõik kui kõva õpetaja, % on ikka sama).
100 % ajutöö juures saab inimene välja lülitada gravitatsiooni ja saavutab muud ülevõimed. Kui inimese „võimed“ ulatuvad „hästi kõrgele“, siis ta hakkab käituma nagu „tavaline inimene“, sest pole vajadust näidata oma võimeid.
4.       Ära kiirusta oma teadmiste teistele jagamisega.
Kui inimene hakkab tegelema tasakesti, siis alateadvus ei võta seda kohe omaks, millega teadvuse tasemel tegeleb.
Kui keegi püüab teid milleski veenda, (ka sina ise samamoodi käitudes), siis ta ise kahtleb. Ta tegelikult veenab oma alateadvust. See kehtib ka nende kohta, kes üritavad leida endale jüngreid.
 Teadmisi ei ole vaja edastada paljudele, kogus ei ole tähtis.
 TEADMISED ON NAGUNII VAID VÄHESTE JAOKS.

 

ENERGEETIKAST.

Selle raamatu mõte ei ole selles, et minna „teise“ poolega võitlusse.

Maailma „parandada“ ei saa sellega, kui me läheme ühiselt demonstratsioonile ja nõuame õigust. Kuigi seda võib ka teha, et mitte lasta endale igaveseks pähe istuda, kuid pikas perspektiivis pole sellest kasu.
Hea näide on Eesti Kett ja Öölaulupeod. Käisin kunagi minagi.
No saime vabaks, kuid millest ja kui pikaks ajaks.
Paljud võivad ekslikult arvata, et nüüd on ju parem kui varem.
Me olla kultuursemad, rikkamad, vabamad reisima. Kuid millise hinnaga. Ma olen korduvalt kuulnud inimeste ja ka kuulsate inimeste suust sellist lauset.
„Eestlased ei ole kunagi olnud nii vabad ja nii rikkad, kui praegusel ajal“.
 Miks ma seda ei usu?
Kui küsida seda küsimust Viimsi inimese käest või siis Mõniste elanikult.
On ikka kõigil hea elada. See ei ole mingi rikkus ega parem olek, kui vaid osadel ( väga vähestel) on hea olla.
Ainus võimalik „parim“ on selline, kus kõigil Eesti inimestel oleks olemas kõik eluks vajalik.
Me peame töötama palehigis aasta aega, et kõhu ja liisingu kõrvalt välja teenida üks soojamaa reis.
Enamus on miljonärid - laenumiljonärid. Kellel väheke „veab“ ja arvab, et tal on võimalusi, mõelge mille või kelle arvelt. Põhiline muutus SAAKS toimuda.
Saaks toimuda nii, et see EI OLEKS  millegi või kellegi arvelt. See saaks toimuda vaid siis, kui inimesed taipaksid – muutus peaks toimuma kõikide inimeste arusaamises - korraga.
Kui kõik inimesed saaks vabaks orjamisest – korraga. Et selline uskumatu situatsioon saaks toimuma sõltub vaid sellest, et iga inimene muudab ära mõttemalli – ENDA SEES.
Olemuselt ja tehniliselt on see üsna lihtne.
Inimene, suure algutähega (vaata lugu „Kas politseinik on idealist“) ei sõdi nende negatiivsete jõududega vaid TEADVUSTAB, et see on manipulatsioon ja mäng meiega.
Vaatad, parem kui ei vaata, negatiivseid uudiseid ja ütled endale – see ei ole minu jaoks ja mulle loomulik.
Kes oskab, see saab sellest süsteemist enda energia  - välja tõmmata.
Ta saab ennast kaitsta ka energeetiliselt.
Kui ikkagi on juhtunud, et energiat on ära tõmmatud, siis on lihtne ja toimiv meetod kuidas seda tagasi saada.
Kasutada – Vaba Tahte Seadust. Kasutan ikka „targema“ inimese kogemust ja selgitust – A.Ivaško loengust.
Pöörduda Kõiksuse poole umbes sellise soovi/taotluse/otsusega.

„Mina ( nimi ) kasutan Vaba Tahte Seadust. Keelan, kellel tahes, kasutada või imeda minu energiat. Teadku Kõiksus, kui selline asi on toimunud, siis on see toimunud minu Vaba Tahte vastaselt ja see on Vaba Tahte Seaduse rikkumine. Toimus see siis tahtlikult või tahtmatult, ma ei soovi neile halba, kuid ma nõuan tagasi kogu energia, mis on minult ära võetud. See on Vaba Tahte Seadus ja mul on õigus oma energiale alates sünnihetkest nagu kõikidel Maa elanikel“.

 Minu lisa ohutustehnikale oleks järgmine.

TOIMED.
Esoteerikule oleks hea teada, et kõikidel asjadel ja tegevustel, mida me teeme - on toimed. Meditsiinist me teame, et on toimeained, mis põhjustavad – TOIME. Meid isegi hoiatatakse, et võivad olla – KÕRVALTOIMEID.
Kõrvaltoimeid ei ole olemas. 
Iga kõrvaltoime on ka – toime ja reeglina need toimuvadki.
1.       Kõik mis sa elus teed - on tegevused.
2.       Igal tegevusel on tagajärg.
3.       Kõik mida mina olen uurinud, proovinud ja katsetanud - need toimivad.
Kui sa sööd ja jood ning teed muid erinevaid tegevusi, siis need toimivad. Kui sa tegeled esoteeriliste tegevustega: meditatsioon, nõidumine, etteennustamine, unistamine, soovimine jne. siis ka need toimivad.
Seega, oleks tarvilik katsetada ja uurida ettevatlikult.
Kas teil TEGELIKULT on aimu millised on saabuvad toimed. Ei maksa uskuda kõiki ja kõike. Kui aga 99,999…. % on vale – siis ……….
Samas on mulle öeldud, et uurimise eesmärgil igat asja uurides - üks kord on ohutu. Ilmselt see ei kehti omakasupüüdlikke tegevuste nagu näiteks „kirstupugemise rituaalid“ ja „neljatee ristis kolm veretilka“ korral. Kahtlased on ka igasugused kanaldused, „kuu-rituaalid“, võõramaalt toodud kivid ja kulinad, amuletid mida laadivad erilised tegelased, võõrad laulud ja jorutamised.
Üleüldse igasugused tegevused on ohtlikud. Kuid samas on ka igapäevane elu ohtlik.
Minu isiklik soovitus. Hankige teadmisi, uurige, mõelge loogiliselt, võrrelge erinevate tegelaste juttu ja kui miski teid ärritab/hoiatab, või on ikka ebaloogiline – ÄRGE PAREM TEHKE.
Ja kui on tehtud, parandage ära.
TÜHISTAGE, NÕUDKE OMA ENERGIA TAGASI, MUUTKE MENTAALSELT SITUATSIOON ÄRA JA ÄRGE LOOGE SUURI OOTUSI KUI MIDAGI EI JUHTU KOHE. Ei saagi juhtuda, sest sinu tuumpunkt on sinust üsna kaugel. Samuti nagu väidetakse, et alateadvust tuleb soovist teavitada kolmkümmend päeva, enne kui ta uskuma jääb ja uue sünapsi loob.
Minul on üks huvitav kogemus või küsimus. „Kuidas on võimalik igat situatsiooni turki/perse keerata saab vaid ühe sekundi, mõtte või uitmõttega ja see materialiseerub koheselt või üsna kiiresti. Terveks teha asju; võtab päevi, kuid vahest isegi aastaid.“
On inimesi kes teavad, et maailmas on asjad hakanud pöörduma paremuse poole. Negatiivsete jõudude read on kokku kuivamas ja planeet Maa ning muu Loome on „väsinud“ vanast. Loome hakkab suurendama tegevusi paremuse poole.
Protsessid on pikad ja võitlused ägedad. „Näljane“ võitleb viimasegi palukese pärast.
Kui nende sööki jääb nii väheks, siis nad lahkuvad siit, uutele jahimaadele.
On ka veel üks võimalus.
Kui inimene sureb, siis ta „tekib“ kuhugi uuesti.
Kavalus ja tarkus seisneb selles – kuhu me TAHAME tulla/minna – uuesti.
Palju räägitakse karmast ja reinkarnatsioonist. See on lõks.
  Taassünd, teadvustamata surm, võimaldab vaid seda, et inimene/hing sünnib uuesti ja uuesti sinnasamasse kus enne.
Ka siia tagasi sündimisel on oma võlu, sest saab hankida uusi kogemusi. Oluline on aga see, et tuleks uurida põhjalikumalt.
Kui inimene oma praeguses elus ei saa aru – miks maailm on nii pöörane nagu ta on – siis see inimene võiks veidi mõelda järgnevate ridade üle.
   Kuskil seal, kust me oleme kunagi tulnud, on/võib olla selline piirkond, kus ei ole seda risti ja viletsust. Seal on tegelikult hea ja huvitav olla. Kus selline koht võiks olla.
Meie, praeguses elus – seda ei mäleta.
On inimesi kes mäletavad või kellele „hakkab midagi meenuma“.  Kui selline koht võiks sulle meeldida, siis mul välja pakkuda üks võimalus.
Hakka teadvustama, ettegi kujutama. „Mulle ei sobi see variant, et uuesti sündida siia planeedile. Siia madalsagedusliku Universumi või Kõiksuse piirkonda, kus on energia defitsiit, sõda ja negatiivsus. Ma soovin sündida sinna, kust ma olen tulnud - päriselt“.
Sellisteks inimesteks, kes on tulnud „kuskilt mujalt“, on indigod ja muu selline rahvas.
Nad on sündinud siia planeedile selleks, et seda mälestust ja informatsiooni siia tuua.
Praegu on jälle üks selline aeg, kus on võimalik teha sellist muutust.
Lihtsamalt öeldes. Pole tähtis kes sa oled praegu.
Oled sa rikas või vaene, terve või sant, ilus või inetu. Tähtis on see – kes sa tegelikult oled. Kust tuled ja kuhu lähed. Mis sind ees ootab.
Kõike seda mis sind ees ootab, saad sa luua surma momendil.
Enne seda on vaid töö (mitte töölkäimine) endaga, areng ja soov – uuteks väljakutseteks.
Kui jääda religioonide lõksu, uskudes paradiisi, põrgut, ingleid ja kuradeid, siis see tähendab vaid seda, et sa tuled siia samasse tagasi. Unistama peab „suuresti“.
Vaja on saada välja siit, sellest ringist ja nõndanimetatud – tõusta kõrgemale.
Tõusta teistesse dimensioonidesse, teistesse tihedustesse, teistesse kõrgustesse-kaugustesse.
Ma ei tea kuidas teised, kuid mul on selline arusaamine.
Ei tasu uskuda mingeid ingleid, olgu siis ilusaid ja tiibadega. Mingeid Arhitekte ja muid sarvilisi, kes püüavad müüa head ja paremat – mõne tilga vere eest.
Ei ole tarvis loota erinevatele abilistele ja gurudele. Loota saab vaid iseendale.
Iseendale – Loojale, ja iseendale – Looja osast.
Sa lood kõike seda – ISE.
Ei ole olemas saatust, karmat ja taassündi. See on lõks ja meie petmine, nendele kasu saamise eesmärgil.
Võlusõnaks on vaid – eneseteadvustamine ja Teadlik Surm. Iseenesele teadvustamine.
Olen vaid Mina.

 

MÜSTIKA JA MÕISTATUSLIKUD FAKTID.

  Müstika on tavaliselt termin mida kleebitakse külge esoteerikutele. Kuid maailma suurimad esoteerikud on tegelikult teadlased. Kui inimene õpib mingit teadust ja saab kraadi, siis mitte keegi ei nimeta teda esoteerikuks ja suure austusega suhtutakse neisse.

Kui tavaline inimene uurib iseseisvalt neid samu asju, siis peetakse teda imelikuks.
Kui mina tavalise inimesena räägin seda, et on Looja, siis ma olen mingit moodi usklik.
1.       Kui aga näiteks mingi füüsik-teoreetik Lee Smolin  Perimeter Instituudist ja Standfordi Ülikooli teadlane Leonard Susskind oletavad, et universumid sünnitavad teisi universumeid loodusliku evolutsiooni protsessi käigus, mis on tuntud kosmoloogilise loodusliku valikuna. Nad oletavad, et kosmos ei ole mitte juhuslikult mõistusega elu arenguks ja õitsenguks ideaalne paik – meie Universum on selleks loodud. Smolin arvab, et laps-universumeid toodetakse läbi mustade aukude ja meie Universum ei ole midagi muud, kui just selliste mustade aukude generaator.
2.       Viisteist aastat tagasi teatas füüsik Seth Lloyd, et mustad augud on kõige tihedamad ja kõige efektiivsemad arvutusseadeldised, mis meie Universumis eksisteerivad.
3.       „Mida rohkem me universumi ajalugu uurime, seda rohkem saab selgeks, et iga suur ülemineku periood galaktikatest eluga planeetideni, eukarüootideni, prokarüootideni, inimesteni, linnadeni, nüüd ka tehisintellektini, toimub protsessis, mida mina nimetan informatsiooni tootmise STEAM- kompressiooniks“. „STEAM- kompressiooni“ all peab futuroloog ja süsteemiteoreetik John Smart silmas protsessi, mille käigus on igas uues süsteemis peaaegu alati üheaegselt veelgi tihedamad ja efektiivsemad ruumi, aja, energia ja mateeria kasutajad. See omakorda viib selleni, et informatsioon, komplekssus ja intellekt arenevad kiires tempos. Aja jooksul pakime me sisse üha rohkem ja rohkem igasugust, aina väiksemas ruumis, kasutades üheaegselt sellega efektiivsemalt informatsiooni. Selle tulemusel püüdleb intellekt alati sisemise ruumi poole, mida on kahte tüüpi: füüsilist sisemist ruumi ja virtuaalset sisemist ruumi. „Meie saatus on tihedus ja dematerialiseerumine“, - räägib Smart.
4.       Maa astus hiljuti uude geoloogilisse ajastusse, mida nimetatakse „antropotseeniks“. Teadlased tunnistasid lõppude-lõpuks, et inimintellekt on iseenesest looduse jõud, mis vahetab planeeti nii halvemale kui paremale poole. Tulevikus ei ole mingit alust kahelda, et intellekt jätkab keskkonna mõjutamist, olgu siis planeet või terve tähekogum.
5.       Kompleksi teoreetik James Gardner otsustas viia selle idee äärmuseni, kinnitades, et elu suhtes sõbraliku Universumi loomust võib seletada looduslike protsesside ettearvatava tulemiga, kaasa arvatud elu ja mõistus. Gardneri teooria tulemuseks on see, et mõistusega elu loob uusi Universumeid ja oma järeltulijaid. „Me suudame või ei suuda Universumi purunemist üle elada“, räägib Gardner, „kuid meie järeltulijad hakkavad elama igal pool“. Gardneri teooria on huvitav selle poolest, et ta kasutab tugevat antroopset printsiipi – filosoofilist ideed selle kohta, et kosmose seadused teevad mitte ainult võimalikuks, vaid ka vältimatuks selle, et elu ise muutub vastutavaks Universumi enda olemasolu eest.
Jne, jne, jne, jne lõputus koguses igasuguseid teooriaid, mille kohta tavalisel inimesel pole midagi kosta ega arvata. Need ju targad inimesed, mis nüüd mina väetikene.
„Miks sulle seda kõike on vaja teada?????“

 

 

PÕRGULIKULT ESOTEERILINE RAAMAT.

  See raamat andis endale ise nime, just samamoodi nagu ka kõik teised kirjutised, mida ma olen kirjutanud. Mõni neist on andnud alguse, lõpu ning nime kohe ja korraga. Enamus aga annavad mingi pealkirja, vahest ka mitte kohe ja ma ei ole suutnudki selgust saada, miks just selline pealkiri ja kuhu lugu lõpuks välja veab. Ei saanud ma esiti aru ka selle pealkirjaga. Miks just „põrguline“.

Kui ma aga läksin ükskord Tartu raamatukokku ühte raamatut ära viima, siis jalutasin riiulite vahel. Ma märkasin riiulit kategoorias „religioon“. Kuna ma religioonist väga paljut tõeks ei pea, siis esiti ei uurinudki. Täiesti juhuslikult jäi pilk pidama raamatutel mis justkui ei oleks sobinud sellesse valdkonda. Need olid raamatud – kuraditest. See tekitas huvi. Miks on sellised lood religiooni riiulis. Vaatasin siis ühte raamatut. Ülo Vunk?? „Allilma isand“. Laenutasin selle ja lugesin läbi. See lugu andiski põhjuse, miks minu raamat valis endale sellise pealkirja.

 

Allilma isand.
Väljavõte raamatust.
„Eesti entsüklopeedia 5. köites on väidetud: „Eesti rahvausundisse tekkis kuradi mõiste katoliikluse mõjul, seega mitte enne 11. sajandit. Kristlase lakkamatu võitlus põrguvürstiga oli sajandite vältel üks jutluste läbivaid teemasid. 17. sajandi eestikeelseid jutlusi lugedes on raske leida sellist teksti, kus kuradit üldse ei mainiks. „Kurat“ on sõnast „kura“ sündinud, mis vana Eesti ja Soome sõna on. „Kura käsi, kura pool“
Paharette saab ära tunda varju puudumisega.
Kuradit ei ole võimalik füüsiliselt hävitada, mõõgaga tappa.
Saab tulistada hõbe kuuliga, millel on eriline vägi.
Kuradi dematerialiseerumisel, järele jääb sinine suits või veeloik võib olla lähteaine, millest deemonlik olend endale keha kujustas. See on näiliselt füüsilise keha materiaalne alus.
Taevaste olendite tulisele loomusele vihjab ka apostel Pauluse hoiatus, et kurat võib end muuta valguse ingliks.
Antropomorfset kuradit on eesti pärimuses kõige sagedamini iseloomustatud epiteediga „võõras“.
Ta ilmub kui võõras mees, härra, isand, poiss, tüdruk jne. See annab tunnistust paikse talurahva umbusust tundmatute suhtes.
Räägitakse kolmest erinevat vaimust (Geister), kelleks on:
1. pühakud taevas,
2. puhastuvad hinged purgatooriumis ja 
3. kurat ning äraneetud inimesed.
Kurat on sarvedega pahavaim ja võib ainult sel kujul esineda, Tont on sarvedeta ja võib igasugusel kujul esineda, kas mingi asja või olevuse kujul.
Novgorodi 1071. aasta kroonikas on kirjeldatud tšuudi (eesti) teadjamehe kirjeldust: „Meie jumalad elavad sügavikkudes; nad on välimuselt mustad ja tiivulised, neil on sabad; nad tõusevad ka taeva alla, kuulates teie jumalaid, sest teie jumalad asuvad taevas; ning kui sureb mõni teie inimene, siis viiakse ta üles taevasse; aga kui mõni meie inimestest sureb, siis meie jumal viib ta sügavikku“.
„Vanatühi“ on selline võõras, kes selja tagant vaadates on tema selg õõnes nagu küna.
Kuradil oli võime hullutada inimese meeli ja sisendada unenäolisi läbielamisi.
Kristlikkus rahvakultuuris ei ole kurat mitte ainult muinasjutu tegelane, vaid elav usukujutelm ja isegi kogetav reaalsus.
Sellisest lühikokkuvõttest sain ma kinnituse järgmisele mõttele.
Mingi ajani, ehk siis „väljamõeldud“ kristliku religioonini – ei olnud kuradit ja pahalasi olemas. Tegelased küll olid, kuid neid ei kutsutud pahalasteks vaid jumalateks.
Kõik maailma religioonid on täis „imelikke tegelasi“.
Neid on sabade ja sarvedega, erinevate peade ja inimese kehadega. On lendavaid ja vägevaid relvi omavaid. Enamus jumalaid omavad ebainimlikke ülivõimeid.
Lugedes muistendeid ja eeposeid, me saame lugeda selliseid lugusid mida selge-ratsionaalse mõtlemisega inimesel on arusaamatu lugeda.
Uurides ka varjatud ja ümberkirjutatud ajalugu, saab aga väga paljud asjad paigutada „õigetesse“ kohtadesse.
Seega siis, kuradeid ega pahalasi pole kunagi olnud. Inimesed on aastaid ja aastatuhandeid näinud erinevate kosmiliste rasside esindajaid. Kuna kosmilised rassid on arenenumad ja nad mingil ajal lõid sellise tegelase nagu – inimene, siis inimene on alati pidanud neid jumalateks – kõrgemateks olenditeks.
Mis siin maailmas mingil hetkel juhtus, et oli vajalik kogu info ümber kirjutada, kaotada ära jumalad-tondid. Luua üks ja ainus jumal ning tema vastaseks pahalased. Seda on päris täpselt isegi võimatu teada saada – mis juhtus ja kus tõde on.
Täpselt sama raske on teada saada - mis või kes on Jumal.  Ka see on ümberkirjutatud ja äravarjatud.

 

JUMAL –KÕIK ON ÜKS.

  Raamatu lõppedes andis ka see teema endast „huvitava lahenduse“.

Nii palju kui mina olen uurinud ja kuulnud erinevaid teooriaid ja uskumisi, siis ühist arvamust ja terminoloogiat ei leia ilmselt kunagi.
Terminoloogiaid ja teooriaid on lõputult palju. Kõik need – on olemas, ja kõik need on kõigile kättesaadavad õppimiseks ja uurimiseks. Minule meeldib aga leida erinevatest mõtetest ja teooriatest üles mingi selline killuke, mis seletaks teema ära lihtsalt, lühidalt ja ühemõtteliselt.
Kui ma kirjutasin oma esimest raamatut ja püüdsin aru saada küsimusest – MIKS?
Siis leidsin sellele ühe ja kindla lause.
   Kui mulle miski ei meeldi, mind häirib ja ma ei suuda vastata küsimusele – MIKS?, siis vastuse ja lahendusvariandi sellele sain sellise – tuleb VALIDA midagi muud. See arutluskäik on raamatus „Veeraamat meestele“. Lühidalt on mõte selles. Kui mul on elus mingil hetkel probleem või mure, siis see on tekkinud kindlast olukorrast ja olukordade jadast.
Kui mul on tervis korrast ära, siis ma olen teinud midagi valesti. Pean uurima, ja ilmselt pikka aega, mis ma olen teinud valesti. Kui leian midagi mis on läinud valesti, siis tuleb teha teistmoodi ja kõik muutubki teiseks.
See sama kehtib töö, vabaaja, raha ja suhetega ning paljude muude eluliste olukordade suhtes.
   Järgmine teema ja „küsimus“ mida ma uurisin, algas küsimusega – KUIDAS.
Kuidas kõik toimub ja kui on midagi toimunud, siis mis oleks jälle üks lihtne ja universaalne mõte-võte mis aitaks elust ja tegemistest aru saada.
    Sellele küsimusele – KUIDAS? – annabki vastuse see raamat ja järgnev „universaalne“ vastus.
Kõik mis meiega juhtub, toimub „minu ja minu Looja vahelise suhte-seose rikkumise eesmärgil“.
Sellest ei saanud nüüd ilmselt keegi täpselt aru.
Mingil hetkel tekkis Eesti inforuumi selline mõiste-mõistmine.
MINU JA MINU LOOJA VAHEL EI OLE MITTE KEDAGI.
Selleks, et seda hoomata, pidin mina nägema „vaeva“ pikka aega.
Loogiliselt ja mõtlikult võib sellest aru saada. Seda või endale korrata ja korrutada nii, et jäädki uskuma, kuid seletada seda teistele on üsna võimatu.
Püüan seletada nii endale kui ka sulle.
Mina olen – siin ja praegu.      
Kust kohast ma siia sain. Mul pidi olema keegi, kes mu – lõi.
Tavaliselt loetakse minu loojaks minu isa ja ema. Nii ongi. Kuid nad ju ei loonud mind.
See, „viisteist sekundit mõnu“, ei anna veel põhjust ja selgitust minu loomise eesmärgist.
Samas pidi keegi looma ka minu kõik eelolevad esivanemad.
Pidi olema mingi algus, ehk siis müüt Aadama ja Eeva loomisest.
Kuid enne seda pidi veel loodama ka kõik need eelmised loojad - jumalad ja ka päris jumala ehk algse olendi.
Seda müüti, et oli „Suur Pauk“ ja kõiksuse „spermapank“ lendas laiali, millest kõik tekkis, seda müüti on väga raske uskuda.
Kuna ajalugu on valeks kirjutatud, siis päris tõde me teada ei saagi – infomaht on nii üüratu ja pikaajaline, meil pole selleks lootustki. Ja pole seda õieti vajagi.
Meil, ja absoluutselt kõigel, on olnud – Looja, valmistaja, tegija.
Nüüd selleks, et siin maailmas ja ka mujal ära elada võiks võtta tõeks selle, et tegelikult ei ole minu ja minu looja vahel mitte mingeid piiranguid.
MIND EI OLE TEGELIKULT OLEMAS.
Kui ma panen oma silmad kinni, lähen sügavale maa all – vaikusesse, või lihtsalt – jään magama.
Siis mind ei ole olemas. Ma ei tea mitte midagi, mis toimub maailmas või üldse kuskil mujal.
Kui ma olen seal maa all näiteks kuu aega, siis ma ei tea midagi ja ei kuule kedagi.
Võin öelda, et seal ma olen ise koos oma loojaga.
Kui mul tekib tahtmine tulla sealt maa alt välja, või siis sünni hetkel looja seest välja, siis maailm hakkab pressima ennast minu ja minu looja vahele.
Kuna mitte ükski inimene ei ole mind loonud, siis ei saa mitte ükski inimene, tulnukas ega tont mulle mitte midagi teha ega mind õpetada, juhatada ja käskida.  
Kogu „jant“ siin planeedil ja ka mujal käib selle ümber, et ma pean ennast, oma tegemisi ja VABA TAHET – ära andma.
Looja ei saa siin ise mitte midagi luua, vaid selleks ta lõigi minu, et ma looks „midagigigi“. 
Kuna see looja lugu läheb nii „kaugele“ ja nii „pikaks“, siis ta pidevalt muudkui loob ja loob ka erinevaid inimesi. Need inimesed ei saa aru, et nad on kõik loodud samast „kohast“, „ajast“ ja „materjalist“, mis iganes see siis ka on.
Kui me nüüd hetkeks aru saaksime, et mitte kuskil ei ole mitte ühtegi jama – mis oleks meist väljaspool.
Meist väljaspool on vaid erinevad tegelased, kes tahaksid et me teeksime NENDE heaks midagi.
„Miks inimene ei saa aru teisest inimesest“. Siin ongi vastus.
Ta ei saagi aru saama, kuna ta saab aru vaid endast ja enda loojast - enda elamise seisukohast.
Sest sind ei ole olemas. Seda teist inimest ei ole ka olemas.
Kui te mõlemad magate – siis teid ei ole olemas. Kus te siis olete ja mis imelikke asju te teete pidevalt unenägudes????
Nüüd siis ka vastus suhtekorraldusele.
Kogu elu on suhete korraldamine. Kogu elu on meil pidevalt mingid suhted-suhtumised – korrast ära. Ja peavadki olema, sest looja ei loonud mind selleks, et mul oleks kohe sünnist saadik kõik teada ja korras. Loojal endal ka ei ole kõik veel selge, miks ta muidu meid järjekindlalt loob.
Siin, Loomes, peab olema midagi nii vägevat, mille nimel keegi-kuskil vaeva näeb.
Suhtekorralduse parim retsept seisneb selles, et kunagi ei saagi midagi olla perfektses korras ja suhtuma peaks kõigesse loominguliselt.
Niipea, kui keegi annab ära oma võimalused – OLLA ISE LOOJA – ehk siis teha, mida inimene ISE  ja TEGELIKULT  soovib, niipea ta teeb seda, mida tahetakse SAADA tema käest, mis iganes see siis on.
Siia inforuumi on tekkinud ka selline soovitus.
Ärge andke, või siis võtke tagasi oma VÄGI. Oma vaba tahe ja tegemise lust.  
On üks uhke õpetussõna – „kui tahad Jumalat naerma ajada, siis räägi talle OMA plaanidest“ .

 

TÄNUSÕNAD.

Paljudes raamatutes avaldatakse tänu – kellelegi, kes on midagi aidanud teha.

Üritan siis minagi.
Keda ma peaks tänama selle eest, et ma suutsin, just nimelt suutsin, elada viiekümneseks.
Ilmselt vanemaid, lähedasi, peret ja muid häid inimesi.
Peaks tänama ka neid, kes ei ole olnud „nii head“. Neid käru- ja sitakeerajaid on olnud päris palju. Alates kooliõpetajatest, tervist turki keeravast meditsiinist. Poliitikutest alates Brežnevist ja lõpetades praeguste „käpiknukkudega“.

 

Mulle on tihti ette heidetud minu kehva õigekirja oskust. Tõsi. Ei mina viitsi neid endale selgeks teha. Topin komasid sinna kuhu meeldib või suupärane oleks. Ka laused on mul tihtipeale pahupidi. Nimelt ma olen märganud seda, et varemalt kirjutatigi nii, et tegusõnad lause lõppudesse pandi. Ma olen lugenud palju vanaaegset kirjandust ja selline lauseehitus mulle isegi meeldib. Ja näituseks; vaevalt 130 aasta tagasi kirjutati eesti keelt umbes niimoodi. Katsuge mõista millest siin „kõneldasse“.

 Maadlusstseen rahvamuistendist, mis on analoogiline ka eeposes „Kalevipoeg“.

H II 31, 753/4 (17) Sangaste, Laatre v – Kristjan Gross (1888)
 Ma tiija ütte miist, kes jumale juttu kõnel, et ta üitskõrd suvel heidsin üüsõ magaden ütte oigajad, tutva vana tüdriku, Müüru Maije helüge müüda minejad ol`l hõiganu: „Mai, mis sinul viga om, et sa nii oigat, kohes sa lähät üüsö viil!“ Silmapilk käändenu oigaja ümbre ja tülüteme: „Mis sa must tahtsed!“ ja nakanu temäge maadlema. Kuuvalge õdak ol`l kah, nii palju hoitmist ol`l mul; kui ma temä varju pääle sai saista, sis es jõvva ta mulle midägi tettä. Niimuudi maelsimi kesküüni. Tõse talu kikas kirgse, sis jäi ta veidu kulleme, sis sai mina vaene miis raasikõne hõngu tõmmate. Kolmandi talu kikas kirgse, es pane tähelegi. Kui viimse talu kikas kirgse, sis katte kui tina tuhka, must-sinine tsuits jäi maha. Mina küsse mihe käest: “Kas ta sis ennembide es lähä. Kui viimse talu kikas kirgse ja misperäst ta just sis läits?“  „Jaa-ja,“ ütel miiss. „Kae, tu asi om niiviisi – edimene kikas ol`l verrev, tu om tema veli, tõne ol`l valge – tu om temä vater , kolmas ol`l must kikas, tu om tema murdja. Tu maadleja ol`l jah vanakurat,“ ütel miiss tõtenäoliselt manu.

 

Vahva on see, et ma olen enamuse elust elanud Võnnus ja ka siin on ilmselt keegi külamees tonti näinud, oma silmaga.

  Tont saksa näol.

Üts miis tullu kostki külast ööse kodu. Tii pääl sõitnu talle Saks uhke tõllaga takast järgi, pidänü kinni ja kutsnu pääle. Miis vabandanu, et kos ma ommi poriste jagoga lää te puhtade tõlda, viimate lännu. Saks seletänü, kohe tima läts ja et joba oodetas. Teearu pääl käänu saks sisse ja miis lännü omma kodo. Tõõsõ päävä lännu miis kaema, et mis selle vaese mehe poole küll säärne saks pidi minema – peremiis ollu lao tala külge ära poonu ennast. Sis saanu küll see päälevõetav miis arvo, et see olli Vanajuudas, kelle tõllan ta istnu ja kes tullu selle mehele appi teda ärä pooma ja põrgude timä enge viimä.
H III, 28, 592/3 (5) < Võnnu – K.Madisson (1897)1
(Simonsuuri E801+E1016)