teisipäev, 24. november 2015

LOLLUSE VASTU KA JUMALAD ISE ON VÕIMETUD


Lugesin teist korda läbi Isaac Asimovi raamatu „Jumalad ise“ ja noppisin välja esimese hooga silma jäänud noppeid.
Raamatus on põhiliselt kolm teemat: vabaenergia (ohtlik), inimese ja ka muu eksistentsi olemus (materialist, realist ja emotsionaal) ning Kuu teema. Raamatus on ka üsna keerulisi füüsikalisi teooriaid. Eriline üllatus oli; Etruskide keel!!!!
Selle raamatu kirjeldamine on üldjuhul keeruline. Ka varemalt kirjeldatud loos: „Kas Asimov oli ikka ulmekirjanik“ kirjeldasin, et Asimov ei ole ulmekirjanik selle tavalises mõttes. Osad tema raamatud on rohkem „ulmelisemad“ kui teine osa. Ulmelisemad on robotite seeria. Kuigi enamuses on need rohkem isegi kriminaallugude sarnased.
 Teine osa on aga elulised lood ulmelises kastmes. Selleks, et aru saada peaks ulmesõber veidike nuusutama esoteerilist kirjandus ja mõttelaade. Asimovi raamatutest saab välja noppida tohutus kogustes selliseid noppeid, mis ei sobi absoluutselt raamatu ulmelisusega. Üle poolte minu poolt nopitud mõtetest sisaldavad üsna kummalisi lauseid ja mõtteid, kus iga sellise taga on pikemat sorti teooria või isegi vandenõu. Paljud tahavad öelda vandenõu teooria ja vandenõude teoreetikud. Vandenõuteooriat ei ole olemas. On olemas vandenõud. Kui on olemas üks või kaks ajaloost tõestatud vandenõud, siis tähendab on neid rohkem ehk võib ka öelda,  neid on lõputu hulk. Selge on see, mitte ühestki asjast ei saa kunagi rääkida kui lõplikust tõest. Kui aga vähekenegi uurida erinevaid ja väga erinevaid teooriaid ning „nõusid“, siis selgub, et enamusi teavad paljud, tõestada on aga raske. Seepärast siis Asimov pistab neid oma raamatutesse, justkui maitseks pipra terakesi. Kes aru saab, see saab. Tema ilmselt itsitas vaikselt pihku kui neid sinna puistas.
 Teine temale iseloomulik joon on inimlik. Inimühiskondade kirjeldus selgemas, teoreetilises ja veidi ümber pööratud kirjeldusega. Kuna ta kirjutas selle raamatu aastal 1970, siis paneb imestama kust kohast võis olla pärit info, mida ta raamatusse kirjutab – ridade vahele.
 Enamustel inimestel ja isegi ulmesõpradel pole ilmselt õrna aimugi  termin – „vaba energia“.   Selline „nõu“ jõudis minuni paar-kolm aastat tagasi ja siis kuuldes sellist teooriat, mõne inimese suust!!!! Tundus pehmelt öeldes – kaheldav. Tänasel päeval selliste juttude rääkimine või uskumine ei aja sugugi muigama, eriti veel kui mingi ulmekirjanik teadis sellest seitsmekümnendatel. Vähe sellest, mitte ei teadnud, vaid mõtiskles oma peas ja raamatus, kust kohast selline vaba energia võiks tulla ja mida endaga kaasa toob. Iga uus teooria, eriti kui see toob endaga kaasa suuri mugavusi, võib mingil hetkel osutuda pöördumatult kurja tekitavaks. Tuumaelektrijaamad, autod, lennukid ja kõik muud moodsa aja meeldivad vidinad on osutunud tõelisteks inimeste tapjateks, eriti veel sõjardite käes. Kas on üldse võimalik anda praegusel hetkel inimeste käsutusse tasuta vabat energiat.
Ma olen nüüdseks pidanud mitmeidki raamatuid üle lugema, sest omal ajal puudus mul vähimgi aimdus või unistamise võime, milline ja kus võiks olla meie paralleelmaailm. Või näiteks antimaailm. Kes veel kahtleb – need ei ole „ulmelised“ terminid. Need on juba "pseudoteadusest" läbi tilkunud tavateadusesse. Kuigi enamus inimesi selliseid uudiseid ei loe ja miskiks ei pea. Keda ei huvita, pole eriti vajagi. Hea oleks, mitte suure häälega vastu vaielda ja naeruvääristada.
Nope 22.  Ka praeguse aja geneetikud väidavad seda, kui panna arvuti programmi inimese omadused ja kui inimene ise oma tervist ei rikuks, siis geneetilise potentsiaaliga oleks võimalik lõdvalt elada kahesaja aastaseks.
Teine teema on paralleelmaailma elanike ja arengu kirjeldus. Lahata inimene nii lahedalt ära kolmeks erinevaks olemiks. Kehalisteks, kuid kujumuutvateks olenditeks.
Realist – õppija, õpetlane, arvutaja ja olemuselt mees ehk seemne andja.  
Materialist – töö ning materiaalsete tegevuste tegija, inkubaator – seemne kandja, lapse sünnitaja – naine.   
 Emotsionaal – ilma eriliste ülesanneteta, kehaliselt väga laiali valguv, lapse sünnitamiseks vajaliku energia ehk armastuse andja – pigem naine.   
Kui need kolm kokku said, piisavalt „energiat“ omasid, siis nad sulandusid üksteise energiasse. Üsna seksuaalne akt, „paraulmelises“ võtmes, kuid just nagu päris.  
Kolmandaks teemaks on väga „vandenõuteooria“ - Kuu. Kuu peal käimise tegelikkus? Kuu kui eriskummaliste parameetritega ja trajektooridega kivikamaks (kas isegi kivikamaks), on andnud ainest mitmeteks filmideks ja raamatuteks.
 Nope 33. Isegi Asimov ei uskunud, et need „veealused“ kaadrid ja hüpped ei vasta Kuu peal võimalike 5 - 10 meetriste hüpetega. Ma olen oma silmaga näinud Müncheni tehnika muuseumis kuumoodulid ja  kuuautot. Imestama paneb, kuidas oli võimalik kõik need auto jupid Kuu peale vedada, need kosmoselaeva ära paigutada ja seal kokku monteerida (skafandri kinnastega mingit 6-8 millimeetrilist mutrit keerata). Arvestades aja hinda, mis maksab iga Kuul viibimise minut, siis mis mõte oli sellise „lõbusõiduvahendi“ Kuu peale tarimiseks. Seda väikest nodi, mida oleks pidanud Kuu pealt tooma, jätkuks kosmoselaeva ümbert ka kokku koguda.  
Siis veel selliseid imelikke lauseid ja teooriad, millest enamus inimesi pole midagi kuulnud: etruskite raidkirjad, parafüüsika, universumi konstandid ja lehekülgede viisi erinevaid füüsikalisi kirjeldusi. Milleks kõike seda peab olema „ulmeromaanis“. Minu jaoks peab, ja hea, et Asimov ON olemas.       

JUMALAD ISE.
Lolluse vastu ka jumalad ise on jõuetud…      ( tsitaat Friedrich Schilleri värsist)
1.       Metalliline volfram-186.
2.       Plutoonium – 186?
3.       See on tasuta energia mingite piirangute või probleemideta.
4.       Aine, mida me uurime, pole pärit meie universumist, vaid mingist teisest alternatiivsest või paralleelsest universumist.
5.       Parauniversumisse imbusid meie universumi seadused.
6.       Kumbki omal pumbapoolel, lükates energiat neilt meile ja meilt neile, kasutades ära kahe universumi loodusseaduste erinevust.
7.       Iga meie universumisse saadetud plutooniumi-186 tuum jätab meid ilma kahekümnest elektronist ja iga parauniversumisse saadetud volfram-186 tuumaga lisandub sinna kakskümmend elektroni.
8.       Parauniversumi inimesed pidid teadma meist juba enne.
9.       Etruskide raidkirjad. Etruski keelel ei paistnud olevat seost ühegi naabruses kõneldud keelega.
10.   Baski keel oli ka selline keel millel ei paistnud olevat seost naabruses kõneldud keelega, kuid see oli elus ja kõneldav keel.
11.   Tõend number üks: nemad suudavad universumite vahelist lõhet ületada. Tõend number kaks: nad saatsid meile juhendi, kuidas  ehitada pumba meiepoolne osa. Tõend number kolm: nad suudavad meid kuidagi tajuda.
12.   Kuigi ta pole just Einstein ega Oppenheimer ( tasuta energia allika looja!!!!!).
13.   Tasuta energia allikas – kas see ei ole hoopis lõks. Ajaloo vältel oli igal kasulikul leiutisel olnud oma varjukülg.
14.   Aga mis saab siis kui elektronid on välja pumbatud.
15.   Protsessi lõpptulemuseks on kaks ühesuguste loodusseadustega universumit.
16.   Eeldus, et: võõrad seadused imbuvad meie universumisse ja levivad sisenemispunktist  eemale valguse kiirusega.
17.   Mis siis, kui see pole mitte mateeria, mis võõraste seaduste levimisele vastupanu osutab, vaid universumi põhiolemus?
18.   Universumi põhiolemus on see, mis tingib loodusseadused.
19.   Kõik on huvitatud ainult iseenda mugavusest.
20.   Õige asja nimel hukkumises on omamoodi dramaatikat.
21.   Esimest korda ei pea inimkond elus püsimiseks rabelema.
22.   Inimene elab veidi üle saja aasta, kuigi gerontoloogid kordavad ikka ja jälle, et teoreetiliselt pole põhjust, mis takistaks inimesel olla surematu.
23.   Parainimesed võivad olla meist arenenumad ja isegi arukamad, aga selgesti on näha, et nad on niisama lollid kui meiegi.
24.   Mina ei ole jumal ja mina enam ei võitle.
25.   Paramaailma emotsionaal maitses suurte lainepikkuste kerget hapukat maiku
26.   Emotsionaalid olid sellised – kõrge tooniga, mida kasutas siis, kui ratsionaaliks olemine talle eriti tähtsana tundus.
27.   Liiga palju mõttesse süvenenud ratsionaale, liiga palju rumalaid emotsionaale.
28.   „Mulle ei meeldi asjad, mis peavad olema. Ma tahan teada, miks.“
29.   Saabub viimane faas, mil ratsionaal – ja ainult tema, mitte materialist ja emotsionaal, hakkab mäletama.
30.   „Mis on olemas? Kust sa tead, et need, mida me väljas näeme, on olemas?
31.   Hirm on suurem, kui iha saavutada midagi suurepärast.
32.   Uudishimu on kasulik, hirm on kasutu, olulistes asjades ongi tähtis ainult sisemine areng.
33.   „Ma olen näinud klassikalisi filme esimestest astronautidest Kuu pinnal, mida näidatakse kõigile koolilastele, liikumised on seal nagu vee all. See kujutis sööbib mällu, isegi kui tead, et tegelikkus on teistsugune.
34.   Võimul on oma turuväärtus, mida ei mõõdeta tingimata rahatähtedes.
35.   Kui me püüame määratleda midagi inimteadmiste piiril asuvat, on hädavajalik teha oletusi. Oletusi tehakse teadmatuse halli piirkonna kohta.
36.   Parafüüsika on tänapäeval väga oluline valdkond.
37.   Kui teadlased töötavad teemaga, mis jääb arusaamise piirile, siis nad lähevad närviliseks. Seda nimetatakse „Kes teab?“ nähtuseks.
38.   Millegi uskumisest keeldumist ei saa võita otserünnakuga.
39.   Kõige lihtsam viis probleemi lahendamiseks on eitada probleemi olemasolu.
40.   Kui saab olemas olla teine universum, siis saab neid olemas olla lõputu hulk. Sellisel juhul pole ühe ja lõpmatuse vahel ainsatki mõistlikku arvu.
41.   Energia! Kõik otsisid energiat! Võlusõna! Küllusesarv! Võti kõikehaarava külluse juurde! Ja ometi polnud energia veel kõik.
42.   Tavatult palju vaba aega – millega nad ei oska muud peale hakata, kui teha seda, mida nad tavaliselt teeksid tööna.
43.   Vastasmõjusid pole ainult üks, neid on neli. Lisaks tugevale vastasmõjule on elektromagnetism, nõrk vastasmõju ja gravitatsioon. Aga kui on neli, siis miks ei võiks neid olla lõpmatu arv, lihtsalt ülejäänud on liiga nõrgad.
44.   Milleks vedada minema kogu Kuu?
 
 

a.       Elektronide pumpamise käigus omandas parauniversum negatiivse laengu ja meie universum positiivse laengu. Iga aastaga laengute erinevus kasvas ja sellega muutus järgmiste elektronide pumpamine ikka raskemaks. Tegelikult liikusid pumpamisel muidugi neutraalsed aatomid, aga seejuures toimuva orbitaalelektronide distorsiooni mõjul tekkis laeng, mis järgnevate radioaktiivsete muutuste käigus tohutult kasvas.
b.      Kuna me viibime alati gravitatsioonijõu mõjuväljas, oleme harjunud seostama väljendit „allamäge“ sellise vältimatu muutusega, mida me saame kasutada kasuliku töö tegemiseks vajaliku energiana. Termotuumareaktsiooni mõttes voolab päike samuti allamäge. Kui me tahame kasulikku energiat mis kestaks igavesti, siis me vajame teed, mis läheks mõlemas suunas allamäge.
c.       Paramaailma olevused: pehmed ja kõvad (tahke kehaga). Pehmed koostasid triaadi: ratsionaalist, materialistist ja emotsionaalist. Kõvad olid aga super-ratsionaalid.
d.      Kõvad olid ääretult ühesugused, sest nad ei muutunud mitte kunagi, nende kuju oli fikseeritud. Nende nahk ei olnud lausa kõva, kuid alati läbipaistmatu. Kõvade kudedes tihedalt kokku pakitud aatomid põhjustasid neile valu, kui midagi nende aatomite vahele tuli.
e.      Emotsionaal suutis tungida kivi sisse ja seal oli meeldiv, soe tunne.
f.        Kui materialist muutus jonnakaks, siis valitses tema triaadi, ratsionaal ja emotsionaal pidid järele andma.
g.       Materialisti kinnisideed ärritasid emotsionaali, kuid ratsionalisti omad talle millegipärast meeldisid.
h.      Emotsionaal andis energia, ratsionaal seemne ja materialist inkubaatori.
i.         Emotsionaalide puhul ei saanud milleski kindel olla.
j.        Kõvad  on kõik ühesugused, neil on ainult mõistus, ainult universumi uurimine.
k.       Kõva õpetas mõistma lainete salvestusi.
l.         Kõvad lisasid oma kehadele mustade kivide pulbrit.
m.    Sulandunud olekus oli midagi sellist, mis suurendas tundlikkust uskumatul määral; rohkem võeti vastu, rohkem kasutati ära.
n.      Ratsionaalil oli tema õpetaja, materialistil tema lapsed, aga emotsionaalil olid kõik teised emotsionaalid.
o.      Ratsionaalid tundsid lausa jonnakat uhkust oma suhteliselt kehva tundlikkuse üle. Tunnetamine polnud seotud mõistusega.
p.      Peaaegu märkamata, puges ta sügavale kaljusse, peitis end tähtede eest, tuule eest, kogu maailma eest. Sai ehedaks mõtteks.
q.      Vanadel, kaua elanud kõvadel on kohutavalt igav.

pühapäev, 22. november 2015

MIS SIIS ON, KUI – ON, JA MIS SIIS ON, KUI - EI OLE.


 
Edasi arendades kõiki erinevaid eelnevaid teooriaid saame jõuda sellise tunnetuseni – kõik mis on olemas. Paljud inimesed ei suudagi aru saada, et igapäevane elupilt ei ole nii lihtne nagu see paistab. Tõestuseks on see, et enamustel on olemas väga palju, samas tundub, et pidevalt on midagi puudu. Igal inimesed on asju mida – on, ja veel rohkem asju - mida ei ole. Asjadeks ma ei nimeta ainult materiaalseid asju, vaid ka mitte materiaalseid (kogemusi, situatsioone, uskumusi jne.). Absoluutselt iga inimese igapäevane elu koosneb asjade omamisest ja hädaldamisest, et mingeid asju – ei ole. Tavalise inimese kulgemisse on selline mõtestamata halamine juba eos sisse kirjutatud. Mitte ükski asi ehk siis mingi kindla materiaalse väärtuse saamine ja eluks vajalike kogemuste kogemine ei teki tühjale kohale ja ei teki ka iseenesest. Mis siis on, kui – on ??? Kui midagi on ja see on maksimaalne, siis tähendab, et inimene on endaga töötanud väga põhjalikult ja tulemuslikult. Niimoodi see asi on tema ellu „tekkinudki“. Kui see asi on olemas, kuid ei oma maksimaalset tulemust, siis ei ole töötatud – väga põhjalikult. Mis on aga siis, kui – ei ole. Siis inimene ei ole midagi selleks teinud, et - oleks. Neid inimese omadusi, et – ei oleks, võib ette lugeda järgmiselt:
1.       teadmatus
2.       ühiskonnas lokkav totaalne vale
3.       väikene teadlikkus koos kõrvalt tuleva vale ja pettusega
4.       väikene teadlikkus koos väikese uskumusega
5.       otsustamisvõimetus
6.       teadlikkus koos uskumusega ja mitte viitsimisega midagi teha
7.       pahatahtlikkus, kadedus ja saamahimu.
Milleks sellest kirjutada, nagu inimesed seda ise ei teaks. Teavad küll, kuid on üsna suur teadmatus, kuidas mingi asi võiks töötada. Üsna karmilt võiks öelda, et 99% inimese igapäevasest elust sisaldab kõike eelloetletud hädasid. Need on muutunud meie igapäevast kulgemisest nii suure protsendiliseks, et me peame ja käitumegi nii nagu see oleks normaalne. Üks teadlane selgitas lihtsa skeemi järgi kuidas meie käitumist ja tõekspidamisi muudetakse mingi aja jooksul; absoluutsest eitamisest(võimatusest) kuni üldlevinult aktsepteeritud suhtumiseks. Võtaks kaks näidet; suhtumise neegritesse ja geidesse. Oli aeg kus neisse mõlemisse suhtuti kui absoluutselt välditavasse. Neegreid ei lastud valgete hulka, ammugi presidendiks. Ka naisi ei lubatud presidendiks. Vene ajal sõimati geisid – pededeks ja selline tegevus oli – psüühiline haigus.
1.       esimene etapp on seega – eitamine ja võimatuks olemine.
2.       hakatakse vaikselt rääkima ja neid rääkijaid peetakse lollideks või vaenulikeks, keda tuleb naeruvääristada või isegi ära tappa ( M.L. King – neegrid, „peded“ said N Liidu ajal lihtsalt peksa).
3.       rääkijaid ehk asjast huvitatuid tekib/tekitatakse juurde ja nõutakse – tolerantsust ja sallivust.
4.       sallivus muutub – moekaks.
5.       võimatus muutub seaduse ja moraaliga aktsepteeritavaks/seadustatuks – normaalseks.

 Vähe sellest, et inimeste uskumiste muutmist tehakse niipidi, seda tehakse ka vastupidi. Täiesti normaalseid ja usutavaid arusaamisi on aegade jooksul pööratud. Esimene mis pähe tuleb on alternatiiv-meditsiin. Enamus maailma inimestest ravivad ennast alternatiiv-meditsiiniga. Isegi kui me otseselt seda ei tea ja endale ei teadvusta. Kõik oma haavad kasvatame me ise kinni. Kõiki omi rakke me kasvatame ja paljundame ise. Klassikaline-tänapäevane meditsiin on väga keeruline süsteem uskumustest (platseebost) kuni globaalse raha tegemise süsteemini välja. Seega normaalsest, ravimtaimede ja ravimtaime toimeainete põhisest „terveks olemise normaalsusest“ on meid tasakesti liigutatud alternatiiv-meditsiini uskujate naeruvääritamise etapini. On jäänud veel üks väike samm, mis püüab meile juba selgeks teha, et inimene ei saa ennast ise ravida ja ravimiseks peab ainult kemikaale sisse sööma.  
Kõike seda me ilmselt teame (ilmselt igapäevaselt ei mõtle sellest ja ei teadvusta). Selle loo mõte ei ole ka liialt selgitada, miks meil midagi on või ei ole. Mõte on selles, kuidas saada seda mida ei ole, või muuta seda mis meil on, kuid samas see meile ei sobi. Selleks, et üldse aru saada - kuidas saada midagi, tuleb endale lõputult korrata – meile valetatakse pidevalt. Hea näide on selles, et minuni on jõudnud paar-kolm nimekirja. Esimene, mida teab iga inimene, on – kümme käsku. Vähem või rohkem, ON iga inimene selle nimekirja peale mõelnud. Võtan hästi kiiresti need punktid läbi. Kümme käsku – on olemas. Kas kümme käsku on ka meie elus??
Kas me:
1.       usume või oleme üldse mõelnud midagi Jumalast, Loomest, Kõiksusest, Allikast.
2.       üldse julgeme kasutada sõna, ükskõik millises eelloetletud vormis, ilma et meid natukenegi napakaks ei peetaks.
3.       peame puhkepäeva ehk siis ei tegele „meelelahutuse“ vaid meele ühendamisega ühe eelloetletud vormi või terminiga (kõrgema jõuga)
4.       suudame terve oma elu jooksul austada oma isa ja ema ning mitte kordagi nendega tülitseda.
5.       saame elada nii, et me kedagi ei tapa või ei kasuta hüvesid, mis eeldab kellegi või millegi tapmist (kas porgandi söömine on kellegi või millegi tapmine).
6.       suudame elada nii, et me ei riku abielu või siis teadvustaks, mis see abielu üldse on (kas see on teise inimese omamine või kooskulgemine)
7.       suudame mitte varastada (kelle tagant kui kogu maailmne rikkus on meile antud sünniõigusega – kõigile kasutamiseks) ??????
8.       suudame mitte valetada????
9.       suudame mitte himustada ligimese naist(miks mitte meest) või vara.
Kümme käsku on mingi imelik tekst või nõudmine meile millegi tegemiseks, mida me tegelikult – ei tee. 
Ei ole sellist seisundit – EI OLE. Kui midagi ei ole, siis selline seisund – ON. Näiteks; kui raha ei ole, siis on seisund – on vähe raha. Kõik need kes lugesid eelnevad kümme käsku läbi veendusid, et me igapäevaselt ei täida neist ühtegi. Vähemalt mitte korraga, igapäevaselt ja pidevalt. Me ainult üritame neist mõnda/vahel – täita ja me isegi ei hinda selle vajalikust ning otstarbekust. Kui kujutaks vahest ette ja püüaks fantaseerida, mis juhtuks kui neid soovitusi täita iga päev (erinevalt isegi kirikuõpetajast, kes soovitab käia tema sõnade järgi, mitte tegude järgi).

Fantaasia - „Ma tean/aiman kes võib Jumal olla. Tema nime ma suhu ei võta, sest neid kes arvavad sama moodi kui mina on väga vähe, sest see jutt mis pühas raamatus kirjas on, seda ma tõeks ei pea. Tõe protsentuaalsust selles raamatus ei oska öelda. Pühapäeval istun lootose asendisse ja hakkan mediteerima, ehk siis meelt ühendama „kõrgemate sfääridega“ ( st. ei mõtle igapäevasest raha teenimisest).  Austan oma vanemaid ja noogutan, isegi siis kui nad ajavad lolli juttu ja ei usu, et 99% sellest mida me igapäev kogeme – on jama. Selleks, et „mitte kadagi“ ära tappa, ma pean ise ära surema, sest ma ei saa mitte midagi ega kedagi süüa, ma ei saa rohu peale astuda (tapan rohulible või mõne sitika) ja nii edasi. Jama. Kirjutage „käsku“, et ei tohiks teist inimest tappa. Minul jälle küsimus – kas ainult füüsiliselt või ka moraalselt.  Vaatan terve elu aeg silmaklappidega ainult seda naist kellega koos kirjutasime ühele paberile alla (sest on keelatud mõeldagi sellest, et äkki mõne teise mehe naine oleks mulle paremini sobinud, see ju kohe himustamine ja pandagu siis kirja, kui palju võib või kui palju üldse ei tohi).  Ma ei valeta ega varasta !!!!!!!!  Mis mõttes???? Kas selline asi saab üldse võimalik olla.“ Fantaasia lõpp.

Mis me siis kokku saime. Mitte midagi ei saanud. Need käsud on tehtud õige asja nimel, kuid need on tehtud – tunnetuse – baasil. Reaalsuses on need soovitused pehmelt öeldes  - keerulised täita.
 
Nüüd aga panen siia kohta hoopis teise nimekirja. Mitte kümme käsku, vaid – „kaksteist suhtumist ja vastutust“. See soovitusnimekiri on minu meelele arusaadavam ja üsnagi suures osas teostatavam. See nimekiri on ka osa ühest kindlast õpetusest ja mina ei hakka seda siinkohal soovitama. Kes teab, see teab ja kes soovib, see leiab ise ülesse (tänapäeval on googeldamine moes).
Seega siis: kaksteist suhtumist.
1.       ARMASTUS – Kõik-on-Üks tõe tunnustamine.
2.       HEASOOVLIKKUS – lubades Kõik-on-Üks kehastusel OLLA just see mis Ta On, hoolimata kas see sinu jaoks sobib.
3.       TÄNULIKKUS – Tunnustades Kõiksust, teades oma elulisust.
4.       AUSTUS – Teadlikult esindada Kõiksust.
5.       VASTUTUSTUNNE – kaas-luua, olles teenistuses ja olles võimeline vastutama Kõiksusele.
6.       USALDUS – Teades Kõiksuse Väge ja Armastust.
7.       VASTUTUS – Olles teadlikult Tõe seisundis Kõiksusega.
8.       LAITMATUS – Toetades ja Kaitstes Kõik-Ühes tõekspidamisi.
9.       TÄHELEPANELIKKUS – Armastades, Hoides ja olles Tähelepanelik Kõige suhtes.
10.   KARTMATUS – Tunnustades Kõiksuse Igavest Lõpmatut Olemust ja Tingimusteta Armastust.
11.   HÕIVATUD ERALDATUS – Lubades kõigel OLLA ilma kritiseerimise, hukkamõistu või väärtushinnanguid peale surumata; mõistes OLEMIST ja kiites heaks Kõiksuse.
12.   RÕÕM – Valides OLLA Kõiksuse kehastus.
  Need punktid tunduvad ju väheke inimlikumad, isegi neile inimestele kel pole/ja ei soovigi midagi teada mingist Kõrgemast jõust (need kes arvavad, et nad elavad VAID ühe elu ja ainult SIIN planeedil – Maa).
Nüüd ka kaksteist Meisterlikkuse Vastutust.
1.       ENESETEOSTUS -  vabadus loobuda „Ohvri ja tagakiusamise süüdistamise – mängust.
2.       ENESE-SÕLTUMATUS – vabadus saada hakkama ilma teiste heakskiiduta, või vajaduseta mässata iga „välise autoriteedi“ vastu.
3.       VAOSHOITUS – võttes isikliku vastutuse ning mõistes, et igal hetkel oled vastutav ISIKLIKE ENERGIATE SUUNAMISEST.
4.       ENESEDISTSIPLIIN – võtta endale vastutus suunata oma energiaid soovitud tulemuste poole, mitte aga soovimatu juurest eemale.
5.       ENESE-ARMASTUS – see on meie enese vastutus armastada ja hoolida endast läbi Jumaliku vaimu piiritu kingituse, mis läbib meid igal hetkel. Tõeline armastus peab tulema seestpoolt.
6.       VAIMNE TERVIKLIKKUS -  käituda igal ajal vaimselt tervikuna on meie ülim kohustus. Vaimne terviklikkus nõuab meilt, et me hakkaksime JÄLGIMA, kuidas me TEGELIKULT käitume ja mida teeme oma igapäevaelus.
7.       VÄÄRTUSTAMINE – mõista ja ole tänulik, mis sul on olemas. ARMASTA SEDA, leia vaatenurgad läbi milliste on võimalik selle üle rõõmustada ja ole teadlik siirast mõtlemisest.
8.       KANNATLIKKUS – on voorus, mis peegeldab meie Universaalse Korralduse loome taipamist. Jumalikul Allikal – Loomel – on oma ajakava!!!
9.       LAHKUS – heasoovlikkus on sünniõigus, kuid selline, mis väga tihti jääb märkamata või mõistetakse valesti.
10.   ALALHOIDLIKKUS – Kõik mis on meile antud, on antud meile vajadusel vabalt kasutamiseks, kuid mitte raiskamiseks. Alalhoid näitab, et me tunnustame ja mõistame Jumaliku Allika antud loomingulise energia kingitust.
11.   KOOSTÖÖ/DIPLOMAATIA – eksistents on ja saab alati olema kaas-loome püüe. Me ei pruugi alati nõustuda teiste loome eesmärkidega ning meil kõigil on õigus oma vaatenurgale.
12.    TAIPLIKKUS – õppides eristama ja sobivalt kasutama mõlemat, nii „Tavalist Mõistust“ kui ka „Ebatavalist Tunnetust“, on meil võimalus luua paremat energeetilist tasakaalu oma elu kõigis ilmingutes.
Kui võtta punktid „Kümnest Käsust“, siis need on keelavas kõneviisis. Kuna me neid asju tegema EI PEAKS, kas sellised pahed meil siis – ON, ja me tahaks, et neid  - EI OLEKS.  Need inimlikud omadused meis aga – ON ja lahti me neist – EI SAA (kahjuks). Mis kasu on siis sellistest soovitustest. Teisi, „KAHTETEIST“, saame aga üsna hõlpsalt täita või siis endas parendada. Miks?? Enamasti seepärast, et „KAKSTEIST“ on positiivne. Positiivsed asjad ka - ON olemas ja neid saab/meeldib suurendada. Kõikide nende punktide kohta saab öelda, et meis ON neid. Iseasi on see, et kui palju ja kunas kui palju. Lihtsalt öeldes - millise protsentuaalsusega. Kui meil oleks igal eluhetkel, kõiki neid punkte vähemalt 50 ja rohkemgi  % - milline meie elu siis oleks. Kas me üldse peaks rääkima midagi valetamisest ja varastamisest????   Samas kui öelda inimesele et; sa valetad, sa varastad, sa ei austa oma ja üldse endast vanemaid jne siis milline on reageering??? Kui ma aga ütlen et; sa valetad alalõpmatult - eelkõige – ISEENDALE.  Valetan või???? Mida siis kokkuvõtteks öelda. Ma olen üsna pikka aega uurinud, miks meie alateadvus ei mõista sellist sõna nagu „EI“ ( mitmed õpetused ja teadjad inimesed on seda väitnud). Vana vene - „staro russkaja bukvitsas“ (õpetus tähemärkide ja sõnade mõjust meie elus)selgitas A.Ivaško et; NE – tähendab tõlkes - „NAŠE EST“( meil on). Sama siin. MEIL ON.  Me EI SAA mitte midagi vähendada. Me SAAME suurendada. Suurendame positiivsust ja automaatselt väheneb teine. Saame suurendada nii negatiivseid (valetamine-varastamine), kui ka suurendada ausust ja ka rohkemaid omadusi kui need „KAKSTEIST“.     
ME OLEME. MEIL – ON.  ME SAAME.  ME SAAME TEHA.

neljapäev, 5. november 2015

KAS ME PEAME MONOLOOGI VÕI DIALOOGI.


Üks lugu on tahtnud välja tulla juba üsna pikka aega, umbes pool aastat.
Oli minu elus siis seiklus mille pealkiri on „Kas politseinik on idealist“.  Sel hetkel kui see jant politseinikega alguse sai, kirjeldasin situatsiooni ühele sõbrale, teadjale. Tema kirjutas mulle vastuseks, meilile, sellise teksti.
 Mina ise oleksin alustanud ehk niimoodi: Tere, kas me peame monoloogi või dialoogi? Kui peate monoloogi, siis suhtlete ilma minuta, sest vastaspoolt/mind pole. Kui peate dialoogi, siis dialoogi reeglid on sellised, et uut küsimust võib esitada siis, kui eelnevale on teine pool vastanud ja vastaja võib esitada küsimuse peale seda, kui ta on talle esitatud küsimusele ammendava ja üheselt arusaadava vastuse andnud.
Nüüd olenevalt meeldiva vestluspartneri (vestluspartner tuleb enda jaoks
mõelda meeldivaks - see loob hea platvormi suhte arenguks)
intelligentsitasemest tuleb talle esitada küsimus, millele ta ei oska
vastata. Kui ta ei oska vastata, siis peab ta tunnistama oma rumalust.
Rumalam inimene aga ei oma moraalset õigust endast targemat karistada -
vastasel juhul peab ta vaevlema hingepiinade käes niikaua, kuni ta
karistatavalt vabandust ei palu või oma tegu ei kompenseeri/tasakaalusta
- vaevalt, et keegi tahab tühiste asjade pärast piinelda.
Kuna inimesed on saamahimu kütkeis, siis tuleb neile tõestada, et teiste
asjata karistamine on neile endile kahjulik tegevus. Kiiruseületamise
puhul tuleb neile rääkida tõtt - alates 100 km/h ei suuda sünteetilise
reaalsuse programmid sind enam jälitada (ilmselt faasinihke tõttu) ja inimene tunneb seletamatut vabadust. Võib neile ju pakkuda eksperimenti, kus nad saavad seda esimest korda elus ise teadlikult jälgida. Siin tuleb neile südamest kaasa tunda, et nad ei tohi seda sinu autos teha aga ehk saab kaubale kui seda teha politseiautoga - kuigi selleks peavad nad ilmselt rikkuma oma firma reegleid - aga reeglid ongi ju rikkumiseks, et mitte lasta end robotiseerida. Täpsemalt öeldes on reeglite rikkumine vabaduseihalus. Kogu tänane seadusandlus on koostatud vaid eeldusel, et keegi seda rikub. Rikkumisele järgneb karistus, karistusele hirm, hirmule moondunud maailmapilt ja moondunud maailmapildile vead ehk rikkumised. Nii sünnib järjekordne suletud ring hetkeni, mil keegi selle ringi reeglid vaidlustab ja nende elu edasiviivas jõus kahtlema hakkab. Sarnane protsess tekkis enne NSVL lagunemist, kus rahvas oli kogu seadusandluse enda seas tühiseks kuulutanud ja süsteem variseski kolinal kokku (kuna reeglid/seadused töötasid rahva kahjuks ja rahvas ei toitnud tänu sellele enam süsteemi/riiki). Reeglid kehtivad vaid vastastiku kokkuleppe alusel kus mõlemad pooled loovad need selleks, et need oleks elus edasiviivad ja et vältida võimalikke kahjusid. Tänases seadusandluses on üks oluline kitsaskoht: kokkulepe puudub, kuna see on paberil fikseerimata. Fikseerimine tähendab, et lepe peab olema allkirjastatud mõlema poole poolt. Palun esitlege mulle see paber, kus ma olen andnud allkirja, et olen antud seadusesättega tutvunud, see töötab minu huvides ja et olen sellele alla kirjutanud. Tegelikkuses on kogu tänane seadusandlus tühine ehk kehtetu. Reaalselt tuleb kiirus valida vastavalt juhi võimekusele, auto
omadustele, tervislikule seisundile, teeoludele ja ka sundoludele (nt on ämma sünnipäev, kuhu hilinemine on hullem kriminaalkaristusest või
möödasõitudele kui pole muud võimalust kui ohutuse huvides talda anda).
Noortel muidugi lisaks veel kallima ees julguse ehk pandavuse
demonstratsioon, enesetapjatel aga võimalikult kiire ja mõnus pauguga
kindel lõpp. Eks neid variante ole teisigi, sellest teavad
liikluspolitseinikud ilmselt palju rohkem muljetada.

Sellel hetkel ma isegi ei süvenenud sellesse teksti „väga sügavuti“. Kui poole aasta jooksul on tulnud lisaks erinevaid seiklusi ja mõtisklusi.
Universumi ülesehituse ja inimese igapäevase kulgemise vaatlemisel pole esimese hooga sellega mingit pistmist. Kõik me arvame, et me peame monolooge ja dialooge. Me kõik arvame, kuidas see käib ja milleks miski asi hea on. Kõike seda me teame muidugi eelkõige – iseenese tarkusest.
Mis vahet on monoloogil ja dialoogil oli kirjas juba sõbra tekstis, kuid minu kirjeldus tuleb lõpu poole. Ma sain hiljuti osta ühe ägeda raamatu – Mikael Krogerus, Roman Tschäppeler  „Väike raamat suurtest muutustest“. (http://www.2topmodels.com/)
Raamatu tekstid ja teooriate tõesused on mul veel uurimata, kuid esmapilguga on neis igavesti vahvaid kirjeldusi. Raamatu omapära aga seisneb selles, et grupp seltsimehi on teinud meetodi, kuidas kirjeldada keerulisi asju võimalikult lihtsalt. Kõik keerulised asjad on joonistatud skeemide, diagrammide või programmidena. Miks see minu jaoks nii äge on.
Ma pole siiani kohanud ühtegi inimest, kes oleks „minu moodi“. Ja nüüd järsku, paari nädala jooksul, ma sain lugeda kahte raamatut, kus kirjeldatakse minu moodi inimesi ja minu moodi teooriaid. Üks oli siis see eelloetletud raamat ja teiseks on Isaac Asimovi raamat „Jumalad ise“.
 Asimovit lugedes ma kõik aeg imestan, kuidas saab üks inimene kirjeldada nii paljusid erinevaid teooriaid. Enamus inimesi ja ka ulmehuvilisi, kes pole uurinud Kõiksuse teooriaid ehk siis nõndanimetatud esoteerilist kirjandust, nad ei saa enamustele teooriatele pihta. Kuna Asimovi raamatu kirjeldamiseks kirjutan eraldi loo, siis siinkohal ma ei hakka seda raamatut rohkem kirjeldama. Võtan aga kasutusele seal oleva kirjelduse.
 Inimene koosneb näiteks, kolmest erinevast iseloomu omadusest: materialist, realist ja emotsioon. Igapäevane elu on seega protsentuaalne valem neist kolmest tegurist.  Lihtsalt teadmiseks, et iga erinev asi on teistega seotud ja on väga raske endale selgeks teha, kuidas mingi asi seostub mingi teise asjaga. Selles raamatus, „Väike raamat suurtest muutustest“, ma kohtasin täiesti „enda sarnaseid“ autoreid.  Ka nemad on suurelt jaolt realistid ehk siis kõike asju valemitesse panevad.
 Kui ma käin erinevatel üritustel, siis seal ma näeninimesi. Esmalt ma näen nende „superego“ ehk siis piiri millest üle minnes, ma tajun inimese kehakeelest, et natukene veel ja me läheme tülli või kaotame kontakti. Superego on üsna karm vend. Nagu vanasõnaski öeldaks. Armastuse ja vihkamise vahel on väga väike samm. See samm ongi superego ületamise piir. Ja teiseks ma näed valemeid.
Minu meetod uurimiseks ja vaatlemiseks ongi täpselt samasugune. Ma üritan pidevalt kõike panna valemitesse. See tundub paljudele absoluutselt arusaamatu. Kuid kui me võtame kas või selle eelloetletud jaotuse: realist, materialist ja emotsionaal, siis on asja palju lihtsam seletada.
Ma olen elus kohanud inimesi kes väidavad, et pole vaja käia kuulamas „tarku inimesi“, lugeda erinevaid raamatuid, vaid kõike saab leida „enda seest“. Pole mina sellisest tunnetusest aru saanud. Kui ma küsin sellise inimese käest, siis ta väidab, et ta näeb ja tunnetab, nii ennast kui ka mind. Tüüpiline emotsionaal. Kindlalt üle 50% emotsionaal ja siis näpuotsaga realisti ja materialisti.
Minuga on vastupidi. Minul on kindlalt üle 50 % realisti ja siis üsna palju materialist ja näpuotsaga emotsionaali. Kui ma omal ajal tegelesin ühe „kummalisuse“ uuringuga. Ma tahtsin aru saada millest on jutt kui räägitakse – tingimusteta armastusest. Vahelduva eduga kulus uuringuks paar-kolm aastat ja kahe raamatu kirjutamine. „Vesi on elus“ ja „Armastuse valem“. Kuna üks neist on esoteeriline ja teine on esoteeriline-fantaasia, siis nad täiendavad teineteist.
Enamus inimesi ei osanud mulle sellel ajal ära selgitada - „mis on armastus“. Kõik inimesed, kellelt ma küsisin armastuse „definitsiooni“, vaatasid mulle otsa. Ilmselt aimate millesse pilgu ja „sisemise mõttetööga“. Ilmselt pidasid mind pisut kohtlaseks. Samas minusugune realist vaatab inimesi nende naiivsuses ja emotsionaalsuses ning ei mõista, miks nad ei suuda panna isegi terminit „armastus“ – valemisse. Kui panna armastus valemisse, siis on asja selgitamine ülilihtne. Aga kuhu jääb emotsioon??
Olgu. Sellest reaalsuse kolmainsusest võiks jahuda pikemalt, kuid seda teen ma Asimovi raamatu kirjeldamise loos. Selle loo teemaks oli aga dialoog ja monoloog. Peale pikka ja põhjalikku uurimistegevust pean tõdema, et sõbral oli järjekordselt õigus. Kogu maailma jamad saavad alguse sellest, et me peame monolooge. Ma olen elus kohanud ülivähe inimesi kes oskavad pidada dialoogi.
MITTE ÜHTEGI INIMEST EI HUVITA TEGELIKULT TEINE INIMENE.
Üsna karm tõdemus. Vaadake uurivalt enda ümber, rääkige inimestega ja jälgige. Kas kedagi huvitab see millest TEIE räägite. 99,999% ei huvita teie elu mitte kedagi. See kehtib reeglina isegi elukaaslase ehk sinu kõrval kulgeja kohta. Abikaasa ja elukaaslase „mittehuvitumise“ protsent ei ole reeglina 99,99. See on tibakene väiksem ja enamuses see kõigub – väga suure amplituudiga.
Seega siis, enamus inimesi peavad - monoloogi.
Mis on monoloog ja mis on dialoog.
Klassikaline dialoog on siis see, et üks inimene räägib, teine inimene kuulab ja täiendab, nõustub või väidab midagi vastupidist. Esimene jälle kuulab ja arutleb edasi. Arutelu käib sinna maani, kui ühele teemale leitakse mingi lahendus või lepitakse kokku, et arusaamad erinevad ja sellest pole suurt lugu. Seejärel võetakse uus teema ja kõik kordub.
Monoloog aga on selline vorm, kus inimene räägib midagi, kuulaja küll kuuleb, kalkuleerib seda juttu, oma kogemuste ja arusaamadega, kuid tahab koheselt vestlejale peale suruda oma  KINDLA  arvamuse. Peale seda jätkub „monoloogne-dialoog“  vahelduva eduga. Hea kui mingil hetkel üks pooltest annab järgi ja lõpetab teema või läheb sujuvalt edasi mingi muu teemaga.
Eriliselt uhke monoloogne-dialoog on aga selline, kus üks vestleja arendab teemat ja teine vastu vaidleb. Kui vastuvaidleja näeb, et ta ei saa vastasest võitu, võtab koheselt kasutusele uue teema ja unustab ära millest vestlus üldse alguse sai. Mina nimetan seda poliitiku-monoloogiks. Jutt saab alguse Munamäe vaatlustornist, kulgeb sealt edasi Egiptuse püramiidide kaudu Veenusele, sealt sadama korruptsiooni kaudu vanaema vaarika moosi sisse.
On veel üks huvitav dialoogi moodi vestlus. Minul on just selline suhtlushaigus küljes. Kuna ma olen uurinud väga paljusid erinevaid asju, siis on maailmas kulgeda üsna „imelik“.  
Erinevates situatsioonides  -  ma näen ja kuulen. Ma näen ja kuulen selliseid tekste, mis on absoluutsed jamad (minu seisukohast). Tõsine probleem on aga selles, et enamus asju millest meile püütakse tõe pähe rääkida, on jamad. Enamus inimesi teavad ja tajuvad, et näiteks kõik reklaamid, mis meediast tulevad, on jamad. Nad tajuvad seda – emotsionaalina.
Realistina tean mina, et need ongi tegelikult jamad. Nüüd suheldes inimestega on minul tekkinud situatsioonid, kus  ka mina enamus aega pean monoloogi. Kui ma üritan vahest kellelegi midagi seletada ja tulemus on - kahe inimese monoloog.
Kummalgil on asjadest oma arusaamine ja ma polegi kohanud inimest kellega saaks rääkida nii, et ei peaks valetama, vassima, hämama, trikitama, meelitama ja nii edasi. Pole kohanud ühtegi inimest kellega saaks niimoodi rääkida, et peetaks dialoogi, puuduks vestlejate superego ja teadmisi ei varjataks.
Seega siis, ma ei ole kohanud veel ühtegi Ainsuslast ( lühilugu „Kas ainsuslased on olemas). Ma ei tea isegi seda kas ainsuslaseks sünnitakse või saab ennast selliseks muuta. Kindel on aga see, et meie igapäevaelu teeb kõik selleks, et me valetaks, vassiks ja peaks lõputut monoloogi.
Ülihea näide selle kohta on teleseriaal „Pilvede all“ (kuigi ma ainult vahest olen mõned hetked seda sarja vaadanud). Kõikide tegelaste osad on kirjutatud „jamadeks“. Tavalise inimese ainsaks huviks on vaadata teiste jamasid ja tekitada neid ka endale. Väga esoteerilisest seisukohast ei saagi inimene kulgeda ainult headuse, aususe ehk ainsuselasena. Selline kulgemine läheb lihtsalt igavaks ja inimene ei õpi muud moodi kui – oma vigadest.
Tarkuse mõte – „loll inimene õpib oma vigadest, tark teiste vigadest“, on tegelikult vale, või siis poolik. Tark inimene on see, kes õpib oma vigadest ja ei korda neid. Sest targaks saabki inimene, kui ta kogeb igasuguseid asju. Esoteerilistest targutustest on selgunud, et kõik kogetud kogemused talletuvad inimese alateadvusse ja muudmoodi me ei saakski siinilmas liikuda.
Kokkuvõtteks tekib minul aga küsimus selle monoloogi ja dialoogi kohta. Kuidas erinevate inimestega suhelda. Monolooge pidavate inimestega on lihtne. Kui sellise inimese jutt on huvitav ja sisaldab väga palju erinevat informatsioon (isegi väärat), siis on hea lasta tal see info mulle edastada. Ainuke mida ma ise saan teha on, suunata kaasvestleja juttu huvitavamate teemade suunas. Kui sellise jutustaja informatsioon on aga väga tavaline, meediapõhine ja hämav, siis pole sellise inimesega vajagi rääkida – mõtestatult.
Igapäevaste, tuttavate või sugulaste, tavainimese dialoogidega on aga raskem. Saavad inimesed kokku ja hakkab vanade mälestuste heietamine – ja päris ehe dialoog. Selline tegevus ei ole eriti informatsiooni vahetamise dialoog, vaid see lahterdub pigem valdkonda - „kas elu on vabaaja veetmine“). Ka sellises jutustamises liigub palju informatsioon ja kõikide inimeste jutud on tegelikult üdini esoteerilised. Tava juttude teemadeks on: tervendamine – terve olemine, suhtekorraldus – kes kuidas elus hakkama saab/ei saa, raha teema – kuidas seda kellelgi ei jätku, poliitika – kuidas poliitikud on nii lollid ja siis ka spetsiifilisi jutte, iga inimese omapärast lähtuvalt. Ilma esoteerikat uurimata on inimesed hämmastavalt pimedad ja analüüsivõimetud. Inimene on justkui magnetofon, tänapäeva diktofon või koopiamasin, ta ainult salvestab kõik seda „iba“, mis meile kõrvadest sisse jookseb.  Selleks et sellest peapeale pööratud informatsioonist tegelikult aru saada, on vaja endaga tööd teha. Hea oleks kui saaks kellegagi vestelda, arutada ja dialoogi pidada. See on aga ilmselt ülim luksus, kui inimesel on mõni selline kaaslane.
Miks sellist lugu oli vaja jälle kirjutada??
Ma kohtan pidevalt(viimasel ajal võiks isegi öelda, et kõiki) inimesi -  kes on hädas. Ja hädas on nad enamuses just nende asjadega, mis ma eelpool kirjutasin: tervis, suhted, raha, poliitika ehk igasugused poliitikute poolt loodud piirangud. Olen katsetanud. Praktiliselt, on absoluutselt võimatu inimesele midagi selgeks teha. Mitte ükski inimene ei ole nõus õppima minu vigadest ja minu headest kogemustest. Enamalt jaolt on see tingitud sellest, et me peame monoloogi – lapsepõlvest peale, sisse koolitatud käitumismustrit. Me ei kavatsegi kuulata kedagi teist.