KAS MA NÄEN SUPER-EGOSID.

Nagu ka varasemates lugudes, tekkis seegi lugu vähemalt kolmest erinevast situatsioonist. Üheks oli Indrek Hargla artikkel Õhtulehes (mille ma riputan üles ka oma blogisse, kui keegi ei ole juhtumisi seda lugenud, leiab selle siit. Kuid enamuses selleks, et ma ise saaks seda lugeda, kui mul vaja on). Teiseks sündmuseks oli Saaremaa ralli, kus ma käisin „omadele“ kaasa elamas, ja mida ma nägin seal. Ning kolmandaks, minu iidoli ja lemmik-ulmeka Isaac Asimovi värskelt väljaantud raamat („Jumalad ise“).  

Ma hakkasin nägema inimeste (ka enda) super-egosid. Kui palju ma olen oma uuringute jooksul lugenud ja kuulanud teooriaid inimese „sisekosmosest“. Igasuguseid Oshosid, Tollesid ja ka kodumaiseid inimeste uurijaid. Neis teooriates üritatakse selgitada, meie „sees“ olevat – teadvust ja alateadvust ning lisaks ka muutunud teadvuse seisundit. Ma ei hakka üldse ümber pöörama erinevaid lähenemisi, parem tunnistan, et kõik need on olemas. Ma kirjeldan vaid seda, kuidas mina hakkasin neid – nägema. Paljud inimesed, kes tegelevad „asjaga“, need „näevad“. Ei mina tea kuidas keegi just täpselt näeb, mina näen „asju“ oma peast läbijooksvates mõtetes.

Egodest siis. Mina kirjeldaks mõningaid inimese seisundeid sedasi. Meil on alateadvus. See, kes aitab meil kulgeda läbi elu nii, et me ei peaks igal hetkel mõtlema - mida ma parajast teen ja miks. See on autopiloot, kes aitab meil kõndida, süüa, seksida, autot juhtida ja mida iganes veel. Mina nimetaks seda tüüpi mini egoks  – „mini-me“. Selle egoga me toimetame üle 90 % oma elust ja selle kujunemine toimub nii, et me isegi ei märka seda.

Teine, suurem ja kõrgem ego – päris EGO, või ka tarkus ja teadvus on selline, kes pidevalt uurib, õpib, täieneb ja pareneb. See on see valdkond, millega mina olen igapäevaselt „hädas“, sest ma pean kogu aeg lähikondlaste suust kuulma ühte lauset või mõtet. „Sinuga ei saa üldse rääkida enam, sest sa räägid täna hoopis teist juttu kui eile“. Tavalised inimesed ei uuri erinevaid asju nii palju ja intensiivselt, sellepärast neile tundub, et mina muudan oma vaateid . Nad lihtsalt ei hooma, et ka nemad muudavad, kuid nad ei märka selle aegluse juures seda.

Ja nüüd siis, ma hakkasin nägema – super-egot. Selles super-egos ei ole mitte midagi erilist. Kui ma seda kirjeldan, siis tunnevad enamus inimesi selle ära ja kehitavad õlgu. Siin ei ole ju midagi erilist. Eriline on minu jaoks lihtsalt see, et ma näen neid kõiki kolme iga inimese juures, kohe kui ma tahan või miski mu tähelepanu äratab.

Super-ego on selline osa meist, mis on nagu Jäär või Kaljukits. See on see osa, mis on kui mõtte-kalju, millest on väga raske läbi tungida või seda kõigutada. Näiteks võin tuua sellise loo.

Mulle endale üllatuseks, ma leidsin teema Vodka kahjulikkusest ja eelkõige kui keemilise aine kahjulikkusest. Ma ise olin nii üllatunud ja vaimustunud sellest. Kuidas ma seda enne ei teadnud et „kui ei ole surma tõbi …“ , võib olla üks kõige suuremaid mürke maailmas. Kui sellisest asjast rääkida inimestele, meestele ja meestele kellel on küljes igasuguseid haigusi, mis vähendavad nende elukvaliteeti. Siis oleks loogiline arvata, et nad kuulavad seda, hakkavad uurima ja muudavad oma suhtumist. „Tutkit brat“, nad hakkasid jälle vana laulu laulma. „Ära hakka Arne jälle oma teooriaid ajama. Alles paar kuud tagasi jõid ise ka viina“. Jõin jah kurat, aga enam ei joo. Kui üldse midagi joon, siis Tequilat.

Inimese super-egot on peaaegu võimatu korraga kõikuma kangutada. See on nii SUPER.

Räägin ka rallist. Kuna ma hakkasin seda super-egot nägema, siis see mõneti „häirib“, sest ma näen seda igal pool. Rallil oli aga nii. Kuigi ma olen eluaegne autosportlane/huviline, siis ralli vaatamine on minu jaoks üks igavamaid tegevusi. Isegi seekord, kui me käisime Soomes Märtinit vaatamas ja ta selle ralli võitis. Rallit raja ääres, metsas vaadata on absoluutselt igav. Kui just jahtida igasuguseid „Sõpruse auke“, kus autod kuhja kaupa võssa sõidavad, mis tundub olema hiiglama äge „äksõn“. Siis minu jaoks on need kurvad sündmused, kui ma korraks panen ennast nende mehaanikute, tiimipealike ja ka sõitjate olukorda. See on kole, vastik ja kulukas. Kuid vaataja-ego lähebki ainult seda vaatama. Mina aga ei saa aru, mida enamus sinna raja äärde tegema läheb. Midagi seal vaadata eriti ei ole. Enamus rajaäärseid mehi on nokastanud seisust kuni „purupurjuni“. Enamus aega nad autosid ei vaatagi ja sõitjaid ei tunne(fännide  ja omadele kaasaelajate kohta see ei käi). Ajavad ilmatu tarka tühja loba, luiskavad, valetavad, ilustavad, lällavad ja nii edasi. Kuid kõige lahedam on jälgida nende „asjatundjate“ super-egosid. Seda saab teha muidugi ainult kaine peaga, sest samas staadiumis olles, võtaks võimust ka mu enda super-ego(vahest võtabki).

  Või siis arutelu riigikogu saalis (mida ma silmanurgast telekast jälgisin), kus arutati praeguse aja lemmikteemat – pagulasi. Kui jälgida inimeste super-egosid sellel ajal, kui ta üritab kellelegi midagi selgeks teha ja saada aru, et super- ego ei saa teise inimese super-egole mitte midagi selgeks teha, vähemalt ühe korraga ja täies mahus, siis selliste vaidluste jälgimine hakkab lausa nalja tegema. Kõik jahuvad omast arust tarka juttu, kuid teised raputavad pead ja noomivad „tolerantsusele“. Mida pekki. See on võimatu. Maailmas on kuus-seitse miljardit SUPER-EGOt.

Ma näen veel ka ühte teist asja. Maailmas on tohutult palju neid inimesi, kes omades ise super-egot ja üsna kõrget ning „jäärakat“, ikkagi näevad et - maailm „on hukas“. Nad üritavad pidevalt seda parandada ja paremaks teha, ise seejuures tundes, teades, tunnetades, et see on üsna võimatu või väga raske missioon. Miks nad/me seda teeme. Don Quijote tundus mulle nooruses üsna kohtlane tüüp olema. Miks mulle seda vaja on.

Sellele andis kuradi hea vastuse Asimovi raamat. Kunagi varem ma juba sain aru, et Asimov ei olnud ulmekirjanik (lühijutt: „Kas Isaac Asimov oli ikka ulme kirjanik“). Ka selles loos ei ole ulmet - mitte üks põrm. Mis siis, et tegevusi toimus siin, seal ja kuskil mujal. Kuid selle raamatu põhjal sünnib mul eraldi lühijutt, sest avastamisrõõmu leidsin sealt palju.

Üks valdkond sellest super-egotamisest on aga selline. Kõik teavad Jõulutunnelit. Kistakse pisaraid, et saada meie käest paar kopikat millegi „vajaliku“ ostmiseks. Ja enamus meist on härdad, kaastundlikud, abivalmid ja mis peamine – tolerantsed. Keegi ei mäleta aga seda, mis enne oli. Enne tuututasid nad tänaval ja pressisid igale poole vahele, saaks aga võimalikult kiirest supermarketisse verivorsti ostma. Saaks aga võimalikult poeukse lähedale ja kui vaja, siis isegi sinna kuhu eesel ei astu.    Oli ka juhus monoetenduselt. Tuntud tegelane lava pealt, püüab rahvale selgitada kuidas inimesed võiksid olla tolerantsed ja kuidas nad seda tegelikult on. Rahvas naerab( huvitav kelle üle). Ilmselt saab korraks arugi. Kuid nii pea kui kestev kiiduavaldus lõpeb, nii ärkab üles superman/ SUPER-EGO. Saalist välja saab üsna trügides, riietehoius käib kavaldamine, kuidas kiiremini mantel selga saaks. Tänaval autodega aga toimub midagi sellist, mida ei ole võimalik kirjeldada – tolerantsuse puudus. Kes siiani veel ei usu või pole aru saanud, siis vaadake kuidas me oma kaaslastega räägime ja suhtleme. Oma keskmise egoga. Mõtleme, kombineerime, laveerime. Püüame ära arvata, kus on see piir, et teine inimene ei solvuks kui kogemata lipsab suust midagi sellist, mis riivab tema – superego. Sealtmaalt on sõprusel, armastusel ja suhtel kriips peal. Kas mäletame ikka veel paari lauset eesti kõigi aegade kuulsamast filmist. „ Ei kannata sind ükski tont kui sa tõtt räägid. Aga vaata valeta. Siis oled õige mees“.

Minu jaoks on siiani arusaamatu, kuda kurat on selline asi võimalik. Ma olen seda näinud kogu aeg, ja näen edasi. Ma lihtsalt üritan seda seletada, läbi selle lolli super-ego teooria. Mitte teooria ei ole loll vaid enamus aega on super-ego LOLL.

Superego teooria järgi läheb pilt aga veel idiootlikumaks. Kui ma sooviks väita, et püüame kõik oma super-egosid ära lollitada. Oma egot allapoole võttes ja „headeks“  hakata.  Ma juba „näen“, mida te mõtlete.

 Kuid selle juures on ka veel teine „teooria“. Ma sain kinnitust eelpool viidatud ulmeraamatust, et inimene koosneb kolmest osast; realist, materialist ja emotsionaal. Mina, või vähemalt minu kolmainsuse ülekaal on realismi pool. Mulle meeldib teha kõike mida kogen(isegi tunnetuslikud asjad, nagu armastus) – valemiks. Kõik mida mina näen, on matemaatiline valem. Inimese kolmainsus on ka valem, mida ei saa mõõta, ja veel vähem mõõta - iga hetkeliselt. Kuid saab määrata vähemalt mingi suurusjärgu. Ma paneks enda kohta, „lampi“, umbes sellise jaotuse.  50 prossu realisti, 35 prossu materialisti ja 15 prossu emotsionaali.

Enne kui siit edasi minna, ma korraks põikan vähe kõrvale ja kirjeldan seda jaotust ulmeraamatust. Enamus omast-arust teadjaid inimesi on kahte liiki. Ulmeinimesed ja esoteerikud. Need mõlemad on sellise super-egoga, et nad vihkavad teist poolt. Esoteerikud ei loe ulmet ja ulme inimesed vihkavad esoreetikat. Minuga (ja ka Asimoviga) aga nii ei ole. Ulmet ja esoteerikat ei ole üldse olemas. Olemas on; „kõik mis on olemas“- tegelikult.

Asimov kirjeldab mingit erilist ühiskonda, kuskil X paralleelses universumis ( mis on kuskil meie kõrval – nähtamatuses/pimeduses). Seal koosneb „kooslus“, olem, indiviid kolmest osast: materialistist-naine, realistist – mees, emotsionaalist – pigem naine. Nende kehad ei ole „kõvad“ ehk siis pigem pool-energeetilised. Lapse saamine selles ühiskonnas on kummaline.

Mees+naine = realist+materialist, ei saa lapsi ilma emotsionaalita. Materialist/naine hoolitseb lapse eest ja on „ väga nõus“, kui kõrvalt liugleb ligi lisanaine oma emotsiooniga ja kui valem ehk energia on piisavalt suur, siis saab tulla ka uus laps. Kummaline kirjeldus, kuid mulle kui realistile, selline valem on väga arusaadav ja meeltmööda(parem ikka kui tundmatus – „mis värvi on armastus“). Sealt ka siis see sama valem, kolmainsuse kohta.

Seega siis, kui mina, 50/35/15 % kolmainsus, kohtan meest 30 % realist/õpetlane, 50 % materialist/ärimees, 15 % emotsionaal, siis minu super-ego ei ole võimeline teise super-egole mitte midagi selgeks tegema. Veel hullem, kui ma kohtan 15 % realist, 15 % materialist, 70 % emotsionaal meest või naist – kultuuriinimest (muusik, kunstnik)  ?????

Kuid neid protsente on maailmas - kuus miljardit ja igas inimeses see protsentuaalsus muutub päeva jooksul kuus miljardit korda.  Seletage mulle ära.

KUDA KURAT SAAB KEEGI NÕUDA – TOLERANSTSUST.

Kas te kujutate ette, et riigikogu tegelased, poliitikud ja muidu intellektuaalid räägivad tolerantsusest.  Paugutage ühe hinge tõmbega, mis see termin üldse tähendab. Enamus emotsionaale ja materialiste ilmselt ei teagi mida see tähendab.

Tolerants (inglise dimension tolerance, tolerance) on masinaehituses mõõtme lubatav kõikumise ulatus ehk piirmõõtmete ehk piirhälvete vahe. Tolerants on alati positiivne suurus (märgita, mitteskalaarne). Teda võib tõlgendada ka kui täpsuse määra. Kui kujutada suurimat ja vähimat piirmõõdet kontsentriliste ringidena, siis detail loetakse kõlblikuks, kui tema tegelik mõõde asub piirmõõtmete (nende ringide) vahel. Kummalegi poole jääb pool tolerantsi.

  Emotsionaal arvab, et tolerantsus tähendab sallivust. Ei, see tähendab piirmäära, millest üle minnes, sa ei sobitu keskkonda. Keegi ei küsi sinu käest, kas sa saad asjadest aru või mitte. Peaasi et sa ei eristuks, normist kõrvale ei kalduks( oma peaga ei mõtleks). Meile üritatakse selgitada – kui me ei ole tolerantsed, siis me pole inimlikud. Jama. Selle tolerantsuse ühe otsa mõõde on - Merkel/Junker ja teine ots - Rõivas. Ja kui keegi ei mahu selle tolerantsi piiridesse, siis… -  ta on PRAAK. Ei sobi masinavärki. Ma olen EPA kooli ajal praktikal olnud Lipetski traktori tehases ja nägin, mis sai minu toodetud praagist. See läks – ümbersulatamisele.

Kui ma mõtlesin nende egode peale, siis tundus, et nad on olemas ja lahti me neist ei saa(ei peagi saama). Neid saab muuta ja nende protsentuaalsust muuta. Kuid siis lisandus juurde veel üks mõõde, mida on kuulnud enamus esoteerikud. See on muutunud teadvuse seisund. Seda seisundit kirjeldama ma ei hakka, seda on paljud teised teinud(kas ka piisavalt hästi??).

 Muutunud teadvuse seisund on egode – tagauks. Sealt tagauksest jookseb inimese teadvusse üsna palju erinevat staffi ja informatsiooni. Kes on uurinud ja praktiseerinud, see ilmselt on paljutki kogenud. Vot minu jaoks ongi see probleem, mille ma siin eespool tõstatasin, et – miks ma räägin ja olen täna teistsugune kui olin eile. Kui hakata uurima, tahtma ja tegema, siis saab seda tagaust lahtipoole paotada. Kui seda avada palju, palju korraga või hoolimatult, siis on kindel see, et seda inimest hakatakse lollakaks või ärapööratuks kutsuma.

Võtame jälle valemi või siis parem - skaala. Paneme ühte otsa sellise muutunud teadvuse seisundi nagu absoluutne nirvaana. Nirvaana – seisund kus puudub igasugune tunnetus, koosneb absoluutsest õnnetundest ja puudub liikumine.

 Nirvaana on budismis ja hinduismis täielik teadmise, rahu ning vabanemise seisund, sansaarast (ümbersünniahelast) vabanemine. Otsetõlkes tähendab see vaibumist ja kustumist. Selles seisundis on aja ja ruumi mõisted ebaolulised.  Nirvaana saavutatakse iseenda püsivusega, läbi virgumise, valgustuse, milles ei ole mingit jumalat ja jumalikku väge.

   Ja teise skaala otsa paneme näiteks Afganistanis, soomuki tornis olev Eesti sõjamees, kes hüüab alla, omadele: „Kas põrutan neile veel !!!“ 

Ole normaalne. On mulle pidevalt öeldud. Millise protsendiga – sellel skaalal???

 

 

 

INDREK HARGLA ARTIKKEL

Mulle tundus, et on üsna hea seda artiklit promoda niipalju kui võimalik ja mul endal ka hea aegade jooksul  üle lugeda.

http://www.ohtuleht.ee/698237/indrek-hargla-omarahvaviha-vandenouteooria-1

Sallimatus on Eestis viimasel ajal tõesti võtnud väga valusad mõõtmed. See on valitsuse sallimatus põhiseaduslike eesmärkide ja eestlaste tuleviku suhtes. Sellega koos on leegitsema hakanud viha oma rahva vastu. Omarahvaviha ilminguid võib kohata nii ministrite esinemistes kui ka ühes hiljutises 27 „noore kultuuritegelase" pöördumises.

Brüsseli saadikud Eestis

Eestlasi sõimatakse ja alandatakse, nende üle tänitatakse ja neid mõnitatakse. Toonilt meenutavad sellised Eesti Vabariigi ministrite sõnavõtud 80ndate lõpu nõukogude ideoloogide kõnesid. Noorte kultuuritegelaste vaenukiri tuletas mulle meelde aga samast ajast üht Noorte Hääles ilmunud riigitruude kommunistlike noorte sõimuvalingut „natsionalistlikult meelestatud" eakaaslaste vastu. Kui toona oli suur ja püha eesmärk Nõukogude Liidu õitseng perestroika lipu all, siis nüüd on see Euroopa Liidu ees seisva rahvarände kriisi leevendamine. Mõlema teostamine peab sündima internatsionalistlikus-sotsialistlikus vaimus ja eestlaste rahvusliku sõltumatuse arvelt. Kui toona hurjutati eestlasi rahvusriigi loomise püüdluste eest, siis nüüd siunatakse meid soovi eest kuidagi Eesti rahvusriiki säilitada, elada vabalt omal maal ja rääkida omas keeles. Kuna eestlased on väikerahvas, siis on neid lihtne väikluse eest sõimata, sest me ei suutvat näha „suurt pilti". Üks selline „suur pilt" ei arvestanud eestlastega näiteks ka siis, kui Teheranis ja Jaltas koostati Euroopa arengukava ja Eesti riik tõmmati sellest Stalini nõudmisel maha.Ma jäin selliste asjade üle mõtlema, kui ma mõni aeg tagasi nägin rahvustelevisioonist väitlussaadet, kus esines uus Eesti välisminister. Tema esinemises tundus kogu aeg midagi nihkes olevat ja siis ma sain äkki aru – sellist juttu Euroopa ees seisvatest „väljakutsetest" ei räägi inimene, kes esindab Eesti huve Brüsselis, vaid vastupidi, kes on Brüsseli saadik Eestis. Ta räägib, mida meie peame tegema, et aidata Euroopat, kuidas meie peame nägema rahvarände kriisi Euroopa seisukohast. Esikohal on Euroopa tervikhuvid, suure pildi koospüsimine, mitte ühe väikerahva enesetunne.Kui valitsejad räägivad siseriiklikest asjadest, siis teevad nad seda kuivalt ja külmalt, numbrite keeles ja emotsioonideta. Kirglikkust on nende sõnavõttudes aga siis, kui nad oma rahva peale kärgivad. Nende hinge paneb lõõmama kaugete mittekristlike maade humanitaarolukord, mitte eesti keele, kultuuri või põllumajanduse tulevik. Põhjus on ilmselt selles, et juba pikemat aega ei olegi meil olnud ei keele-, kultuuri-, põllumajandus- ega välispoliitikat. Definitsiooni järgi on Eesti riik, mida peab valitsema Reformierakond. See on ainus motiiv poliitikamaastikul. Välispoliitikat asendab näiteks kõrvad lidus madala profiili hoidmine Brüsselis – nii on hõlpsam, vähem probleeme. Raha me Euroopast ei küsi, tähtsaid härraseid oma muredega ei tülita, tubliduse ja suu kinnihoidmise eest saame kiita, mida annab kenasti kasutada siseriiklikus propagandas.

Rahvas = maksumaksjad

Rahvusriiklik poliitika puudub ilmselt sellepärast, et rahvuslike jamade peale kortsutatakse Euroopas kulmu ja algavad siseriiklikud tõmblemised. Kuna kõigil valitsusparteidel on tarvis muulaste hääli, siis on targem Eesti asjaga mitte tegelda. Mis rahvusest inimesed Eestis elavad, mis keeles nad räägivad – need asjad ei ole olulised senikaua, kuni maksurahad laekuvad. Kui rahva pahameel valitsuse tegevuse peale liiga suureks paisub, siis on seda võimalik suunatud meediakampaaniatega hajutada, dissidente mustata või üles puhuda mõni teine skandaal. Rahvusriigist ja patriotismist julges enne valimisi rääkida ainult EKRE, kõik ülejäänud patrasid oma tavalisi valesid. Ja kui valimistulemused näitasid ühemõtteliselt siiski isamaalisuse kasvu Eestis, käivitati kohe laimukampaania ainsa rahvusliku erakonna vastu. Ma arvan, et keegi ei vaidle vastu, et eestlased elavad praegu valitsuse infosõja tingimustes. Järelikult peab kusagil olema ka mingi staap, kus jagatakse ülesandeid meediale ja kulutatakse eestlaste käest maksudega kogutud raha omarahvaviha õhutamiseks. Me oleme kinni maksnud igasugused voldikud, mida siseministeerium levitab, me maksame palgaraha ametnikele, kes omavalitsusi uusmuulaste majutamiseks survestavad, kihutuskõnesid tellivad, kuulekalt ja tuimalt valitsuspartei tagatoa eestivaenulisi käske ellu viivad. Rahva käest saavad palka ka kõik need ministrid, kes esindavad Eestis Brüsseli huvisid ja oma rahva vastu vihakõnet peavad. Rahvas on ühemõtteliselt välja öelnud oma „ei" uusmuulaste Eestisse toomisele. Ometi valitsus neid siia toob ega häbene rahva käest makse koguda. Häbenetakse ja peetakse piinlikuks hoopis seda rahvust, kelle käest nööritud maksudega endale palka makstakse. Samal ajal kulutab valitsus suuri summasid Eesti venestamise peale. Kas on võimalik kokku rehkendada, mis on maksma läinud ministeeriumide veebilehtede, riiklike haridusprogrammide ja koolituste, valitsusparteide propagandalehtede, riigiasutuste infostendide ja töömaterjalide, muuseumide väljapanekute, ametnike keelekoolituste ja kõige muu sellise vene keelde tõlkimine? Milline summa eestlaste maksuraha on kulutatud vene kultuuri edutamisele, vene keele õpetamisele eesti lastele või venekeelsetele tele- ja raadiokanalitele? Tulemuseks on see, et Tallinna igapäevaelu meenutab ENSV aegu, ning isamaalisuse ilmingute vastu peetakse süstemaatilist jahti. See kõik toimub kahekümne neljandal taasiseseisvus aastal. Sallimatust ja vaenu isamaalisuse vastu agiteerivad ka igasugused kultuurimarksistid ja pahempoolsed noorharitlased, nad teevad seda sama tuliselt ja sama retoorikaga nagu internatsid laulva revolutsiooni päevil. Millegipärast ei lahvata noorharitlased raevuse leegiga põlema selle peale, et Eesti suurpoodidest on lihtsam osta venekeelset ajalehte Komsomoli Tõde kui eesti kultuuriväljaandeid või et Viru tänaval müüakse muheda näoga Stalini suveniire. Ei, nemad käivituvad siis, kui rahvas astub vastu valitsuse vandenõule vähendada eestlaste osatähtsust oma kodumaal. Kui valitsuse tegevust on veel võimalik kuidagi mõista, siis selliste „noorte kultuuritegelaste" viha isamaaliste aadete vastu minul tegelikult mitte. Ma ei mõista, kuidas suudavad nad tõlgendada ühiskondlikus elus levivaid signaale niivõrd valesti ja kuidas neil jätkub sõgedust võrrelda 1944. aasta poliitilisi olusid ja Eesti põgenike olukorda praeguse rahvasterändega Aafrikas ja Aasias. Siin ei saa tegemist olla infopuudusega, vaid maailmavaatest tuleneva puudulikkusega infot adekvaatselt töödelda. Millest ma aga aru saan, on see, et mitmed 27 noore kultuuritegelase seast on tegevad sotsiaaldemokraadid. Ja et sotside peamine poliitika on muulaste käest andeks palumine, et eestlased tegid oma vabariigi kahjuks sinna, kuhu muulased olid elama asustatud. Ja nüüd peab Eesti riik tegema kõik, et selline kohutav sotsiaalne ebavõrdsus kaotada.

Hukatuslik vähema kurja tee

Ent ilmselt ei olegi mõtet selliste tegelastega vaielda. Ei ole mõtet neile seletada, et eestlaste vastumeelsus võõraste maaletoomisesse ei tulene mitte „vihast kõigi vastu, kes on natukegi teistsugused". See vastumeelsus tuleb sellest, et Eesti valitsus ei ole sellise ennastsalgavusega võidelnud ainsagi rahvusriigi aate eest, ei ole käivitanud ainsatki kampaaniat eesti keele ja kultuuri edasikestmise eest. Et valitsus surub tigedusega läbi poliitikat, millele rahva selge enamus vastu on. Et poliitikud valetavad rahvale, võõraste maaletoomist toimetatakse vandeseltslasikul kombel ja salaja, ebaeetiliste vahenditega. Ja et valitsusel ei ole ei juriidilist ega moraalset õigust toimida rahva tahte vastaselt. Sisuliselt ongi Eesti aade ja eesti rahvas sattunud ühe vandenõu küüsi. Tõenäoliselt käivitus see vandenõu pärast pronksiööd, kui keegi tähtis onu Brüsselis mõnel meie omal nööbist kinni võttis ja ütles: „Kuule, Andrus, või kuule, Urmas. Sa tead, et me hoiame teid nagu pilpa peal. Ärge siis kurat oma venelastega seal jamage, muidu ei saa meie ka midagi teha, kui teil päris hulluks läheb. Eks ole. Said ju aru?" Ja Eesti juhtkonnas lepiti kokku, et me lõpetame vaikselt ära selle rahvusliku värgi ja Eesti asja ajamise. Korraldame nii, et Reform on alati võimul ja Reformil on Brüsselis sõbrad, siis on meie julgeolek tagatud. Arvatavasti on ka praegu valitsuses neid inimesi, kes siiralt usuvad, et ainult truudus ja leplikkus Brüsselis tagavad Eesti Vabariigi kestmise. Et me peame nõustuma vähema halvaga, et suuremast halvast pääseda. Olgu. Aga miks siis ei võiks peaminister astuda rahva ette ja üles tunnistada. Miks peab oma rahvale valetama, sahkerdama, vandenõulase kombel omavalitsusi ähvardama, õhutama omarahvaviha, kulutama miljoneid meediasõjale ja tellima laimukampaaniaid rahvusliku mõtteviisi mustamiseks? Miks on vaja vaikima sundida isamaalised hääled ja miks me ei või avalikult oma valikutest rääkida? Vähema kurja eelistamine on väga keeruline moraalne kategooria. Sellest on kirjutatud antiikajast saadik, seda teemat on tuhandeid kordi käsitletud kunstis ja kirjanduses. Valida suurema kurja ärahoidmiseks vähem on alati valitud tegevus, milleks puudub õigus. Samm-sammult viib see hinge äramüümiseni. Kaob kahtlus oma tegevuse õigsuse üle. Südametunnistus ja aated muutuvad tülinaks, need heidetakse kõrvale.  See ongi meil Eestis juhtunud peaaegu kakskümmend viis aastat pärast taasiseseisvumist. Eesti rahvuslik aade, riigi ideoloogiline kese, on kõrvale heidetud. Selle ohverdamine tundus vähema kurjana. Maailma kultuuripärand annab paraku selge vastuse, mis juhtub vähemat kurja eelistades – nii kutsutakse suurem kuri ise välja.

KAS ME TEAME MIDAGI MÜRKIDEST.

Mingil ajahetkel tekkis Eesti inforuumi tõeline „nõiajaht“ ja arutelu mürgiste ainete üle. Uurides pidevalt igasuguseid vandenõusid ja „vandenõude teooriaid“, siis ei ole raske aru saada, kust sellised jandid tekivad ja kes selle taga on. Vastus, mida ma pidevalt kasutan – vaata kus on RAHA.

Millised ravimitööstuse ained on ravivad ja millised on „mürgised imeravimid“. 

 Millised on ainete toimed ja millised on „kõrvaltoimed“.

Selle jutu teemaks on aga sellised ained, millest me tegelikult ei tea MITTE MIDAGI. Enamus inimesi väidavad, et nad teavad absoluutselt kõike ja neile midagi selgitada on üsna lootusetu.

Seekord tuleb juttu kahest üldlevinud ainest, toiduainest ja MÜRGIST. Esimene on valge viin ehk VODKA. Ma nimetan seda ainet edaspidi ka vodkaks, sest kui nimetada viin, siis tavalisele inimesele meenub kohe üks uhke ja omapärane jook, mida on väga paljud proovinud, sealjuures mingeid "erilisi" mürgitusjuhtumeid läbi elamata.

 Teine sama kaliibriga jook on õlu. Väga paljud arvavad siin kohal, et millest siin veel rääkida on. Neist on nii palju räägitud ja me teame kõike seda. Lohutan ja tekitan huvi. Ei teadnud paljusid asju mina ja ei tea enamus teistki - veel.

 Lugu sai alguse sellest, et ühel õhtul teleka kanaleid toksides, ma sattusin ühel vene kanalil arutelu peale – vodkast. See saade kestis mingi kaks tundi, kella kaheni peale südaööd. Kogu see saade oli nii kummaline ja nii palju informatsiooni täis, et mulle hakkas asi huvi tekitama, kas nad räägivad õigust. Telekast tuleva info ja eriti uudiste vaatamisel on mul üks kaval nipp. Ma vaatan eesti kanalilt tuleva uudise, siis vaatan vene kanalist „Vremjat“ või mõnda muud uudistesaadet. Liidan mõttes selle informatsiooni kokku ja jagan pooleks. Üsna huvitav ja naljaks tulemus tuleb. Kui liita juurde ka varasemad teadmised vandenõudest, on pilt üsna klaar.

Vodka loo kummalisus seisnes aga selles, et meil peetakse venelasi – umbe joodikuteks. (Võimalik vaid Venemaal). Ja nüüd äkki selline saade, kus kirutakse vodkat ja joomarlust. Meil, „kultuurses euroopalikus“ ruumis aga ma näen vastupidist. Kõik suuremad spetsialistid teavad mis joogid need on, kuid nende tegelikest koostistest ja toimetest ei räägita. Isegi vastupidi, reklaamitakse ja ahvatletakse inimesi pidevalt jooma.

Ühes üldrahvalikus harivas ajakirjas „Imeline teadus“, vaatas mulle vastu üle kolmekümne erineva reklaami, mille hulgas oli lähedale kümme alkoholi reklaami.

Enne kui minna konkreetselt nende kahe „joogi“ selgitamise juurde, tahaks ma veelkord üle küsida. Miks meil nähakse hullu vaeva mingite teatud ainete ja tegevuste keelamisega nagu: kanep ja eelkõige kanepiõli, tubakas, alternatiivravitsemise „imeravimid“ ja muu selline. Näiteks tubakas. Mitte kunagi ei ole tubakas teinud kahju teisele. Kas see aine teeb kahju tarbijale endale, see jääb  ise uurimiseks. Kuid tubakat põletab selline inimene, kes on vastutuse oma tegevuse ja tagajärje eest võtnud enda kätte. Tubakas pole ajanud kraavi mitte ühtegi autot ( võib-olla kuskil, kunagi ja kogemata juhi apsaka tõttu, kuid see on marginaalne).

Samas maailma suurimat inimeste tapjat ja avariide korraldajat – alkoholi reklaamitakse kui peo „käimatõmbajat“. Kuna paljud tänapäeva nooremad inimesed eriti vene keelt ei oska ja mul pole mingit viitsimist uurida udupeeneid keemilisi valemeid, siis ma lihtsalt tõlgin pisteliselt paari erineva filmi teksti.

https://www.youtube.com/watch?v=17ra-cNw6Zo

https://www.youtube.com/watch?v=u5kObpe8_IM

VODKA. Praeguse aja Venemaal ei ole ühtegi teist toodet, mis saaks kiidelda nii suure valikuga, kui seda on –  vodka. Vodkat toodetakse umbes 5000 erinevat sorti. Milleks?  Kõik tootjad murravad pead kuidas teha nii, et ostetaks just nende toodangut. Mõeldakse välja legende nagu: lux piiritus, mitmekordne vee puhastus, vesi igijääst, ülipuhtast allikast või järvest. Poodide müügimehed räägivad ostjatele neid legende edasi. Kuid vodkat toodetakse ju ühest ja samast piiritusest, siis võitlus käib ainult pudelite kuju, etikettide erinevuse ja parema marketingi ehk parima asukoha eest riiulil. Ühe pudeli hind mingil hetkel oli Venemaal näiteks 30 rubla ( 1 euro = 70 rubla). Samas müüakse aga ka vodkat, mille pudeli hind on 40 000 rubla. Selliseid ostetakse „kingituseks“ neile, kelle juurde ei tasu minna odava tootega.

 Degustaatorid tegid pimetesti - 1000 rubla pudel, paarsada rubla pudel ja ka 30 rublane. Imestuseks sai väga odav jook üsna kõrge hinnangu, ka paarisajane sai hea hinnangu, kuid 1000 rublane sai üsna hävitava hinnangu. Samas ka Eesti „Laua viin“ ei pruugi olla halb, see võib olla üsna hea kvaliteediga. Milleks siis inimesed maksavad analoogilise toote eest kõrgemat hinda. Ikka prestiiži pärast. Kuidas sa lähed külla nii odava sildiga. Nii kaua kui firma direktor ei soovi juua samasugust jooki kui tema autojuht või öövalvur, nii kaua jätkub lettidel ka kallimaid marke.

Vodka tootja deklareerib ikka ja alati, et tema toodang on valmistatud vastavalt GOST-ile (vene standardisüsteem), vastavalt kvaliteedile ja on tervisele ohutu. Sealjuures ei kontrolli toodangu tootjat – mitte keegi.  NSVL ajal oli vaid 15 sorti vodkat ja oli 7 korda vähem alkoholi valmistamise vabrikuid, kuid toodangut andsid nad – väga palju. Praegusel ajal annab aktsiis riigile mingi 5 %, NSVL ajal aga kuni 25 %.  

Vodkalt ei „oodata“ mitte mingisugust erilist naudingut. Ei maitset, värvi, lõhna.

Tema eesmärk on – ära juua teatud kogus ja oodata „tulemust“. Vodka on kõige idiootlikum ja ajuvabam jook üldse, sest see on tegelikult tehniline vedelik. 

Kui pudeli peale on kirjutatud „valmistatud viljast“, siis enamuses saame petta. Piiritust saab valmistada ükskõik millest, mis käärib. Puidujäätmetest, loomasõnnikust, naftast ja plastmassist. Kõigest mis sisaldavad süsivesikuid, mida tarbivad pärmi seened.

 Paljud teada-tuntud joogid on destillaadid: puskar, konjak, viski, tequila, grappa ja neid on palju. Vodka seevastu on - rektifikatsiooni toode (https://et.wikipedia.org/wiki/Rektifikatsioon).

Puskari aurud tõusevad destillatsiooni aparaadis samuti kõrgemale, kuid vodka piirituse „valmistoode“ võetakse välja teatud kindlal kõrgusel ja see on absoluutselt keemiline element. Koduse puskariaparaadiga sellist asja teha ei saa.

NB!! Teatud kõrguselt välja võetud rektifikatsiooni tulemus on tegelikult täistööstuslik kemikaal.  See segataks veega, kleebitakse külge uhke silt, kuid Vodka olemus sellest ei muutu. 

VODKA on toksiline, mürgine kemikaal. Kõikidest alkohoolsetest jookidest kõige toksilisem. Seda ütleb Venemaa kõige kuulsam ja pikaajalisem „Vodka uurija“, professor V.Nužnõi (tõlkes – vajalik). Samas see professor ostis omale elamise maale, kasvatab seal kariloomi ja tööl enam ei käi. Põhjuse andis see, et – mitte keegi ei vajanud tema uuringuid ega tulemusi. Lõpetati ära selliste uuringute finantseerimine. (V.Nužnõi – meditsiiniliste teaduste doktor, narkoloog). See maailma ja Venemaa üks kuulsamaid ja teadjamaid narkolooge ütleb välja selge sõnaga - „me joome mürki“ (ja just nimelt – tehnilist mürki). Samas ta ütleb ka, et vodka mis maksab 30 rubla või vodka, mis maksab 3000 rubla on absoluutselt ühesugused. Nähud ja toimed on neil täpselt samasugused. Maitse vahe on ainult veest ja seda tavaline inimene eriti ei tunne (eriti peale kolmandat klõmakat). Kui väidetakse, et vesi on liustikult võetud või mägijärvest, siis kirjutage sildi peale aadress. Vahest on sildile kirjutatud, joogivesi – puhastatud. See on veel hullem kui destilleeritud vesi, sest selle seest on välja võetud kõik ained, ka kasulikud – tehislikult.

 Miks inimesed joovad?? 

 Kui on „selge pea“ ja hakkad taipama, et elu ei ole just see, mida räägitakse ja mida inimesed elavad, siis peale kõva peatäit ja pohmelli, kui keha jälle liigub, tundub et võiks veel elada ja kannatada.

 Kui üldse juua vodkat, siis osta tuleks tuntud poest, tuntud sorte ja keerulisemate kujuga pudelites tooteid, sest neid on raskem järgi teha, et mitte juua lausa salajastes kohtades tehtud, tundmatust ainest jooke. Kui olete baaris, siis mingil juhul ärge tellige kokteile vodkaga, eriti Venemaal, Lõunamaades ja mujal välismaal. Te ei tea kunagi mida teile kokteili sisse segatakse.

Üks müütidest, mida usuvad vene inimesed on see, et piirituse tööstuse, selle segamise veega ja selle nimetamise „Vodkaks“, mõtles välja kõige tuntum vene keemik Dmitri Mendelejev. Mendelejev ei ole kunagi tegelenud piirituse veega lahjendamisega. Teadlane uuris piiritust teaduslikel ja tööstuslikel eesmärkidel, parfümeerias ja meditsiinis. Mendelejevi ajal oli piiritus sama kallis kui Prantsuse parfüüm tänapäeval. Vodka läks masstootmisse ja odavaks siis, kui leiutati rektifitseerimisseade (https://et.wikipedia.org/wiki/Rektifikatsioonikolonn) ja see toimus palju hiljem.

 Kõige suurem müüt seega  - Vodka on kõige puhtam, tervislikum toode. Tegelikult on vodka keemiline koostis, sarnane tehnilisele kemikaalile. Mitte kuskil mujal ei ole joodud tehnilist kemikaali, vaid see sai alguse Venemaalt. Miks?

See on tegelikult venelaste jaoks välja mõeldud massihävitusrelv.

Destillaadid – konjak, viski, tequila, kalvados, grappa ja muud puskarid, sisaldavad jääkaineid. Kõige imelikumal moel just need jääkained kompenseerivad piirituse kahjulikke omadusi. Seega, kui üldse juua kangeid alkohoolseid mürke, siis ainult nõndanimetatud „puskareid“ – lõpuni destilleeritud jooke.

 Vodka katsetusi on tehtud ka rottide ja muude katseloomade peal.

 Venemaal kehtinud GOST aastast 1972 kirjeldas vodkat kui – etüleeritud piiritus on kergesti süttiv, värvuseta vedelik ja erilise lõhnaga vedelik, tugevatoimeline narkootik, mis alguses muutub harjumuseks, hiljem hävitab närvisüsteemi, võib tekitada südame seiskumist ja surma.

 Järgmine GOST tuli aastal 1982. Ka seal nimetati etüleeritud piiritust tugevatoimeliseks narkootikumiks, kuid südame seiskumisest ja surmast enam ei räägitud..

 Tänapäevane GOST on aastast 1993 ja selles on kirjutatud vaid, et - etüleeritud piiritus on kergesti süttiv, värvuseta vedelik ja erilise lõhnaga. Kõik. Seega, mingi aja jooksul muutus narkootikum ja mürk – toiduaineks. NB!! Täpselt sama on ka Eestis, kui antakse välja aasta toiduaine auhinda alkohoolsetele jookidele – mürkidele.

Nüüd aga võtame ette ühe teise protsessi.

Võtame hea hulga vett, raputame sinna sisse pulbrit, lisame pärmi, humalat - östrogeeni, süsihappegaasi ja lisame peoga juurde selliseid aineid: C3H6O2 – etüülformiaat, CoCl2 – koobaltkloriid, CH3COCOCH3 – dimetüülglüoksim, C3H6O2 – etüülformiaat(vabandust kui siin mõni aine eesti keeles on teistmoodi). Ja mille me siis saame.

 Oh üllatust, te ei usu, kuid see on ühe joogi -  kõige tavalisema poe õlle retsept.  Premiumi???   Tavalist ja eriti odavat tehaseõlut toodetakse tänapäeval mitte alati linnastest, vaid 80% õllest tehakse pulbrist. Mis pulbrist, seda teavad ainult „nemad“.

Uuritud tehaste õlledes on säilitusaineteks veel kaltsiumsulfit ja naatriumhüdrosulfit. Kas te teadsite midagi sellist.

Tõeline õllesõber ja asjatundja teab Baieri Õlleseadust. Õlut tehakse ainult neljast ainest: oder – linnased, pärm, humal ja vesi. Kõik. Saksamaa ja Tšehhi õllemeistrid tõmbavad kõigile muudele ainetele „vee peale“. (Vandenõude uurijana ma isiklikult nii kindel ei oleks).

 Keemikud-uurijad leidsid õlle seest veel ka ainet nimega – Kadoverin. Aine mis kahjustab seljaaju ja kesknärvisüsteemi. Kadoveriini sisaldab – humal. Humal pidavat olema samast perekonnast kui estragon ja sisaldab naishormooni – östrogeen (meestele hakkavad kasvama tissid). Kadoverin on suures koguses surmavalt mürgine aine. Mikroskoopilistes koguste see ei ole tappev, kuid pideval tarbimisel - ????

Humal, keetmisel kõrgel temperatuuril, eraldab ka kantserogeenseid ühendeid.

 CoCl2 – koobaltkloriidi lisatakse õllele tugeva vahu saavutamiseks.

 Milleks seda janti kõike vaja on?

 Tavalist õlut tehakse pikka aega, kääritatakse, laagerdatakse ja seal on looduslik CO2. Ning see protsess kestab minimaalselt 20 päeva. Tänapäeva tootmine nõuab aga odavat õlut ja seda saab teha !!!!!! – kahe päevaga. Pulber ja vesi keedetakse koos humalaga, lastakse kiiresti käärida, filtreeritakse, pastoriseeritakse, värvitakse ja maitsestatakse eelloetletud ainetega, lisatakse vajalik kogus puhast piiritust ja balloonist lisataks CO2 ning säilitusained. Valmis. Säilivuse aeg – aasta. Normaalse, elusa või alles elava õlle ja koduõlle säilivus aeg on 7 päeva.

Eriti odavatel õlledel on veel ka lisa mürgid. Neid villitakse plastpudelitesse. Alkohol aga „kisub“ plasti seest veel lisaks selliseid mürke kui ftalaate.

https://www.youtube.com/watch?v=kNFJIaWv-2I

https://www.youtube.com/watch?v=OUxegA-JcnE

Mis selle kogu jama kokkuvõtteks soovitada.

 Kangeid alkohole juua, see tähendab ennast aeglaselt surnuks ja sandiks mürgitamist. Õllega on sama jama.

 Vanad eestlased, venelased ning muud rahvad tarbisid ka joovastavaid jooke. Eestlased tegid koduõlut ja kalja. Ka venelased olid ennemuiste kalja inimesed. Eestlased tegid veel ka sellist meejooki nagu – mõdu. Venelased nimetasid sellist jooki – medavuhaks. Saksa mungad pruulisid õlut ja õlu (ning ka mõdu) mille alko sisaldus on alla 2% võib nimetada – ravimiks. Kuna ka mina olen pruulinud pikka aega koduõlut, siis muu hulgas on selgunud, et eestlaste koduõlu ei olegi tegelikult õlu. Eestlased tegid õlletegu vanasti umbes sellise skeemi järgi. Võeti kõik need ained, tehti tegu ära ja kahe päeva jooksul joodi seda jooki nagu kalja. Kui lasti edasi käärida, siis oli juba naiste õlu – väikese kraadiga ja tiba magusama poolne. Edasi kääritades sai januõlle – heinalise õlu. Kui aga taheti kanget kraami saada, siis tehti „parajalt mürts“ õlu – pulmalise õlu.  Vahest tehti aga ka teistpidi.

Linnaseid kuumutati ja esimesest tõmmisest tehti – pulma õlu. Siis lisati vett ja natuke veel linnaseid ja tuli „lahjem tõmmis“, sellest tehti heinalise õlut. Ühe korra veel vett lisades sai aga lahja kraami – kalja.    

Eestlased - saagem uuesti kaljarahvaks.