kolmapäev, 22. juuli 2015

PÕRGULIKULT ESOTEERILINE RAAMAT ( jätkub)


Mina ja maailm.

Kõik see, mida ma näen ja tajun on kummaline. Kõik inimesed tajuvad, et elu on kummaline. Heaks näiteks selle kohta on Hallo Kosmose saates Ingrid Peegi küsimus: „Mis on elu mõte“.
Miks peab üks inimene oma pead vaevama sellise kummalise mõttega. Tavaline inimene, kes ei küsi enda käest vähemalt üks kord päevas seda küsimust, temal on oma elu ja oma maailmavaade. Nende inimeste ja mõttemaailmaga siin raamatus ma eriti ei tegele. Elul peab olema mingi mõte ja selle leidmine on väga huvitav tegevus. Tavalise inimese seisukohast on elu mõte - päevast päeva toimetada ja kui miskid takistused tekivad, siis nad seisavad kuskil risteel ja ei saa mitte millestki aru. Esoteerilise inimesega on tiba teistmoodi. Nemad hakkavad uurima ja pärima: miks, kuidas, mida, kus, kelle käest.
Maailmast arusaamine on üks neist huvitavatest asjadest. Kui inimene kasvab ja areneb, siis tema sisse tuleb info. Infost tekib mingi maailmapilt ja vastavalt sellele kujuneb inimese konkreetne elutee. Kui tegeleda vaid sellega, mida räägitakse maailma meedias, koolis ja kaaslaste poolt, siis elust arusaamine jääb toppama või isegi muutub inimese arengule ja eksisteerimisele kahjulikuks. Ma kohtan iga päev selliseid inimesi, kes ei ole rahul oma eluga. Peamiselt ei ole nad rahul sellega, et neil ei piisa materiaalseid väärtusi. Neid materiaalseid väärtusi ei saagi inimesel piisavalt olla, sest enamus ei suuda isegi unistada – kui palju tal võiks midagi olla ja mida ta nendega peale hakkab. Inimene on tegelikult nagu rott või harakas , kes tassiks pesasse kogu selle saasta mida ta silmadega näeb. Vähe, vähe, vähe, aina ja alati on kõigil midagi vähe. Arutasin ükskord ärimehega. Ärimees tahab olla rikas. Küsisin siis tema käest, et palju ta tahaks saada. Ta vastas, et miljon võiks ikka olla . Küsisin siis, et kui sul oleks kogu aeg miljon üle, kas siis oleksid rikas. No ärimess oli nõus sellega. Siis küsisin aga – kas siis kui oleks 999999 kas siis oleksid vaene. Ja kus on see piir, kus sa oleks juba närvis, et polegi enam rikas. Teate – ta ei osanud selle peale midagi öelda. Kus on elus see piir kus on vähe ja kus on juba piisavalt.
Raha, armastust, vabaajaveetmist, sööki jooki ja isegi – tööd. Tavalise inimesega ei saa sellistest asjadest isegi mitte rääkida, sest tema ei tea seda piiri. Esoteerilise inimesega on pisut lihtsam. Aga mitte eriti. Ma olen kohanud õige paljusid erilisi inimesi kes tegelevad teiste õpetamisega, joogadega, selgeltnägemisega, šamanismiga, igasuguste energomeestega. Need on esoteerilised inimesed, neil on teadmised, mingi tunnetus ja kindel maailmavaade. Kõik Hallo Kosmose esinejad on sellised. Nad on küll esoteerilised, kuid ka nendega ei saa rääkida, sest nad on kinni omas asjas. Ainult selline esoteeriline inimene kellel endal ei ole mingit kindlat meetodit või erilist annet, need saavad asja olemusest täielikumat pilti. See esoteeriline kompott on tegelikult nii suur ja mitmepalgeline, et inimene ja ka esoteeriline inimene ei suuda sellest saada ettekujutust ka ilmselt mitme eluea jooksul. Kui kuulata järjest ära kõik Hallo Kosmose saated ja kõike seda uskuda, siis võib inimese peas juhe lihtsalt kokku joosta.
Ka mina ei saanud väga pikka aega aru, miks erinevad teooriad ja erinevad esoteerikud räägivad tihtipeale lausa üksteisele vastu. Suheldes esoteerikutega olen ma pidevalt kohanud seda sama mida tunnevad ka tavalised inimesed. Kõik kiruvad pidevalt üksteist taga. Küll see ajab jama ja küll teine töötab ei tea kelle kasuks. Sellest arusaamine võttis minul nii palju aega enne kui ma sain aru, et neil kõigil on õigus. Et sellest piltlikumalt aru saada ma pidin endale looma ulmelise ühiskonna, kus puudub duaalsus. Hea ja halb.  Kirjutades pikka aega seda lugu, ma sain arum et maailmas puudub duaalsus. Me oleme selle ise välja mõelnud. Või on see meile välja mõeldud, et me ei saaks aru - seda pole olemas. Duaalsus on ülihea vahend petta ja orjastada inimest. Kõik see, mida kirjeldab Telegramm oma maailma varivalitsusest, millest räägib David Icke, Jüri Lina ja muud salaseltside uurijad, kõik see tõestab veenvalt, et meid kasutatakse lihtsalt ära ja peamine vahend selleks on – duaalsus. Hea –halb, rikas- vaene, ilus ja inetu, tark ja rumal. Ja sellise maailmavaatega on väga lihtne inimest ära lollitada. Sada maailma rikkaimat inimest? Mis imelik tabel ja kuidas ning miks ma peaks sellist jama lugema. Ainult selle pärast, et siis ma saan patja nutta - kui vaene mina olen. Ja pidevalt hädaldada ka teistele.  Loen ajakirja „Imeline teadus“  ja ei saa mitte mõhkugi aru mis selles imelist on - kui ma loen samal ajal näiteks raamatust „Dogmadete teadust“ mis kõik veel võib olla ja millist teadust meile püütakse pähe määrida. Raamatud, internet, Youtube on täis igasugust infot. Üks kõik kellele ma räägin sellest mida ma olen lugenud ja mis ei mahu kaasvestleja seni teadaolevasse maailmapilti – ta ei saa aru. Ta peab mind lolliks ja ütleb et - see on võimatu. Mis asi on võimatu. Duaalsus on võimatu. Kui võtta kõike, mida me enda ümber näeme – mitte duaalsuse seisukohast, vaid kui ainsust, siis muutuvad kõik asjad võimalikuks. KÕIK.
Kõik, mida me tajume on – INFORMATSIOON – teave .
Värvused, maitsed, lõhnad, tajud ja tunnetused. Me oleme loodud informatsiooni vastu võtmiseks, selle töötlemiseks ja enda liigutamiseks. Info  on: osakesed, lained, arvutused meie ajus, tajumine südamega ja liikumine ajas-ruumis, sellel hetkel kus me parajasti oleme. Kui me võtame kogu selle infost arusaamise omaks ainsuslikust seisukohast, siis muutuvad paljud asjad lihtsalt selgitatavaks. Üks lihtsam seletus ainsuse ja duaalsuse erinevusest seisneb selles, et ainsus on õige ja duaalsus on lihtsalt - võitlus. Niipea kui me kasutame duaalsust, me hakkame kohe võitlema iseendaga ja oma kaasvestlejaga. Kui kaks meest istuvad pargipingil ja jälgivad mööduvaid naisi, siis kohe hakkab peale duaalsus ja võitlus. Vaata, see naine on ilus ja see seal on päris jama. Absurd. Kuidas saab keegi olla ilus ja keegi inetu. Kuidas saab keegi olla tark ja keegi rumal. Duaalsuses on see võimalk. Kõik asjad duaalsuses on hinnatavad – selle inimese enda isiklikust seisukohast. Ja kõik. Palju õnne neile inimestele, kes niimoodi elavad ja ei saa mitte millestki aru, mis nende elus toimub. Miks neil pole raha – kui palju. Miks nende tervis lonkab – nende seisukohast ja arstide „hoolitsusest“, Miks Putin on loll ja vastik inimene (mõni arvab, et Obama on loll ja vastik inimene).
Ainsuse seisukohast võttes on asjad hulga palju lihtsamad.
Must on must ja must ei ole valge või määrdunu vastand. Palju on rohkem millestki – inimese enda seisukohast ja kui palju on palju. Ainsuse seisukohast ei ole palju ega vähe, vaid on piisavalt, parasjagu ( suht nulliga, niipalju kui vaja läheb, niipalju on paras).
Kui maailmas oleks vaid Putin siis oleks kõik korras. Oleks üks kindel maailmavaate, vastav propaganda ja inimesed kõik usuks seda ja oleksid õnnelikud. Nägime seda õnne Brešnevi ajal. Niipea kui on Putin ja Obama, on kohe duaalsus ja võitlus. Hullem lugu on aga see, kui me korrutame iga inimese duaalsuse – tema seisukohalt, seitsme miljardi inimese duaalsusega nende seisukohalt, saame sellise supi, pudrud ja kapsad, et kogu igavikulisuse juures, pole seda jama suudetud ära helpida ja kõiges selles jamas see esoteerika seisnebki. Püüda sellest jamast arusaada ja leida elu mõtet. Väga suure mõttepausi koht???? 

Milleks on esoteerikat vaja.

Kohtasin kodutut. Ta palus minult suitsu ja ma andsin. Selgus, et kodutuks saab üsna lihtsalt. Inimene, viiekümne eluaasta jooksul on ära rikkunud oma tervise ehk siis, üks käsi eriti ei liigu, ühel põlvel on protees ja selg on ära.  Inimesel oli isa ja õde, elasid linnas oma majas, kuid neile ei meeldinud poja ja venna naine ning sisuliselt aeti vend isakodust välja. Mees ja naine, elasid naise korteris neli aastat ja naine suri ära. Kuna nad ei olnud abielus ja mehel-invaliidil puudus raha, siis linnavalitsus otsis üles kauged sugulased, kes pärisid korteri ja matsid naise. Ning mees ongi tänaval ja kodutu. Lihtne ja tüüpiline lugu, selliseid on maailmas ilmselt tuhandeid. Lihtsa duaalse inimese saatus, öeldakse selle peale. Normaalne värk. Kust persest selline värk normaalne saab olla. Duaalsuses – võitluses. Kes siis võitleb kellega.
Inimese elus on vaja tegelikult vaid kahte asja. Et kõht oleks täis ja katus oleks pea kohal. Sellest inimesele tegelikult piisaks. Selleks, et sellist olukorda ja seisundit saavutada – kogu eluea vältel, selleks ongi vaja duaalsuses - esoteerikat.
Ainsuses puudub võitlus ja seal pole esoteerikat tarvis, sest seal teavad kõik kõike ja abistavad üksteist ja kodutuid ei saa tekkida.
Duaalsuses on aga vaja esoteerikat ja mitte ainult lihtsat esoteerikat, vaid põrgulikku esoteerikat. See tähendab seda, et peaks teadma palju ja paljudest asjadest (kui palju on palju - võimalikult mitmekülgselt).
Kui elada ainult paari esoteerilise valdkonnaga, siis varem või hiljem jooksevad probleemid puntrasse ja siis pole surm enam kaugel (kodutud joodikud. Muideks joomine iseenesest tähendab seda, et inimene on paljust oma elus loobunud ja valmistub surema).
Kui inimene ei tegele esoteerikaga ja usub vaid seda, mida talle õpetatakse koolis, mida ta näeb meediast ja mida usub teiste lähedaste juttudest, siis on üks selline skeem lihtne tulema.
Inimene sünnib. Tal on kõik olemas. Tal on ema ja isa. Ema teeb nii, et tal on kõht täis ja isa on kindlustanud katuse pea kohale. Nooruspõlv kulub selle peale, et aru saada, kuidas neid kahte asja saada endale - elu lõpuni. Vastavalt elukoolile, ta üritab neid kahte asja luua endale. Tihti juhtub aga see, et mitte teades esoteerilisi ehk siis eluliselt vajalikke teadmisi, jääb inimene haigeks. Haigeks jääb inimene seepärast, et ta on elanud sellist, elu mis ei vasta tema keha funktsioneerimiseks vajalike tegevustega. Toitub valesti, töötab tervist kahjustavates tingimustes, mõtleb valesti jne. Esoteerikule pole vaja pikemalt selgitada. Siis selgub, et inimesel on vähk. Korralik, ajupestud inimene läheb arsti juurde, laseb ennast kemiseerida või kiiritada ja rohkem kui viis aastat, see inimene vastu ei pea. Tavaliselt siis matustel me halame ja nutame sellist inimest taga. Oli ju hea inimene, miks küll saatus tema vastu nii karm oli. Saatus ei olnud karm, sest saatust pole olemas. On vaid valed valikud. Jälle duaalsus – valed?  Mittepiisavad valikud selleks, et surra tervena, piinlemata ja oste jala pealt. Minult on küsitud vahest, et miks selline tark mees nagu Gunnar Aarma suri nii varakult ja äkki. Aga miks peab inimene piinlema ja vaevlema ja miks ta peab üldse maailmas tiksuma, kui ta otsustab ära minna ja alustada elu või midagi muud kuskil mujal. Sellisel inimesel ei olnud siin maailmas ilmselt enam midagi õppida. Ka vähihaigel pole siin selles elus enam midagi õppida ja selle asemel, et talle soovida pikka ja piinarikast eksisteerimist selles kehas, võime hoopis rõõmu tunda, et vaim sai vabaks ja võimaluse liikuda edasi. Duaalsuse seisukohast on selline maailmavaade absoluutselt võimatu. Sama oli ka kodutuga kes küsis, miks küll kõik see temaga just niimoodi toimus. Ma ei saa talle esoteerikuna ja ainsuselasena suus sisse öelda, et selle pasa keerasid sa enda jaoks ise kokku. Lihtsalt vaimule oli vaja sellist kogemust. Ole rahulik. Järgmises elus või järgmises kohas, sa sellist kogemust enam ei saa, sest sa oled selle juba läbi elanud.
 

Teadus ja ajalugu. 

Esoteerika terminist ja olemusest ma alguses rääkisin ja kuna esoteerikat ei ole olemas, siis mis on olemas.
Olemas on kõik see, mis on praegu, on olnud enne, see mis tuleb ja see mis asetseb Kõiksuses. Kõiksust tavaliselt seostatakse religioossete lugudega. Normaalsed inimesed Kõiksust ei usu ega hooma. Kõiksus ei ole midagi religioosset. Kõiksus on – Kõik See Mis On Olemas . See on üsna huvitav teema, et mis kõik siis olemas on. Vau. Lase korraks meel vabaks ja kujutle, mis kõik võiks olemas olla ………
Tegelikult on üks vahva asi. Paljud usuvad midagi ja paljud ei usu neid asju, mida ta kuuleb. Uskumine on absoluutselt dualistlik tegevus – usun ei usu – võitlus oma peas. Midagi ei saa teistele rääkida, sest niipea kui räägid midagi, tuleb sealt dualistlik pläma – see ei ole võimalik, sellist asja ei ole olemas, sa saad asjast valesti aru. Tegelikult on paljud asjad kordades lihtsamad. Laseme korraks duaalsusest lahti ja vaatame mis juhtub.
Tulnukad – neid ei ole olemas, sest mina pole neid näinud.
Vähki ei saa ravida, sest arstid nii väidavad.
Dinosaurused surid välja 60 miljonit aastat tagasi ja kohe hakkasid ahvidest inimesed arenema. Ahvid tulid puu otsast alla ja 7000 aasta tagasi tekkis Sumeri kultuur, koos kirja ja keelega. Ei olnud enne ühtegi kultuurset inimest ja pole universumis mitte kuskil ega kunagi varem olnud elu.
Siis ehitasid egiptlased paarsada püramiidi, millede kogu mass on umbes 200 miljonit tonni, pronksmeislite, talide, puurullikute ja nööridega. Perfektse matemaatika ja astronoomia alusel. Milleks, kui sinna pole mitte kedagi isegi maetud.
Suhteliselt seosetud näited. Kuid kõiki neid seob teadus ja ajalugu.
Teadus ja ajalugu on nii esoteerilised, kui üldse võib olla. Need ongi kaks sellist valdkonda – mis ei ole kõigi jaoks. Kui meesterahvaid teadus ja ajalugu mingilgi määral huvitab, siis enamus ei tea neist asjust mittekuimidagi. Siin on ilmselt nüüd selline koht, kus hakkavad pudenema sellised esoteerikud, keda esoteerika põhjalikumalt ei huvita. See mis edasi tuleb, on nii esoteeriline, et enamus inimesi ei suuda siit mitte midagi uskuda.

Vale, vale, vale – kõik on vale !!!
Tuli välja, et  Einar Laigna tegi või siis alustas oma filmi umbes samal ajal, kui ma seda lugu kirjutasin. Olen minagi käinud mitmel Laigna loengul ja ootus selle filmi kohta oli suurem, kui see film ise.  Filmil endal polnud häda kedagist. Kes aru saab ja tahab aru saada, see saab filmi igast mõttest aru. Minul oli aga hoopist teistsugune ootus. Kunagi lapsepõlves lugesin Stevensoni raamatut „Lugusid loomadest“ ja sealt jäi meelde kuidas käib hundijaht. Hundijahis on hurdad, kes jooksevad kiiresti ja kui nad üksiku hundi leiavad, siis piiravad nad ta ümber. Hunti rünnata nad ei julge. Hundijahis on ka hundikoerad, verekoerad, lambakoerad – kuidas parajasti neid kutsutakse. Need koerad jooksevad aeglasemalt ja kui nemad kohale jõuavad, siis ümbritsevad nad koos hurtadega hunti tihedamalt, kuid rünnata ei söanda neist keegi. Hundi jõud, eelkõige metsalise vaimujõud on nii suur, et suudab kultuurkoerlastele vastu hakata. Siis, kui hulga aja pärast jõuab kohale üks väikest kasvu, kuid julge südamega Spits siis lugu muutub.
Ta vupsab hurtade ja hundikoerte vahel otse hundile kõrri ja ülejäänud koerad tõmbavadki hundi ribadeks.
Midagi analoogilist toimub hetkel ka planeedil Maa. See hetk siin, ei ole enam nii „pime“ ja „tume“, kui oli aastaid ja paljusid aastaid varem.
Mingi valguskiir piilub hämarate kardinate vahel sisse. Terve maakera lõriseb ja uriseb selle jama ja vale peale. Hurtasid ja verekoeri on üsna palju. Nad on selle karvase kolli juba ümber piiranud. Koll näitab veel hambaid…
Hurtadeks võiks nimetada selliseid mehi nagu Kopernik, Galilei, Bruno, Tesla ja veel palju, palju vanema aja ärksaid teadlasi ja filosoofe.
Verekoerteks on tänapäeva „erilised“ inimesed nagu näiteks David Icke, Jüri Lina, igasugused teadlased: Bruce Lipton, Edgar Mitchell, Robert Lanza ja tuhat teist veel. Need on need inimesed, kes üritavad igasuguste katsete, teooriate ja seletustega meile arusaadavaks teha, et maailmas mida me teame ja näeme – ON KÕIK VALE.
Nüüd jääb ainult veel loota ja oodata - kunas SPITS kohale jõuab. Kes on see väikest kasvu, julge südamega tegelane, kes kargab kõrri sellele „karvasele“ olendile, kes kogu seda valet toodab. Selle valega on sama nagu hundijahiga. Kui hundijahti korraldatakse, siis sellest teab ainult kindel seltskond. Nemad teavad, et hunti jahivad. Kõik teised ilma inimesed aga tegelevad muude asjadega ja kui neile seletada, et kuskil käib hundijaht, siis nad tavaliselt kehitavad õlgu. Ütlevad, et „pole minu asi“ või hoopiski; „ära aja pada, kas sa ise ka seda usud“.
See, et siin maailmas  - planeedil Maa käib mingi jama, et siin toimetab mingi „karvane tont“ ja  sellele tondile jahti peetakse, see on esoteerikutele ammu teada. See, et see jama ja vale on enamustele arusaamatu, on võimalik vaid ühel põhjusel. Seda valet on nii palju, et puhast tõtt ei olegi. Seda on nii raske sõnadega kirjeldada, kuidas  me teame ja mille me oleme oma eluaastatega endale „selgeks“ teinud. 

Kuidas KÕIK see on vale.

See eelnev jutt oli lihtsalt kergeks kirjanduslikuks värvinguks. Jutt on tegelikus VALEST. Sellest valest, millest aru saavad VAID esoteerikud. Tavalised inimesed, enamus teadlasi ja muid asjapulki ajavad omi asju ja teevad seda tõemeeli. Kui aga inimene hakkab tegelema esoteerikaga ehk siis uurima neid asju, mida koolis ja meedias ei räägita, siis juhtub kummaline muutus. Paljud asjad, jutud, tõekspidamised hakkavad muutuma kaheldavaks. Igasuguste teooriate uurimisel tekib nii palju küsimusi. On mitmeid raamatuid, kus autor pidevalt kordab ühte ja sama mõtet. Kõik see on niivõrd teistmoodi, et on väga raske seda inimestele seletada - nendele arusaadavas keeles, nendele arusaadavais tunnetes ja aistingutes. Lihtsalt öeldes on inimesele ülimalt raske midagi seletada, kui tal puudub võime millestki aru saada. Sellepärast ei olegi mingit lootust, et sellest raamatust saaks aru inimene kes EI OLE ESOTEERIK. Tavalist inimest ei ole eriti võimalik „ümber kasvatada“ või veenda. Esoteerikul on ilmselt mingi soon, geenipaar või ajusünaps tiba teistsuguses ühenduses, kui tavalisel – puu otsast tulnud, ahvist arenenud „darwinlasel“. Selle raamatu kirjutamise ajendiks ei olnus see, et kirjeldada või harida tavalist inimest. Mitte selleks, et magaval ja uimasel inimesel hakata silmalaugusid lahti kangutama, et sinna  „valguskiirt“ sisse lasta.
See lugu on kirjutatud esoteerikutele. Eelkõige sellistele uurivatele, kahtlevate tüüpidele kelledel on tõsine soov ja kindel nõu selle „jama“ ja „valedega“ edasi ja sügavuti tegeleda.
Maailmas on nii tohutu suur hulk selliseid uurivaid inimesi.
On vaid üks suur probleem. Infot on liiga palju.  Õiget või siis õigemat informatsiooni on aga selle sees nii vähe ja seda on rakse üles leida.
Tänapäeva internet on infot, filme ja teooriad paksult täis, ilmselt miljoneid-triljoneid tunde. Iga vähegi selgitavam film kestab poolteist tundi ja kõike teooriaid on võimatu läbi vaadata. Mul tuli mõte kirjeldada siia raamatusee mõningaid minu jaoks huvitavaid teooriaid, lisan juurde ka linke, raamatuid ja inimesi, kes selgitavad. Nii on lihtsam, siis igaüks keda miski huvitab saab informatsiooni otsa peale ise. Paljud „algajamad“ esoteerikud nagu ka mina „olin/olen“ ei saa KOGU selle jama või vale suurusest aru. Ei saagi saama , sest see on niiii suur. Üks hea võimalus on hakata sellist informatsiooni koguma, enda seest läbi laskma ja ka „läbi kirjutama“. Uskuge mind, loetud materjalide ümber ja ringi kirjutamine – „enda tekstideks“, annab väga hea tulemuse. See võimaldab süveneda ja tunnetada – mis võib hetkel tõesem tunduda.
Hiljem on nii hea enda tekste üle lugeda ja avastada neid arenguid, mis on toimunud. Ei pea endale tuhka pähe raputama - „kui loll ma võisin varem olla“. Muidugi olin. Olen jätkuvalt, sest homme on meil informatsiooni rohkem kui täna.
Aitab sellest keerutamisest ja veenmisest. Tõelist esoteerikut ei ole olegi vaja milleski veenda 

Valesid ja palju valesid.

Sellest, et aru saada kuidas kõik on vale, peame alustama mingist otsast. Me saame aru, et poliitika on vale. Tervishoid on vale. Religioonid on enamuses vale. Sõda on vale. Isegi esoteerika on vale.
 Tänapäeval juba väga paljud teavad ja suudavad ette kujutada, kuidas on valed poliitika, rahandussüsteem, tervishoiusüsteem jne.
Rahandus süsteem – film „Zeitgeist“ ja teised analoogilised, Nõmme Raadios on palju loenguid raha kohta.
Tervishoid  - enamuses müügitöö ja kasumi teenimine. Kuid on ka selliseid arste, tervendajaid ja muidu inimesi, kes isegi teavad ja teevad inimesi tervemaks ehk teisiti öeldes – „korraks“ tõstavad toonust. Kuidas aga päriselt terve olla. ( Olga Butakova – Tervise saladused, Jüri Lina Tervise valem, Vadim Zeland – Transurfing. Need võiks alustuseks head raamatud olla.)
Et jamast aru saada ja hoomata valed suurust, siis peaks uurima natukene ajalugu esoteerilisest seisukohast. Ka ajalugu ise on üks suur jama, vale ja võltsing. On võimalik, et kõik see mis oli, on ja tuleb – toimub ainult siin ja praegu Aga kui ainult nii elada, siis võib igavaks minna.
 

Uurime natukene ajalugu.

Teooriaid AJA LOOST on väga palju. Koolis püütakse meile ajalugu – ÕPETADA. Haridussüsteem on kohutav. Ajalugu  EI SAA õpetada. Ajalugu on nii pikk, see on nii võltsitud ja ümberkirjutatud. Ja nüüd koolis sellist jama õpetada ( loe – kaikaga pähe tagudes) aastaarve tuupides. Kogu selle jama eest „kahtesid“ saades ning pärast kodus veel vanemate käest pragada või peksa saada. See on kohutav.
APPI, APPI !!!! ( ma ootan seda SPITSI kes kargaks tondile kõrri, et saaks selle ribadeks kiskuda).
Valed.
Meie ajalugu piirdub nullpunktist 2000 aasta siiapoole ja mingi 5000 aastas sinnapoole. Ja kõik või ???
Alates 5000 aastat vanema poole, enam ajalugu ei eksisteeri, siis oli darwinism – ahvist inimeseks saamise periood. Inimene maga kaineks. EI OLNUD,
Inimene pole ahv, pole kunagi ahvist arenenud ja pole kunagi ahv olnud. Kes seda jama usub, on lihtsalt peast soe, haridussüsteemi ohver. Mina pole selle kuulutaja, kuid inimkonna vanus on palju, palju aastaid - miljoneid.
Neid ajaloo kirjeldusi, mis kirjeldavad inimkonna arenguid miljoneid aastaid – ON OLEMAS.
Need tunduvad utoopilised, kuid need on kordades loogilisemad kui „darwinism“ või „SUUR PAUK“.
Miljonite aastate ajaloost räägin hiljem pikemalt. Lähiajaloost võtame ette aga paar-kolm kirjeldust. Kirjeldusi on palju ja erinevalt koolist, me ei pea ajama täpselt näpuga järge, mis aastal midagi toimus. Pähe ei pea ka midagi õppima. Mis kõige tähtsam – keegi ei anna meile peksa, kui me alguses ei sa aru ja ei usu. Parim on ka kui me ei lähe ise oma veendumuste kaitseks teisi peksma. Ajalugu on tegelikult raha lugemine ehk puhas bisness.
  Alustame Egiptusest ehk siis kõige „iidsemast“ inimühiskonnast. Püramiide ei ehitanud puu otsast alla tulnud ahvid, pronksmeislite ja puuhaamritega. Püramiidid ei ole ehitatud kiviplokkidest (looduslikust kivikarjäärist töödeldud materjalist). Paljud püramiidid on tehtud betooni valamise tehnoloogiaga. (Üks kõige lihtsam film, kes valdab vene keelt – I. V. Davõdenko –  https://www.youtube.com/watch?v=4kpHqyYfEro  ).
Egiptuse püramiidid, need mida me tänapäeval tunneme ei ole vanad 5000 aastat e. m. a. Need on hoopis nooremad või isegi hoopis teisest ajast ja ruumist. Egiptuse püramiidid ei ole kogu aeg olnud sellise kujuga kui me neid tänapäeval näeme või käega katsuda saama (olen isiklikult katsunud ja uurinud).
Vaevalt kolmsada aastat tagasi nägid Napoleoni sõjamehed ja kunstnikud hoopis teistsuguseid püramiide ja kunstnike poolt kujutatud gravüüridelt saame me neid isegi silmaga näha.
Püramiidid ei ole ehitatud sellise kujuga ja nendesse kohtadesse, kus me näeme neid praegu.
Miks neid ehitati (kui neisse ei ole kunagi kedagi maetud). Ühe erilise versiooni kirjeldus on ka raamatus „Elulille iidne saladus“. Ka selles raamatus võib enamus olla tõepärane, kuid pikemal uurimisel selgub, et need tehti kellegi poolt, kindlal eesmärgil ja ilmselt nende eesmärk ei ole sugugi kasulik Maa inimkonnale. Pigem vastupidi.
Ajalugu ei ole teaduse haru, kuigi meile nii kirjeldatakse.
Ajalugu on pigem AJA LUGU ja see lugu on kuidagi moodi ja kellegi poolt kuhugi ülesse kirjutatud.
Siis kui inimene hakkab TAIPAMA, et ajalugu ei ole teadus, vaid kellegi ülesse kirjutatud muinasjutt –muistne jutt, siis lähevad paljud asjad oma kohale. Me võtame tänapäeval üsna tõe pähe kogu seda informatsiooni mis on üles kirjutatud vanadesse ürikutesse.
Ma keeran siia ühe vahva krutski ja katsuge see mulle ära seletada.
Ajalugu on võetud tõeks vanade käsikirjade järgi, sellise raamatu nagu – Piibel järgi, maalide, koopa joonistuste ja kivisse raiutud informatsiooni järgi. Kõik!!! Mitte mingeid muid tõendeid ajaloo kohta ei ole olemas. Ei ole olemas mingeid „arhailisi“ fotosid, filme, salvestisi, et me saaks vaadata paari aastatuhande taha. Seitsme aastatuhande taha. On vaid Vana-Kreeka skulptuurid ja keskaja maalid. Kust me teame, et need ON ehtsad ja see mis neis tekstides kirjas - on ehtsad. Kui ma pakiks tänapäeval ära ühe raamatukogutäie raamatuid, viiks need hermeetilisse hoidlasse (või „trükiks“ tekstid kullast tehtud lehtedele – inkade vanad raamatud) ja tuleviku inimesed leiavad need raamatud, ütleme 2000 või 5000 aasta pärast???
Fantaseerime, millise pildi me saaksime. Vaatab tuleviku inimene meie kokaraamatut ja saab infarkti. Inimesed tapsid loomi ja sõid neid. Teine võtab lahti näiteks raamatu Teisest Maailmasõjast – ka see saab infarkti. Inimesed tapsid maha miljoneid omasuguseid – EI TEA MILLE PÄRAST. Kolmas tegelane võtab ja loeb ulmeromaani, näiteks „Kosmose odüsseia“ ja tema nägu läheb naerule. Ikkagi inimesed, lendasid kosmoses ja puha.
Vot täpselt selline jaburdus meil praegusel ajal ongi nende ajalooliste ürikutega. Kust me teame, et mõnda ürikut ei ole kirjutanud vaimupuudega inimene. Mõnda naivist. Mõnda skeptik. Ja mõne võis kirjutada ka ulmeline kirjanik. Kui selliseid kirjanikke on tänapäeval, siis miks neid ei võinud olla sadu ja tuhandeid aastaid tagasi. Lisaks sellele tuleb veel ka „telefonimäng“. 2000 aastat tagasi kirjutas mingi lunaatik oma arust uhke romaani. 100 aastat hiljem kirjeldas kooliõpilane oma „kirjanduslikus essees“ lunaatiku luulut ja nii edasi. Ja siis sündis 2000 aastat hiljem „geniaalne“ professor ja arvas, et inimene arenes ahvist.
Täpselt sama jama on Piibliga. Nii palju kui ma sellest raamatust tean, siis tavaline mitteusklik inimene ei saa sellest aru ja loeb kogu selle teksti pigem ulme valdkonda.
Keegi jumal lõi planeete ja kosmoseid, lõi valgust, vaikust ja inimesi. Inimesed muudkui paljunesid (mitte ahvidest) ja siis hakkasid üksteist maha tapma. Ja nii tuhandeid aastaid . Kuidas on võimalik sõdida ja inimesi  tappa tuhandeid aastaid ja miljonite kaupa. Ja missugune see jumal siis oli kes sellist „jumalikku“ loomet lõi. Kui mina oleks jumal ja saaks LUUA midagi, kas ma looks siis mingi sellise kaose. Võimalik, kuid vaevalt.
 VALE. Pole sellist ajalugu, on ainult haigete inimeste fantaasia vili ja nende viljade ilukirjanduslikud kirjeldused ajaloolistes vanades ürikutes.
Kes ei usu toon sellise näite. Minge õhtul teleka ette, võtke pult pihku ja hakake telekanaleid vahetama. Kui teil on näiteks 100 telekanalit, siis õhtusel ajal 80 kanali pealt tulevad erinevad „tapmise filmid“. Mehed püstolid peos, uudised surmasid täis, arstide seriaalid. Laste multikad koosnevad ka juba enamuses vägivallast. NII. Ja nüüd minge õue või välismaa reisile. Ja kui palju te näete tapmist, vägivalda – tegelikult??
TEGELIKULT inimene ei ole vägivaldne, pole kunagi olnud ega oleks ka, kui ei oleks seda karvast kurjamit mis on hurtade poolt ümber piiratud ja nüüdseks ootab veel seda julget spitsi.
Nüüd võtame „ajaloolisi käsitlusi“ meile lähemast ajast.
Me ei ela aastas 2015. Ei saagi elada. See on vale. Öelge mulle, kus on see kirjas, et 2015 aastat tagasi elas ja oli üks mees kes lõi jalaga vastu maad ja ütles : „täna on ajaarvamise esimene päev“.
Seda ei saa olemas olla, sest see mees oleks sel juhul olnud „vaimu puudega“. See tähendab, et ma hakkan  tänasest päevast aega arvama, kuid eilset minu jaoks pole olnud. Kalendrit, selliste aasta numbritega pole olemas olnud. See mõeldi lihtsalt sellisel kujul millalgi välja (üks variant sellisest mehest on tegelane nimega Skalinger). Kalender, aeg, ajalugu – need on kõik väljamõeldised, umbes 99,9999…% ulatuses. Teadlased on välja mõelnud või mingid mõõdustikud loonud kunstlikult - sellistele asjadele nagu: sekund, meeter, kg, njuuton jne. Meie võtame neid tõe pähe ainult sellel põhjusel, et oma elu lihtsamaks teha.
Egiptus, Vana-Kreeka, Vana-Rooma, Inkad, Maiad jne ei ole iidsed kultuurid. Pimedat Keskaega ei olnud üldse olemas, vaid see kirjutati ühe teooria kohaselt ühel kindlal põhjusel lihtsalt kunstlikult juurde (see on tegelikult ulmeromaan).
Umbes 1000 aastat ajalugu on meile  „juurde kirjutatud“. Keda huvitab see teooria ja selle „tõeks võtmine“ siis YouTubes on Vene matemaatika ja geoloogiaprofessorite uurimused (Fomenko ja Nassovski - https://www.youtube.com/watch?v=v1rHciunL60 ) . Vene teadlased ja matemaatikud üritavad meile seda seletada.

 

 

esmaspäev, 6. juuli 2015

PÕRGULIKULT ESOTEERILINE RAAMAT.

Kirjutan uut raamatut ja riputan siia järjest ülesse. Milline see lõpuks välja kukub pole veel teada.


 Teema tutvustus. 

Miks just selline pealkiri on sellel raamatul.
Ma olen kirjutanud üsna mitu raamatut ja kõik need lood on olnud „erilised“.  Paljud minu endised tuttavad peavad mind juba „eriliseks“. Eriline olla ei ole üldsegi mitte paha, pigem vastupidi. Esoteerikast on nii palju kirjutatud ja polekski vaja ühte raamatut juurde kirjutada, kuid….
Peale seda kui ma olin elanud viiskümmend aastat „normaalse“ inimese elu, sain aru, et midagi on ikka väga valesti. Nüüdseks on neli-viis aastat kulunud selle peale, et aru saada mis võiks olla valesti.  Midagi on saanud selgemaks, kuid on veel üks väike probleem. Mida rohkem saab selgemaks, seda selgemaks saab see, et maailm - on väga keeruline. Ühele küsimusele saan vastuse ja kohe tuleb juurde kümme uut küsimust. Üheski raamatus ei jõuaks kõiki neid küsimusi ja vastuseid ära kirjeldada. Tekiks nagu suur küsimus – milleks mulle seda kõike vaja on.
 Praeguseks hetkeks on aga selge, et vaja on ja aina huvitavamaks läheb. Mis – sellest tulebki juttu edaspidi. Kõik need raamatud mida ma olen kirjutanud, neid ei kirjuta mina, vaid nad ise tulevad. Tulevad niimoodi, et nad annavad endast märku ja panevad endale ise ka pealkirjad. Segane jutt ja uskumatu, kuid nii see on. Ka see raamat pakkus endale sellise pealkirja. Ilmselt sellepärast, et tavalised esoteerilised raamatud püüavad inimesi aidata ja selgitada ilmaelu leebemas võtmes. See raamat siin püüab aga paljusid asju pöörata – pea peale. Etteruttavalt võin öelda, et ma kavatsen kirjeldada asju otsekohesemalt ja vahest isegi ropusti. Õigekirja vigu ei maksaks ka „väga õpetatud“ ja erudeeritud inimestel kokku lugema hakata. Mina ei saa aru reeglitest, ega ka eesti keele õigekeele piirangutest. Kui inimene vahib vaid komasid, siis pole mõtet seda raamatut lugeda. Mulle meeldib vaid selle raamatu – sisu.

 
ESOTEERIKA.
 
Sõnaga „esoteerika“ on täpselt samuti nagu paljude asjadega mida ma edaspidi kirjeldan. Paljusid asju, termineid ja loogikaid – ei ole tegelikult olemas. Kuigi sõnad ja tegevused on olemas, siis kirjeldused neist on veidike väärakad. Vähemalt minu uuringute põhjal ja minu seisukohast. 
Alustades sõnast – ESOTEERIKA.
Esoteerika tähendab sanskriti keelest tõlgituna -  „mitte kõigi jaoks“.
Seega siis alustan esimese kirjeldusega mida – ei ole olemas.
 Esoteerikat – ei ole olemas. Kuigi raamatupoodides on vastava kirjanduse osakond ja ka see raamat kannab samasugust pealkirja, siis esoteerikat ikkagi ei ole olemas.
 Kõik asjad, tegevused, toimetused mida inimesed  - ei tee või need tegevused teda ei huvita, on temale – „mitte tema jaoks“.
Lihtsalt kõik on olemas, kuid see EI OLE esoteerika.
Kui inimene kuuleb helisid absoluutse kuulmisega, seab ritta nootisid, tellib luuletajalt teksti ehk siis loob laulu, siis see ei ole esoteerika, see on muusika loomine. Kuigi see mõnele teisele on esoteerika  ehk „mitte tema jaoks“ ja ta ei saakski sellise esoteerilise tegevusega hakkama, siis on see ikkagi absoluutselt tavaline ja normaalne tegevus. Lihtne. Ja ühtegi muusikut ei kutsuta kunagi esoteerikuks.
Kui aga panna samasse konteksti sellised teemad nagu – tervendamine, selgeltnägemine, hingemaailm ja ulmekad või tulnukad ehk siis sisekosmos ja väliskosmos. Siis on kogu see kupatus lausa pöörane esoteerika. Ka mina ei saanud pikka aega aru sellest virr-varrist. 
Üks teadja rääkis vahest huvitavaid, vahest hulle lugusid. Teine jälle hoopis teistmoodi. Tihti üks teadjamees väitis, et ainus tõde on see mida tema räägib. Tavaliselt iga vähegi kõvem teadjamees kritiseeris ja isegi kirus mõnda teist, või siis kõiki ülejäänuid. Keda või mida uskuda?? Ma usun, et paljudele lugejatele tuleb selline pilt tuttav ja paljud on sellise dilemma ees praeguseni. Pole midagi keerulist. Üritame otsast lahti harutama hakata.
Selleks, et üldse millestki midagi kirjutada ja millestki ühiselt aru saada, peab alguses paika panema algmõisted või terminid. On olemas lõputu arv sõnu, termineid ja mõisteid. Iga kirjutaja püüab kirjeldada asju erinevate mõistetega. Paljud mõisted on sarnased, kuid palju on erinevaid termineid pandud ühtedele ja samadele asjadele. See paljusus loobki vahest lihtsatest asjadest keerulise ettekujutuse. Näiteks selline termin nagu – Jumal. Küll seda kutsutakse Jumalaks, Loojaks, Kõiksuseks, Allikaks, Kõik Mis On. 
 Või sellised terminid nagu; hing, vaim, elu, tervis, armastus, surm, sünd jne. Mitte ühelegi neist pole kunagi pandud ühte ja ainukest selgitust.  Ja ilmselt ei saagi panna. Kuid neid saab kirjeldada ja tunnetada.
Kuna esoteerikat ei ole olemas, siis ainuke mis on olemas on – elu ja kirjeldused elulistest sündmustest. Tavalistel inimestel on igaühel elust oma arvamus ja oma arusaam.
Seega siis, on olemas – ELU (siin ja praegu).
Meile püütakse selgitada elulisi termineid ja arusaamist väga keeruliste terminite ja loogikatega. Need loogikad lähevad nii keerulisteks, et neid hakatakse kutsuma - teaduslikeks. Mida ei saa lahterdada teaduse alla, siis neid hoomamatuid asju nimetataksegi selle suht tobeda terminiga – esoteerika. Tegelikult ei ole olemas ei esoteerikat ega ka teadust. On vaid kirjeldused, katsed ja kokkuvõtted. Selleks et saada välja sellest esoteerika ja teaduse jamast, on vaja ainult võtta teadmiseks, et kõik inimesed elavad, uurivad, kogevad ja kirjeldavad VAID elulisi sündmusi siin planeedil Maa. On ka neid uurijaid, kes uurivad elu ja süsteeme väljaspool planeet Maad, ka neist püüan ma kirjeldada edaspidi.
Seega siis peame kuidagi  arusaadavalt  hakkama termineid ja loogikaid kirjeldama ja lahterdama.
Meie planeedil elavad inimesed praegusel ajal sellise põhilise loogika alusel nagu seda on – dualism. See on meisse nii kinnistunud, et on lausa võimatu ette kujutada, kas kunagi või kuskil mujal võib olla üldse mingit muud põhiloogikat.  

DUALISM.
 Inimeste käitumismuster, mis põhineb vastandamisel.  Me peaaegu isegi ei oska elada ilma selleta. Kogu meie elu parem ja halvem kulgemine, sõltub vaid meie oskusest dualismist aru saada. Erinevate olukordade vastandamine on meisse juurdunud juba sünnist alates. Poiss või tüdruk, valge või värviline, terve või hälbega, rahulik või rahutu, ilus või inetu, soovitud või soovimatu jne lõputult.
Dualismil on dualistlik omadus – mis on selles head ja palju on halba.
Põhitermin – elu – dualistlikus käsitluses, saab olla kas hea või halb. Kas vahel hea ja vahest halb.
Minu seisukohast ei ole ka dualismi olemas, kuid selleni jõuame millalgi hiljem.
Dualistlikust seisukohast peaks olema kahte sorti inimesi. Tavalised inimesed ja teadlased-teadjad. Kuid kuna kõik inimesed elavad ja uurivad elu, siis ei oleks õige inimesi niimoodi lahterdada. Samas aga me oleme niimoodi harjunud ja ma üritan niimoodi ka kirjeldada inimesi.
Dualistlikust seisukohast, peaks olema lihtsad inimesed ehk siis inimesed, kes kulgevad läbi elu nii nagu nad tahavad või nii nagu elukorraldus käsib. Teadlased-teadjad, kes kulgevad läbi elu nii nagu elukorraldus käsib ja kes üritavad pihta saada kõikidele nendele asjadele, mis erineb üldisest elukorraldusest.
Tavaliste inimestega on jällegi niimoodi, et osad jäävadki elu lõpuni sellisteks, kes kulgevad nii nagu elukorraldus käsib ja palju oma pead ei vaeva igasuguste „imelike“ teooriatega. Vahest nad ikka uurivad ka, elu kõrgemate väärtuste ja jõudude üle, kuid eriti sügavuti sinna sisse ei trügi. Osad aga hakkavad teatud perioodil või siis teatud tingimustest sõltuvalt selliste küsimustega tegelema.
Teadlased-teadjad aga on mingil eluperioodil hakanud huvi tundma erisuste vastu ja kõrgetes koolides käies saavutavad vahest mingi erilise staatuse – teadlane, doktor, dotsent, professor. Ka neist tiitlites räägin hiljem pikemalt. Kust ja kuidas neid saab ja mis väärtus neil on. 
Dualistlikust käsitlusest saaks me liigitada tavalisi inimesi ja ka teadlasi-teadjaid  – headeks ja halbadeks, ausateks ja valetajateks, teadjateks ja „pimedusega lööduteks“.   See pagana dualism teeb selgitamise ja arusaamise nii keeruliseks, et ei oskagi kohe selgitada.
Nii kaua kui uskuda dualismi olemasolu, nii kaua on absoluutselt võimatu aru saada, mis on õige ja mis on vale.
Et vähegi selgitada dualismi võlu ja valu, tuleks kasutusele võtta kolm terminit; teadja, skeptik ja eitaja.
TEADJA -  inimene, kes teab mingist asjast kindlalt ainust tõde, iseenda seisukohast, ja ei muuda seda enam mitte kunagi.
SKEPTIK – ma tunnistan ainult seda, mida olen sunnitud põhjendatult usaldusväärsete tõendite varal tunnistama, ja pean seda tunnistust ajutiseks kuni uute tõendite ilmumiseni.
EITAJA - ma tunnistan ainult seda, mida olen sunnitud põhjendatult usaldusväärsete tõendite varal tunnistama, ja isegi uute tõendite ilmnemisel ei muuda oma tõekspidamisi.
Üks kaval ja keeruline näide.
Eitaja teab, et päike tõuseb hommikul ja õhtul loojub.
Septik teab, et päike tõuseb ja loojub, kuid uurib, kas see ikka tõuseb ja loojub, kas ta tõuseb ikka idast ja kas ta ikka loojub.
Teadja teab, et päike ei tõuse ega looju, vaid lihtsalt maakera pöörleb. Päike ei liigu, vaatleja seisukohast, mitte ainult ümber maakera, vaid liigub kohutava kiirusega kosmoses ja pöörleb ümber galaktika keskpunkti, galaktika tiirleb ja pöörleb veel omakorda mingite muude keskpunktide ja muude ilmaruumi osade jne. 
Eitajatega mina ei tegele. Neil endil on endaga niigi tegemist, et asjadest aru saada.
Skeptikud on minu meelest kõige lahedamad tegelased, sest neil on ilmaasjadest arusaamisega tegelemist, pikaks ajaks.
Teadjad- teadlased aga saab lahterdada jällegi kaheks.
 Alternatiiv-teadjad on sellised, kes uurivad pikka aega ja saavad  teadmise ja kindluse, läbi enda tunnetuse ja kõige KUUE (või rohkema) meelega.
Teadlased seevastu on inimesed, kes vahest isegi kasutavad kõike oma kuut meelt, kuid ikkagi püüavad saada vastuseid ja tõestusi, läbi katse-eksituse meetodi, paljude ja isegi tuhandete katsetuste tulemusel. Teadlased teevad vahest isegi „suuri“ avastusi, mida võetakse tõe pähe ja tekitavad absoluutse eitaja seisundi. Tihti aga tõdevad ka teadlased, et nende avastused kinnitavad kõige pöörasemaid esoteerilisi seisukohti.    Keeruline on see meie elukorraldus.  

TEADLASED.

Teadlastega on üks rist ja viletsus. Kui mingi tragi ja terane noor otsustab saada teadlaseks, siis kõik lähikondsed on rõõmsad ja uhked – tark inimene saab sellest. Pärast pikki ja piinarikkadki õpinguid antakse (tavalisele inimesele) - staatus, tiitel ja voli otsustada maailma asjade tõlgendamise üle.
 Mis õigusega?
Pidingi selgitama seda, kuidas teadust – ei ole olemas.
Olemas on – elu.  Kui tavaline (ilma tiitliteta) inimene midagi uurib ja oma uurimise tulemusi avalikustab, siis tekib kõigis ilmatu suur küsimus – kust ta sellise teadmise võtab ja mis õigusega kogu maailmale kuulutab.
Kui sama uurimuse tulemuse avaldab tavaline inimene (tiitlitega), siis pole kellelgi miskit moka kobinat vastu ajada. Ikkagi teadlane. Kas ma olen teadlaste suhtes ülekohtune.
Kuidas saadakse teadlaseks, professoriks?  See on üsna kummaline protseduur. Kuna teadust pole olemas, siis pole ka professoreid olemas. Teadlaseks saamise skeem on lihtsustatult järgmine.
 Laps läheb kooli ja tal kästakse õppida (loe; pähe taguda) igasuguseid, varemalt uuritud ja tõeks loetud tarkusi. Lapsel ei lasta uurida ja küsida neid asju, mida ta tahaks tegelikult ise teada. Selline skeem toimib mingi kaksteist pluss ka paar lasteaia aastat. Nüüd kui tunnistus (loe; ajupesu) on hiiglama hea ja sisseastumiseksamid saavad ära tehtud, siis lisandub veel juurde päris palju aastaid, uusi tarkusi, mis on aktsepteeritud igasuguste professorite nõusolekul. Mina meenutan heldimusega – poliitökonoomiat, NLKP ajalugu ja muid selliseid absoluutseid totrusi. Muideks palju selliseid professoreid töötas ülikoolides ka siis, kui poliitika värvused muutusid. Mõni võib mulle vastu vaielda ja väita, et nad on ju õppimisvõimelised.
Kooli lõpetanud (pisikese tiitliga tavaline inimene) peab selleks, et saada professoriks veel väga palju õppima, tegema igasuguseid spetsiifilisi doktoritöid, mida vaatavad üle need samad professorid. Kui neile need tööd meeldivad, siis antakse väikese tiitliga inimesele juba suurem tiitel. Minus tekib küsimus, et kes annab ja mille eest. Antakse neile, kelle tööd ja uurimised on aktsepteeritavad ja need ei tohi mitte mingil juhul erineda kindlaks määratud tõdedest (muidu tiitlit ei saa).
Praegusel ajajärgul tundub (just nimelt tundub) selline loogika õige ja aktsepteeritav.
Kuid professoreid ega ka muid tiitlitega inimesi – ei ole olemas. Juriidiliselt ei saagi olemas olla, sest tuleb küsida – kust kohast ja millal tekkis ESIMENE  professor, kes hakkas teistele tiitleid jagama.
Kunagi ammu- ammu kui polnud veel mitte ühtegi ülikooli, siis kes oli see esimene tavaline inimene, kes sellise kooli lõi ja kuidas temast sai selline väljavalitu, kellel oli selleks volitusi. Pole. Seega pole sellist inimest kunagi olnud ja need tiitlid mõeldi lihtsalt välja. Kallid professorid, tee olete väljamõeldised. (Professor Newtoni väljamõeldise kohaselt. Tavaline ahv tuli puu otsast alla ja hakkas millalgi tiitleid jagama).  
Sellise kirjelduse võiks vabalt klassifitseerida – vaimuhaige inimese sonimisena. Kuid.
Kui kirjeldada samu situatsioone kogu ELU kontekstis, siis…. 
Ahv tuli puu otsast alla ja hakkas poliitikuks, sõjameheks, kohtunikuks, politseinikuks, õpetajaks ja mis kõik veel. Mis õigusega on üks ahv parem kui teised. Teadagi. Tugevama õigusega. Kaigas pihku ja tiitleid jagama. Tavalisele ahvile jääb üle vaid vait olla.
Kogu sellist dualistlikku õige – vale, tugevam – nõrgem, targem - rumalam jne – ei ole olemas. Lihtsalt ei saa olemas olla.
Ahv, karu, hunt ja ka inimene sünnivad siia planeedile absoluutselt võrdsetena. Ebavõrdsust siin planeedil sünnitab – duaalsus (vähemalt inimeste puhul). Jätame loomariigi sinna kus nad parasjagu on ja vaatleme tavalist inimest.  
Kogu ajalugu ja inimese areng on fiktsioon ning kellegi poolt kallutatud. Süsteemis on kallutatud jõud!!
See jama on toimunud nii pika aja jooksul ja nii pisikeste sammudega, et tavalised inimesed pole sellest isegi aru saanud. Silmus on kõri ümber koomale tõmbunud pikalt, kuid visalt. Praeguseks ajaks on see silmus juba nii tuugalt kõri ümber, et paljud ei jaksagi enam hingata. Hing on nii kinni, et isegi ajul pole enam hapnikku, et aru saada millega see jama võib lõppeda.
Jutt läks nüüd teadlastest tibakene kaugele. Hiljem ma püüan kirjeldada ka seda mida head need teadlased on teinud, või vähemalt osa neist.
Teemasid millest kirjutada on tegelikult nii palju. Võiks rääkida sellest mis praegusel ajal toimub, kuid ilma selgituseta, kust kõik jamad alguse on saanud, ei saa õiget pilti.
 

AJALUGU.

Tundub üsna kummaline, et miks peaks uurima ajalugu. Koolis ju räägiti. Kästi igasuguseid aastaarve pähe tuupida ja huvitav see teadus üldse ei tundunud. Ei saanudki olla. Meile pole räägitud ajalugu, nii nagu see on olnud, oleks võinud olla, või üldse ajaloo kirjutistes avaldatud. Tegeliku, loogilisema või huvitavama ajaloo uurimine on VÄGA tänamatu ja raske tegevus. Kui tänapäeva (kõri kinni poodud) inimene hakkab ajalugu uurima, siis selgub, et väga palju on kuidagi hoopis teistmoodi kui koolis räägitu.  See on toimunud väga pikka aega ja nüüd hakkavad välja tulema üsna huvitavad faktid ja teooriad. Just praegusel ajal saab esimest korda võimalikuks tohutu informatsiooni omandamine. See saab võimalikuks tänu Internetile. Mitte kunagi, praeguse  tsivilisatsiooni vältel, ei ole olnud võimalik saada „teistsugust“ informatsiooni. Sellist, mis on läbi lipsanud ajaloo professorite valvsate kulli pilkude alt. Paljud professorid juba ise ka avaldavad selliseid teooriaid, mida aastaid tagasi rääkisid vaid esoteerilised friigid või „vaimuhaiged“.  Alternatiivsete faktide ja teooriate kogus kasvab nii kohutava kiirusega, et enamust ei jõua enam jälgidagi.
Eitaja (ma loodan, et selle raamatu lugejaskonnas neid enam järgi jäänud polegi) küsib või kärgatab siinkohal tõemeeli, et kust ma tean, kas see on ka õige ja millega tõestan. Vastan.
Kust kohast võetakse KÕIK TÕED. Konkreetselt – kust kohast.  Raamatutest, nüüdisajal ka meediast ja internetist.  Siis järelikult iga teadmine ja tarkusetera, mida inimene peab õigeks – on võetud ju raamatust. Alates piiblist kuni kooliõpikuteni.  Kui vaadelda ja võrrelda aktsepteeritavaid koolitusprogramme ja ajalooraamatuid nendega, mis väidavad paljudele väidetele vastupidiselt, siis milline on võimalus – võtta midagi tõeks.   50/ 50 %. 
Tähendab, ei saa sina mulle midagi tõestada ja ei saa ka mina sulle midagi tõestada.  Üle jääb ainult uurimine, loogika ja isiklik uskumine (vt. teadja, skeptik, eitaja).  Aga mida tahta inimesest, kellel on niigi elusaatusest - hing kinni. Loota, et selline hingeldaja hakkab uurima, võrdlema ja loogiliselt mõtlema.  Vaevalt.  Ainuke päästerõngas on „esoteeriline“ inimene (tavaline – ilma tiitliteta), kes sa seda teksti loed.  
Miks ma tahan kirjutada sellist raamatut? Selleks, et vähegi raputada ja sakutada meiesuguseid inimesi, aru saamaks, et paljusid asju – ei ole olemas. Paljud teooriad on salastatud, valetatud ja võltsitud. Valetan. Mitte paljud, vaid enamus. 99.99999… % kogu kirjutatud ajaloost, teadusest ja koolitarkusest on jama. Kuid kuna informatsiooni hulk mis maailmas ringi liigub on niiiiiii…. suur, et võiks öelda – isegi lõputu, siis see pisike koma koht on samuti nii suur. Tõesemat üles leida on raske, kuid loogikaga pilti kokku pannes selgub, et polegi nii vähe.
Inimesed tahavad alati sellise jutu peale mingeid tõestusi ja näiteid.
Toon siinkohal ühe võimaluse. 
Praegusel ajal – aastal 2015, on üsna riskantne soovitada Venemaa teadlaste ja muidu uurijate uuringuid. Maailmas käib tohutu info ja relvade sõda. Käimas on järjekordne „venevastane“ kampaania. Läänepoolse elanikuna on mul lootusetu panna nooremaid inimesi kuulama vene teadlaste filme – Youtubest. Enamus noori ei valda vene keelt ja massipsühhoos ei lase venelasi ka uskuda. Kuid mina olen venelasi siiani usaldanud rohkem kui lääne propagandat. Lihtsalt tuleb vaadata ja kuulata korraga mõlemat poolt. Lahutada nende informatsioonist liigne maha ja siis saab juba parema pildi.
Kui kaks poisikest kaklevad, siis pole kumbki neist pailaps ega ka üdini kurjam. Mõlemad seisavad lihtsalt oma „õiguste“ eest (lihtsa inimese kannatuste hinnaga).
Teadlastel on aga tiba parem positsioon. Kui nad ei ole just marurahvuslased, siis tasub uurida loogilisi ja selgitavaid teooriaid.
Üks kummaline „müsteerium“ on mind huvitanud pikka aega. Peale seda kui ma käisin palju aastaid tagasi Egiptuse ringreisil ja nägin oma silmaga Suuri Püramiide, siis see müsteerium ei saanud ikkagi lahendust.
Egiptuse püramiidide näitel saakski kõige lihtsamini selgitada ajaloo võltsingute ja valetamiste kohta.
Kui ma koolis käisin, siis püramiidid mind eriti ei huvitanud. Isegi nende ehitamise võimalusi pidime koolis pähe õppima.
Nüüd hilisemal ajal ja ka Egiptuses kivikamakate käega katsumisel – ei suutnud ma giidi juttu kuidagi tõeks võtta.
Meile räägitakse, et Egiptuse aeg olla mõned tuhanded aastad enne meie ajaarvamise nullpunkti (kes oli Kristus. Millal tema elas – kui elas. Millal ta sündis ja kes oli see geniaalne tegelane, kes tõstis näpu püsti ja ütles: „Tänasest päevast alates hakkame me lugema päevi, aastaid ja aastatuhandeid“).
Ainult mõned tuhanded aastad ja siis ka veel paar tuhat aastat peale seda nullpunkti.
Istume nüüd korraks õues pingi peale ja vaatame sumedasse, suvisesse, kesköisesse tähistaevasse.
Meile räägitakse mingist seitsmest tuhandest aastast – JA ROHKEM EI MIDAGI.
Meile räägitakse, et millalgi tuli puu otsast ahv alla ja hakkas arenema. Ja esimesed märgid millal ahvist sai üsna haritud “loom“, ongi see Egiptuse või vana Sumeri aeg. Vahepealsest ajast me koolis ei saanud midagi teada.
Nüüd see arenenud ahv hakkas millalgi pronksist meislite ja puuhaamritega välja toksima mitmeid-kümneid miljoneid kiviplokke. Siis nad võtsid mõttesse need plokid laduda üksteise otsa ja kujutate ette – mitte nelja kanti, vaid üsna ideaalsesse püramidaalsesse hunnikusse. Ka see ei ole veel kõige uskumatum. Need plokid kaalusid mitmeid tonne, neid tõsteti kuni saja meetri kõrgusele, need toodi laevadega sadade kilomeetrite kauguselt ja – need olid nii täpseks lihvitud (millega), et praod nende plokkide vahel on olematud.
Istun uuesti pingi peale ja mõtlen oma inseneri haridusega – kuidas inimesed sellist jama usuvad.
Usutakse AINULT sellepärast, et selline jama on meie pähe aastatega sisse taotud.
On mitmeid filme ja raamatuid, kus kirjeldatakse kuidas neid võidi ehitada.
Näiteks vene geoloogia professori I.V.Davõdenko selgitus (väga paljude uurimuste tulemusel), et egiptlased või püramiidide ehitajad – oskasid juba siis betooni valada.
PÜRAMIIDIDE POLKID EI OLE LOODUSLIKUD KIVIMID, VAID KUNSTLIKUD.
Kuna see raamat ei ole kirjutatud eitajatele vaid uurivale-esoteerikule, siis siinkohal filmi link.
Teine huvitav teooria on ka selle kohta, et maailma ajalugu on kõvasti ümberkirjutatud ja tuhatkond aastat on juurde kirjutatud. Milleks kogu seda jama veel vaja oli, on ka kirjeldatud mitmetes filmides. Siinkohal mõned neist.
Kuna need tunduvad üsna pöörased ja esmapilgul uskumatud, siis pikemal uurimisel hakkavad need teooriad tunduma loogilised ja need selgitavad võimalike varjamiste põhjusi.
Kas võtta tõeks ka nende vene teadlaste jutte. Kes ei suuda neid võtta tõeks sõnasõnalt, siis pikemal vaatamisel võib tekkida ikkagi selline tunne, et mingi tõetera siin sees on.
Kui aga tekib vaatajas uskumine, et see võis nii olla, siis selgubki - enamus maailma ajalugu on vale, võltsing ja pettus.
Miks selline mastaapne pettus vajalik oli.
Kogu see petuskeem on vajalik selleks, et õigustada Piibliloo tõepärasust.
Egiptuse ja ka muud ajaloolased ei saa tunnistada inimeste olemasolu vanemana kui mõned tuhanded aastad enne Kristust vaid sellepärast, et araablased usuvad loomise algust alates 4000 aastat e.m.a.  Lihtsalt nende püha raamat ei lubagi uskuda, et midagi oli enne seda olemas.
Nii lihtne see ongi. Ei midagi müstilist. Selleks tuligi kogu ajalugu keskajal munkade poolt ümber kirjutada. Pluss veel ka see, et pidi varjama Lääne ja Ida omavahelisi arveteõiendamisi ja need arveteõiendamised kestavad siiamaani (mis selgitab ka seda, miks me ei saa lahti sellest igavesest sõdimisest tänapäeval).
Kui nüüd lisada siia veel iidsem ajalugu. Kadunud Atlantis, Maiade ja Inkade kultuuri kadumine, erinevate pärismaalaste kummalised kaljujoonistused, müüdid ja müstilised lood ning eeposed (kasvõi eestlaste Kalevipoeg, mis ei vasta absoluutselt materialist-realisti ettekujutusele „normaalse“ inimese raamatust).
Teaduskirjandus, teaduslikud uurimused, teaduskonverentsid ja muud, sisaldavad tohutus koguses erinevaid teooriaid ajaloost ja inimese arengust ning enamuses neist püütakse kirjeldada, kuidas see võis olla palju reaalsemalt kui see, et – ahv tuli puu otsast alla ja hakkas matemaatilisi kujundeid kiviplokkidest tegema. 
Raamatutes, loengutes ja seminarides liigub väga erinevaid teooriaid inimese arengust ja on selliseid teooriaid, mis lähevad miljonitesse aastatesse e.m.a ( ja ka siis kõndisid arenenud ning targad inimesed – mitte puu otsast tulnud ahvid. Inimene pole mitte kunagi olnud puu otsast alla tulnud ahv. Mulle isiklikult meeldib seda rohkem uskuda).    
Päris huvitav on ka ehitusajalugu. Siia põimub üsna sujuvalt ka Vabamüürlaste teema. Kes teab, et vabad müürimehed ei olnudki alguses kohe „pahad“ tegelased. Nad olid tegelikult  ehitajad- müürsepad. Nende selts oli salajane ja nende teadmised anti edasi sellilt õpipoisile. Mis sellid ja õpipoisid selles salaseltsis praegu käivad, on omaette teema.  Need praegused tegelased selle seltsi ära kaaperdasid.
On üsna loogiline, iidsed vabamüürlased lõid oma salajase looži just selleks, et salajased ehitusteadmised ei satuks  iga inimese teadmisesse (kust need salajased teadmised aga päriselt pärit veel on).  
Kui  vaadata filme arhitektuuri arengust, siis selgub üsna kummaline tõsiasi. Gruusia president ehitas palee, üsna uue. See palee ja ka enamus teisi uhkeid hooneid, on ehitatud üsna samasuguse stiili järgi.
Peasissekäik kujutab endast nürinurkset  katusekonstruktsiooni, mis toetub massiivsetele sammastele.  Selliseid hooneid on ehitatud kõik need 6000-7000 aastat, alates vanast Egiptusest, Vanas - Roomas, Vanas –Kreekas, Euroopas, Ameerikas, Nõukogude ja Tsaari Venemaal (praktiliselt terve Peterburg, Ermitaaz ja nüüd ka Gruusias).
Tekib hulk küsimusi.
Miks peavad uhked hooned ja templid olema just sellise ehitusega.
Kuidas oli võimalik ehitada selliseid avaraid ruume ja pikki kandekonstruktsioone ning isegi koorikkupleid.
Kuidas oli võimalik valmistada sellise massiga ja sellise täpsusega kandvaid kivist poste (need postid meenutavad treitud detaile).  
Kuidas on võimalik selliseid kivikonstruktsioone valmistada käsitsi (ideaalsete mõõtmetega ja absoluutselt sarnastena nagu vormist võetuna).
Kuidas oli võimalik selliseid raskusi transportida pikkade vahemaade taha.
Kuidas oli võimalik valmistada kõiki neid, tonne kaaluvaid ehitusdetaile nii massiliselt.
Kuidas kõik need detailid tõsteti suurtesse kõrgustesse.
Kuidas kõik kivipostid suudeti poleerida läikiva pinnani.
Juba nende mõne ehituskavaluse varjamiseks pidi olema vastav salaühing.
Kui siia  lisada veel müstilisem teooria, et vaevalt kolmsada aastat tagasi käis Euroopast üle laastav tuumasõda, mis viis inimkonna oma arengus tagasi väga palju aastaid, siis on need faktid või teooriad  juba piisavalt „põrguliselt  esoteerilised“.
Miks tasuks selliseid teooriaid uurida, just nimelt uurida, mitte kinnisilmi uskuda.
Täiesti lootusetu on teada saada, mis on maailmas juhtunud aastate ja miljonite aastate jooksul (ainuke koht kust saaks enam-vähem õiget infot on Vatikani Suur Raamatukogu, millest meil pole aimugi ja sinna sisse ka inimesi ei lasta. Huvitav mida seal kõike lugeda saaks). 
Kui selguks, et murdosakenegi kogu sellest informatsioonist on õige – siis on igaühele selge, et vale ja võltsing on täitsa olemas ning sellisele valele põhineb kogu meie teadmine (saate aru – KOGU meile teadaolev elu, haridus, elukorraldus jne.).