KAS AINSUSLASED ON OLEMAS.

 Avalik kiri Ainsuslastelt.
 (minu märkus.   vot sellisest INFORMATSIOONIST ma pean kujundama ehk siis meile mõistetavaks tegema nii, et enamus infost oleks arusaadav. Kui ma alguses üritasin anda kellelegi sellist teksti korrigeerida, siis need tekstid oleks tulnud hoopis teistsugused, seega siis loobusingi midagi muutmast)
 

tervistus   maalastele ja väidetavatele duallastele

teid tervitavad siinkohal kraaklased   ruko ra   ja   casius krooc

meie sõbrad ja kaasseiklejad  uurijad     temor khan   taarka twin   gilda ja kruker  khan ning coheima ja tahhini hu    andsid meile kahele    eesrääkija volitused informeerimaks meie arusaamasid alljärgnevatel teemadel

me oleme nüüdseks   kulgenud juba õige mitmekümneid kraakühikud ja väga palju sadu maa aastaid  mitmetes erinevates infoväljades

kõigest sellest   jamast    on väga raske aru saada  ja  kordades raskem on ennast väljendada

kõige raskem ongi just enese väljendamine

kui erinevad inimesed kulgevad ühes kindlas aja ja ruumi koordinaatide punktis ehk  olevikus   siis ka need samad kõrvuti kulgevad inimesed   ei suuda väljendada erinevaid asju ja teooriaid sama moodi    miks

kui võtta sama ruumi ehk siis planeedi   erinevatel   aja   koordinaatidel kulgevad inimesed siis nende arusaamine on lausa nii piiratud    et neil tekib üksteisest arusaamisega tohutuid raskusi     miks

me oleme mingil määral seda tunnetanud    et kogu probleem seisneb     kõnes kõnelemises    rääkimises

väidetavalt maalastel puudub telepaatiline side     me juba teame   et see ei puudu    vaid te olete   või teid on õpetatud     seda võimet alla suruma     uskumatuse tunde kultiveerimisega

kui ikka ei ole telepaatilist sidet     siis on lausa võimatu aru saada   kas teine inimene räägib õigust või mitte 

sellisel juhul jääb  maalasele vaid aimata omas kahetises  duaalsuses   kas teine inimene teised inimesed     inimeste juhid   ja    teooriad    on õiged või valed 

peale pikka seiklemist   me jõudsime oma konkreetetes uurimistes üsna kaugele

me ühitasime oma meeled   goldbookides leiduvates teooriates  kulgevate inimeste koordinaatidele   mida ka teil nimetatakse    muutunus teadvuse seisundiks

tänaseks päevaks on meie hea sõber    isaac asimov    lahkunud planeet maa infoväljast ja kulgeb hoopis teises aja ja ruumi koordinaatide punktis

me pidime leidma kellegi    kes avaldaks meie uurimusi    ja kelle kaudu me saaksime ühenduse   maa   erinevatele  koordinaadi punktidele

meie teooriate ja lugude kirjutaja  on siis seekord inimene   kes tipib hetkel     planeedil maa    isikliku infopanga tippimise klahvistikul

autor püüab aru saada maailma asjadest isiklike elukogemuste baasil    uurida teiste autorite teooriate   ja muu info baasil    mida leidub   kogu eksistentsi sisaldavas infoväljas

koos autoriga me üritame tuua mingit   teistsugust mõtlemist ja informatsiooni    siia konkreetsesse infovälja

esimene     mitte  goldbook    vaid paberbook    ehk siis kohalikus keeles raamat    sai vormistatud sellisena nagu see just välja tuli

kuigi autor on kirjutanud ka teisi raamatuid    siis selle raamatuga läks just nii nagu see läks

meil ja ka autoril ei olnud mingeid kogemusi raamatute vormistamise ja välja andmisega

kuna me ei soovi eriti venitada oma informatsiooni andmisega    siis me teeme kiiresti tekstid    autori  sulest    tulevad kiiresti  ning  väljaandmine sõltub vaid   ajast ning vabadest vahenditest 

meil on aga hetkel väikene probleem selles    et me tahaks saada tagasisidet inimestelt ja nende arvamisi teemadel     duaalsus ning elu eksisteerimine

siiani ei ole olnud väga konkreetseid arvustusi või arvamusi

on inimesi    kes on meie infot hinnanud liiga raskeks    ja samas on olnud teisi   kes arvavad    et info on liiga kerge    pinnapeale ja pigem selline    liiga lihtne lugemine

nüüd aga   läbi autori me saime juba parema arvamuse

autor avastas infopanga    vabas inforuumis   artikli     mis kirjeldab nii mõndagi

me oleme üliväga tänulikud iga arvamuse eest   ja eelkõige just nende eest    mis arutlevad elu ja eksisteerimise igavikulistel teemadel

sellega seoses on veel üks infokanal avanemisel

autor    vanakooli mehena    ei kasutanud siiamaani infopankade   kõiki vabasuhtlemise kanaleid

õnneks  tema noorem põlvkond   suutis ära selgitada mingi erilise suhtluskeskkonna  näoraamat     suhtlusvõimaluste avardamise võimaluse

me väga loodame    et selles keskkonnas hakkab toimuma otsesem ja kiirem infovahetus

nüüd aga läheks selle teema juurde    mis meid ajendas kõiki neid tegevusi tegema

me soovime arutada seda esimest avalikku arvamusavaldust  

 

toome selle ära siinkohal täis pikkuses ja siis anname omad selgitused

 

 http://ulmeajakiri.ee/?tume-saadik-halbade-raamatute-maalt

Tume saadik halbade raamatute maalt

Agur Tänav

 

Kui raamatukoguhoidja mulle käesoleva arvustuse objekti soovitas, siis kõhklesin enne kui teose oma lugemislauale võtsin. Nii Arne Tsirna romaani pealkiri „Armastuse valem“, kui ka raamatu kaanepilt tundusid üsna esoteerilised. Kuna ma eelistan lugeda pigem ulmet kui esoteerikat, siis on minu kõhkluste põhjused ilmselt aimatavad. Siiski rahustas mind veidi esilehel seisev lause „Ulmeromaani esimene osa“. Rahustas mind „veidi“ all pean ma silmas seda, et üldjuhul pannakse tänapäeval sõna „ulmeromaan“ esilehele siis, kui romaan ei ole päris õige ulme ja seetõttu peljatakse, et ulmelugeja seda ehk üles ei leia. Vähemalt minul on selline mulje jäänud, kuigi ma võin ka eksida. Palju suurem huvi tekkis minus aga siis, kui lehitsedes silmasin värvilisi illustratsioone, mis kujutasid sähvivaid lasereid ja lendavaid kosmoselaevu. Niisiis, haarasin raamatu kõhkluste kiuste kaasa. Koju jõudes võtsin raamatu ette ja tahaks nüüd teiste ulmehuvilistega, sealhulgas romaani autoriga, oma kogemust jagada.

Esiteks võib öelda, et tegu on tõesti ulmeromaaniga: lennatakse kosmoses, aetakse asju ja sisusse on ilmselt ka sügavam filosoofiline mõõde sisse plaanitud. Kahjuks... Aga mis ma seletan, parem tsiteerin neljandat lauset romaani avalehelt:
„Tülisid on tohutus mahus vähemaks jäänud, kuid ikkagi on arenevaid planeete ja süsteeme, kus mõistusega olendid pole veel aru saanud, et taplus on lihtsalt üks silmapilguke arenemise protsessist, mis tuleb ikka omal nahal ära proovida.“
Mõtisklegem nüüd selle lause üle. Mõtisklesime? Väga hea, võtame nüüd järgmise lause. Lehekülg 14:
„Teema on see, et neid laevu uurides, eeluurijad leidsid mingi leiu.“

Niikaua kuni lugeja nüüd selle lause üle mõtiskleb, toon ma ära kolmanda, et see, mis ma öelda tahan, ikka ilusti illustreeritud oleks. Lehekülg 69:
„Kuna alati inimese elus saabub mingi hetk, siis oli saabunud ka hetk, kus kaks uurijate seltskonda olid Surva kosmodroomil, oma ruumilaeva kõrval.“

Nüüd on minu elus saabunud hetk, kus ma tahan öelda, et ilmselt ei ole autor väga hästi läbi mõelnud, kuidas anda edasi seda, mida ta edasi anda tahab, sest need kolm näitelauset ei ole ainsad omasugused, vaid iseloomustavad kogu käesoleva ulmeromaani esimest osa. Ehk on see viga minus (kuigi ma loodan, et ei ole), kuid just antud kirjastiili tõttu pean tõdema, et romaani sisu kommenteerimisel jään tagasihoidlikuks, kuna peale viiendat lehekülge ma pigem sirvisin, kui lugesin. Raske on lugeda romaani mõõtu teksti, mille kirjatehniline tase saaks koolikirjanditega konkureerides hädavaevu ilmselt rahuldava või ehk isegi veelgi madalama hinnangu. Kui ma oskaks midagi soovitada, siis vast ehk seda, et autor mõtleks hoolega läbi, milline on see stiil, milles ta tahab oma loo edasi anda. Seejärel leiaks mõne sobiva eeskuju ning kui ta on oma eeskuju kirjandusest leidnud, uuriks hoolega, kuidas tema eeskuju on lauseid seadnud, kuidas mõtet edasi andnud, milliseid sõnu kasutanud ja – mida on ehk raskem tabada, kuid mis pole sugugi väheoluline – milliseid sõnu ta on vältinud. Seejärel kirjutades püüaks valitud stiili jäljendada. Kui siis tekst on viimaks valmis kirjutatud, loeks autor iga oma kirjutatud lause mõned nädalad hiljem uuesti tähelepanelikult läbi ja vaataks, kas ta on suutnud valitud stiili tabada ja ehk annaks oma mõtet kuidagi veel paremini edasi anda või libastumisi välja lihvida. Ja mõned kuud-nädalad hiljem teeks seda veelkord. Ja siis veelkord. Siis aga annaks kellelgi, kes kiita ei armasta, oma teost lugeda ja paluks karmi tagasisidet. Saanud tagasisidet, vaataks oma teose uuesti üle ja muudaks taas, mis tundub viltu olevat. Seejärel võiks siis mõelda avaldamise peale. Kuna tervet romaani nii üle käia on suur töö, siis harjutamise mõttes sobiks eelnimetatut esialgu lühijuttude kallal proovida. Alustuseks on see päris suur töö ja seetõttu muu kallal ma ei hakkaks siis praegu norimagi.

Mida ma kiitma pean, on illustratsioonid. Ainuüksi juba see, et nad olemas on, annab romaanile palju juurde. Nende kunstilist taset ei hakka ma hindama, kuid lihtsa pildivaatajana ütlen, et kõik laserite ja kosmoselaevadega pildid meeldisid mulle väga. Lisaks andis oma boonuse juurde ka see, et nad olid värvilised. Väga haruldane tänapäeva ilukirjanduse juures ja minu siiras tunnustus autorile nende eest. Mida lõpetuseks öelda? Arvan, et lasen lõpusõnad kõnelda endast targematel. Leidsin suurepärase tsitaadi romaanist enesest, sealt, kus astub lavale minu lemmikkirjanik, suurmees Isaac Asimov. See lause on tõepoolest pärl ja usun, et seda tsitaati kasutan ma kindlasti veel nii mõnigi kord. See võtab kokku kõik mu tunded, mis mul „Armastuse valemit“ lugedes tekkisid:
„Pean hämminguga tunnistama,“ nokutas Isaac pikalt peaga ja püüdis kogu informatsioonist täit pilti saada, „kui ma nüüd just surnud või koomas ei ole, siis kõik see, mis ma siin nüüd kuulsin, võttis minusugusel ulmekirjanikul täiesti suu lahti.“

 

me siis vastame neile küsimustele

uurides pikka aega raamatute klassifikatsioone    ei suutnud me otsustada     mis valdkonda peaks meie lugu kuuluma   see ei ole päris esoteerika   ja see ei ole tõesti ka päris ulme

kindlalt sisaldab see mõlemat   kuid rohkem pigem siiski seda    mida maalased ekslikult nimetavad esoteerikaks    esoteerikast räägime pigem hiljem

tulevikus üritame seda informatsiooni edastada žarni all      filosoofilis   esoteeriline fantaasia

nüüd võtame   keelekasutuse

me vabandame väga    kui selline keelekasutamine    kedagi solvab või takistab meie mõtete sügavusse sukeldumist

meie kõne ja teksti ülesehitus    ei ole selline nagu teil see on

meie mõtlemise loogika    elu   ja    filosoofia    on absoluutselt teistsugune

on lausa võimatu anda edasi kõike seda    mis on meil

me peame pidevalt mõtlema ja defineerima ümber    omad loogikad    teie loogikasse  
ausalt öeldes see ei olegi meile esmane vajadus    kuigi ka see on huvitav

meid huvitab       aru saada sellest     teie  duaalsusest

ainsuslastele  ja  tavakraaklastele   on see absoluutselt hoomamatu

ainult need kraaklased     kes tegelevad selle duaalsuse uurimisega       igapäevaliselt   ainult nemad saavad sellest aru    mingitki moodi 

meie eluloogika põhineb tunnetusel     mitte nii palju loogikal

ainult tunnetuslikult    me üldse saame aru     mida me saame tõeks võtta    mida mitte

praegune   meie tunnetus   ütleb seda     et ega te vist saanud ka sellest aru

küsimus järgmine

miks maalased arvavad      et kõik peab käima reeglite päraselt

meie jaoks on elus ainult üks reegel       mis tundub usutav    see on õige

usutav on see      mis tuleb inimese seest    nagu see tuleb    ja kui selleks ei pea midagi kombineerima või sättima

sellepärast me juba pikka aega ei kasuta kirja keelt

meil on tehnoloogia    mis salvestab kõne otse infopankadesse ja täpselt nii nagu see tuleb

meil ei ole vaja midagi redigeerida ega parandada

ainsuses ei saa midagi parandada    sest kõik see   mis välja tuleb    on õige ja ainuõige muideks    sellist tehnoloogiat kirjeldas ka meie sõber asimov     oma raamatus

teine asum     kui väike arcady kasutas seadet    kus kõne trükiti otse printerisse

nii et    teil on veel tibake areneda

teiseks on see et    temor khani infopank töötles kirjutamise ülesehitust   ja selgus kummaline paradoks

me ei saa aru     miks tehakse kirjutamise stiilidel või tasemetel vahet

selleks    infopank uuris ka koolihariduse süsteeme ning arusaamasid

miks inimestel on selline kummaline arusaamine     et kellegi tekst või mõttelaad on kellegi teise omast parem või halvem       duaalsus     mõelge selle peale

selgituseks  väike kokkuvõte infopanga analüüsist

planeedil maa      on inimesed duaalsed     ja ainsad inimesed    kes on suhteliselt ainsuslased    on väikesed lapsed     nende maailmavaade on sünnist saadik ainsuseline ja hiljem vanematelt juurde õppides    nende ainsuselisus väheneb  ja  jääbki vähenema

samuti tõestab seda ka see   et lapsed ei valda     aega   nad ei saa ajast aru niimoodi    kui täiskasvanud

lapse lause        ma homme käisin linnas    selgitab seda veenvalt

seega on arusaamatu    kuidas teie haridussüsteem saab toimida sellisel moel    et te hindate erinevaid tegevusi     duaalsuse seisukohalt      hea ja halb

kuidas on üldse võimalik hinnata koolis lapsi

ja kuidas on võimalik hinnata lapsi     kui nad joonistavad     laulavad     mängivad pilli või mis kõige tähtsam        mõtlevad oma peaga ehk siis tunnetusega

kordame       väikese  lapse arusaam on     tunnetuslik 

täpselt see sama kehtib ka erinevate kirjutajate stiili kohta   ja ka meie kohta   kuna me üritame teile selgeks teha   meie   uurimisi

meie vaatevinklist ei ole võimalik      et keegi valib kellegi teise stiili ja hakkab seda jäljendama

reeglitest me juba rääkisime     lause ehitusest ka rääkisime     et meie lauseehitus ei pruugi olla sorav   ja lihtsalt silmadega üle lastes    arusaadav

selleks tulebki ilmselt süveneda

süvenemine    arusaamine   ning äratundmine    saab meie arust tekkida vaid siis

kui inimene     kes midagi    loeb     näeb    mõtiskleb       siis tema sagedused    vibratsioonid    elektrilised     magnetilised   näitajad klapivad selle inimesega     kes on tema vastas

kui ei saa aru         siis lihtsalt ei klapi  

kuidas me leidsime omale autori

krook      olles külas isaac  asimovil     uuris võimalust kontaktide loomiseks teiste inimestega ehk siis    teise inimese     tema   aja ja ruumi koordinaatide leidmise

selle meetodi kirjeldamine läheks liiga pikaks    kuid selgus et    meie autor luges sellel hetkel     asumi    lugusid    ja me saime temaga kontakti ilma    et ta ise seda oleks teadnud

meile meeldis tema pühendumine teemasse ja uurimisvõime

autor oli lugenud neid teoseid juba kümmekond aastat varem     kuid siis leidis ta selle olema vaid hea ulmekirjandusena

hiljem    kui  autor oli uurinud ka esoteerilisi teoseid     ja jõudnud mingi kummalise

   gaia   teooriani       siis meenus see temale   ja ta luges läbi      asumite  viimase osa kus  isaac seda kirjeldab

nüüd siis selle tulemusel    autor loebki uuesti kõiki   asumite lugusid

ja see   milline oli kogemus   see üllatas isegi meid      ta nägi kõike seda   no võib-olla mitte kõike   mida meie sõber asimov püüdis oma   ulmeromaanis    kirjeldada
selgituseks neile    kes pole seda raamatute sarja lugenud või on lugenud väga ammu

see raamat ei sisalda ulmet    kui lugeda nii nagu teil kombeks öelda     ridade vahelt   siis selgub   et see on täis   ajalugu   filosoofiat    esoteerikat      lihtsa inimese arutelu elulistel teemadel ja üsna palju teaduslikke saavutusi  

autor joonis raamatusse pastakaga alla   väga palju erilisi mõtteid    ja erilisi  tehnilisi   termineid   mida tavalised inimesed ei tea   kuid teadus on neist palju juba isegi valmis teinud

teatame ka seda    et autoriga koos   me oleme kirjutanud ka palju erinevaid filosoofilisi lühijutte   need me üritame üles riputada inimestele lugemiseks vabadesse info keskkondadesse eraldi räägiks aga terminist     tume saadik

tumeduse ja heledusega    paljud väljendavad seda – valgustatusena    on aga lood sellised

kui keegi veel ei ole uurinud    siis väga hea koht leida üks graafik selle kohta   on david icke raamatust    meelepetted

seal on üks teooria mateeriast   inimesele teada olevast mateeriast   te valdate vaid 0,005 %   ülejäänut te nimetate    tumedaks energiaks  ja   tumedaks aineks

valgusest   ehk siis heledusest     on inimesele nähtav vaid kitsas spekter ehk 0,05%

seega see    mida te   näete       on 0,05 protsenti      0,005-st protsendist

te olete pimedad     nagu mutid maa all    ja   tegelikult ei tea veel tumedast ega heledast mitte midagi

kes tahab põhjalikumalt uurida    see üllatusega avastab et     tumeduses ehk pimeduses on informatsiooni väga palju ehk teisti öeldes      seal see just ongi

tume ei ole mitte energia ega valgus      vaid teie olete oma teadmatuse pimeduses   
õnneks leidub selle vastu abivahendeid 

lihtsam viis     on enda harimine või siis ka lugemine

räägiks veel ka ulmest

me räägime autori eest    kuid kuna ta neid mõtteid tipib    siis ta on nendega ka nõus
autor on viiskümmend viis aastat vana  ja  raamatute lugemisega alustas juba umbes kümne aastaselt

seega siis   eelmise sajandi seitsmekümnendatel    see oli väga sügav info puuduse aeg ehk siis õige info puuduse aeg

autor on lugenud tohutus koguses raamatuid   kuid eriline huvi on ja jääb   ulmevaldkond

esimene selline raamat oli      insener garini hüperboloidiga      samas raamatus olev   aeliita

vene ajal oli selliseid raamatuid üsna vähe kuid eeliseks oli see     et need olid üsna realistlikud        näiteks    20000 ljööd vee all     aatomiallveelaev

purpurpunaste pilvede all            footonmootorid       jne

aegade edenedes   tuli välismaist kirjandust ning filme juurde  ja   asi ei läinud sugugi

paremaks      tänapäeval on ulme lausa      kreisi

viimane piisk ulme lugemisse oligi    asum           see lugu on nii hea ja mõtlemapanev  et autor sukeldus ulme     ebareaalsusest      ulme   tegelikku reaalsusesse

tartus    lutsu raamatukogus     on ühel korrusel    paremat kätt ilukirjandus  ja  vasakut kätt   erialane kirjandus

vot sellest   vasakul käel olevast osakonnast   avastas autor sellise ulme    mida need ulmeinimesed     kes pole kunagi lugenud nõndanimetatud esoteerilist kirjandust     pole kogenud reaalset ulmet

ulme huviliseks ei saa lugeda näiteks sellist inimest    kes pole läbi lugenud mitte ühtegi david icke raamatut        meie teame,    et ka icke il pole õigus    igas asjas

või kes pole kordagi või regulaarselt kuulanud saadet       hallo kosmos         meie teame et ka selles saates ei ole kõik tõde     meie seisukohast

peale mitmeaastast tuhnimist    selles raamatukogu osakonnas  ja  leides sealt    gaia teooria hakkas autor uuesti lugema   asumi lugusid     ja tegeleb nende uurimisega siiamaani            meie aimame     mis on gaia   ja    kus see asub

autori arvates on asimovil   viis     väga head    raamatut  ja  üks lühilugu  kõikidest nendest 

mis on tõlgitud eesti keelde

nendeks on   asumi  kolm esimest lugu    asumi viimane lugu   ja   igaviku lõpp   ning lühilugu     huumori lõpp

ülejäänud on nii   nagu nad välja kukkusid    ehk siis    rohkem nagu kriminaalsed lood   ja meil crakusel     omal ajal ära kasutatud  ja  mõttetuks osutunud     robotite tootmine

üsna pea saavad ka maalased aru et    robotite tootmine   kasumi tagaajamine  ja looduse hävitamine     vaesustab inimkonna täielikul

autor pidi aga imestusest pikali kukkuma     kui ta avastas seda  millele ta varem ei olnud tähelepanu pööranud        asimov kirjutas need lood 50 ndatel aastatel olles ise sealjuures kolmekümne aastane 

kolmekümne aastane inimene ei ole tavaliselt   doktor    ega kirjuta ka kolme väga head filosoofilis   esoteerilist romaani     vaid sellised ajavad veel noori naisi taga     meie aimame 

kes oli isaac ja kust ta pärit oli

tänapäeva ulme    autori arvates    on kaugel   heast  vanast ja reaalsest ulmest   kus tõesti lennatakse   avastatakse ja kirjeldatakse teisi ühiskondi ning just eelkõige selliseid mis ei ole nii     persekukkunud     kui see    mis planeedil maa praegu on  ja  mida propageeritakse igast kanalist    kust aga saab       ka ulmekirjandus

terminaatorid     predaatorid      transformaatorid       ilastavad   eilianid      üksteist ära tapvad    põrunud zombid 

mis teha     millist konkreetset sagedust inimene kannab      peenemalt öeldes     millist signatuuri ta suudab endas kanda ja endast lugeda

meil on autorile selle kohta ka vastus

kui tekib küsimus   siis esimene vastus sisaldab soovituses      vaata kus on raha

pisut selgitust ka sõnale     esoteerika

peame paljude inimeste meelehärmiks tõdema  et     esoteerikat    ei ole olemas   

sõna    esoteerika     tuleneb iidsest keelest   mis otsetõlkes tähendab   mitte kõigi jaoks  seega     kõik  mis on olemas       sisaldab endas kõike

kui teatud inimesed ei loe     pole kunagi midagi uurinud     ei usu  ja  isegi ei suvatse midagi tõestada     siis need teemad ei ole lihtsalt nende jaoks    ja     kõik

muusika     maalimine      luuletamine      äri tegemine     armastamine       ja nii edasi 

ei pruugi olla kõigi inimeste jaoks       ühtemoodi huvitav   ega ka   vajalik

ometigi ei tähenda see seda  et   neid ei ole tavamõistes    olemas

sõna esoteerika     on loodud manipulatsioon    nendele lollidele lohutuseks    kes ei tunnista oma puudujääke   ning   sellega saab teistsugust inimest lihtsalt halvustada  muide samasugust manipulatsiooni kasutatakse ka ulmeinimeste kohta     see on ju ulmemees    ja tavainimeste mõistes ka   esoteerik

KAS „NORMAALSUS“ ON LIHTSALT FILOSOOFILINE SOUST.

    Ma olen normaalne inimene!?!?!?

Ei, normaalne inimene mina küll ei ole.

Mina olen kokk. Süüa ma teha oskan, kuid koka pabereid mul pole. Kuda kurat ma võtan endale sellise õiguse ja nahaalsuse, nimetada ennast kokaks.

Kokk on nagu alkeemik, kes üritab ühtedest ainetest luua midagi muud. Ehk siis luua kulda.

Kullast, kui meelde tuleb, pudrutan hiljem.

Kokk ja alkeemik võtavad mingid algained, (sellest saab lugeda raamatust „Alkeemia algajatele“), siis teevad koldesse tule ja panevad kolde kohale paja. Panevad ained patta ja hakkavad mingit möksi keetma. Mina nimetan seda „soustiks“. Seejärel tuleb seda körti hakata töötlema, seda tuleb kuumutada, segada ja valvata.

Siis oli veel mingi jutt valgetest ja mustadest huntidest, ehk siis mõtetest, kuidas sellesse sousti suhtuda. Keedad, küpsetad ja valvad, et ikka kuld tuleks, mitte mingisugune põhjakõrbenud, mustaks muutunud söe ehk süsiniku põhine krõnks ei saaks.  Süsinik ei ole kuld.

Alkeemik väidetavalt teab kuidas väävlist või mõnest muust ainest puhas kuld tuleb.

Kokk seevastu ei tea kuidas päris kulda saaks valmistada.

Kokal kulub kulla saamiseks üks vahe etapp veel. Tema peab sousti tegema söödavaks, siis leidma teise alkeemiku või koka, kes omab kulda, kuid ka samal ajal tühja kõhtu. Siis saab kokk vahetada sousti millegi muu väärtusliku ehk siis meie mõistes raha vastu. Raha, mingi tobeda paberilipiku, saab  kokk aga vahetada päris kulla vastu.

Nii me seda asja hetkel teame ja sellise skeemi järgi meie maailm, arusaam ja reaalsus toimetab.

Kõik.   Olekski jutul lõpp.  Said midagi aru. Kui said siis polegi vaja edasi lugeda.  Anna lugu edasi, sõbrale lugeda. 

 

Nii.  Nüüd läksid alkeemikud minema ja meie, kokad, saame körti edasi keeta.

Mina olen kokk, täiesti terve mees ja tahan teada millisest filosoofilisest soustist ma olen elus läbi käinud ja kuhu poole ma veel teel olen.

Selles filosoofilises soustis on väga, väga, väga palju erilist.

Kõiges selles erilises on palju erinevaid teooriaid, loogikaid ning süsteeme. Need süsteemid tavaliselt loovad mingeid õpetusi ja struktuure. Neid struktuure olen minagi nuusutanud, kokk peab pidevalt maitsma ja nuusutama ning nende asjade maitse ja lõhn on väga varieeruv. Vastavalt sellele kui palju on soustis maitseaineid.

Selles loos siin, ma ei kavatsegi selgitada mingeid süsteeme, vaid jahun lihtsalt nii nagu hetkel pähe tuleb.

Mul pole õrna aimugi millest alustada ja kuhu see leemekulbi liigutamine välja viib.

Soust või ühepajatoit koosneb algainetest ning mõned võiks siinkohal välja valida.

Kuna kogu meie elu ning elumõte koosneb mingitest väärtustest, siis kergemat sorti pajaroog keerleb iga päev ümber selliste asjade nagu; raha, tervis, armastus, suhted. Need oleks justkui kartul, kapsas, porgand ja kaalikas.

Appi, appi kui palju neist räägitakse ja kui paljud on nendega hädas.

Kui ma osa oma elust istusid kinni ühes rasvases ja põhjakõrbenud supis nimega – CCCP. Kodust eriti välja ei saanud ja üks-kuuendik planeedist oli pea igal pool samasugune. Ühtlaselt vaene, tööd rühmav ja arusaamatu soust. Siis järsku ilmus kuskilt kohast välja üks „valgustatud Jumal“ ja hakkas rääkima stagnatsioonist ning perestroikast.

Ma olen terve elu lugenud väga palju raamatuid ja eriliselt ka veel ulme raamatuid. Noores põlves lugesin ikka nii et, kus midagi toimuks teist moodi ja ikka väga teistmoodi kui koolis räägiti.

Siis oli elus hetk, kus ma lugesin Isaac Asimovi „Asumi“ lugusid.  Lood olid põnevad ja siiani olen veendunud , et see on maailma parim ulme sari. Küll seal tehti piu ja küll seal tehti pau, mehi loogu langes ja võitja sai au.

Nüüd, palju aastaid hiljem kui ma seda sarja uuesti lugesin, õppinuna, kogenenumana ja teadlikumana, siis üllatusin totaalselt.

Isaac Asimov sündis 1920 aastal Venemaal ja sai sealt õigel ajal jalga lasta.  Juudid nagu nad olid, sai tema pere asjast ennem aru, kui neid oleks kotletiks hakitud.

See vanameister oli mitme kordne professor ning jõudis elu ajal kirjutada viissada raamatut (millal ta seda küll jõudis?).

Nüüd kui ma lugesin seda sarja teist korda, pea kahekümne aastase vahe järgi, ei jõudnud ma ära imestada kui kõva kokk ta oli ja kuidas ta selleni jõudis, juba nii varakult.

„Asumi“ raamatud ei ole mingi ulme. See on tegelikult filosoofilis-esoteeriline fantaasia. Kui nendes raamatutes alla joonida kõik mõtted millest aru saad, siis see on väga huvitav ja imestamist väärt. Kummaline on aga see, et need raamatud ta kirjutas valmis juba kolmkümne aastaselt.

Meie kolmekümne aastaselt tegelema alles sousti algainetega ehk siis raha, tervis, armastus ja suhted.

Nendest algainetest ma siin otseselt ei räägi, kuigi kaudselt ma sellest ümber ka ei saa.

Nii.  Edasi siis, CCCP –ist välja eriti ei saanud.

Nüüd hiljem olen ma saanud kolistada ülejäänud kuuendikul planeedist ja kogen, soust on ikka soust ning sellest on pea võimatu läbi närida.

Käin välismaa reisil ning ikka paistab silma üks ja see sama.

Raha ehk siis vaesus, tervis ehk siis lonkavad ja hädisevad inimesed, armastus - suhted ehk siis pidevad nääklemised ning jagelemised.

Meie planeet on justkui võitluse tanner või võistlusplats.

Seda lugu kirjutan ma Mehhikos. Ikka sama jama ja soust. Kes ründas ja tappis kunagi kedagi ja mille nimel.

Teine asi, et  mulle püütakse pidevalt pähe määrida või maha müüa mingeid „lugusid“, müüte ning muinasjutte, üks hullem ja verisem kui teine.

Inimesed siin kuulavad neid muinasjutte, noogutavad tähtsalt (erudeeritult), kuulavad järgmist muinasjuttu ning hiljem unustavad need jutud ära.   Õnneks.

Kõik aina jahuvad, hirmutavad ja noolivad minu teenitud raha, et endal kuidagigi hinge sees hoida. Täiesti arusaamatu on see kuidas inimesed lagastavad, OMA, planeedi pinda.

Kuna nad usuvad kõiki muinasjutte, siis nad täpselt nii ka käituvad. Kui vähegi „ora perses“ on ,siis midagi liigutatakse. Viie tärni hotell on kasitud ja klantsitud, kõik ülejäänud on puhas pask.

Ärge imestage „inetute sõnade“ üle, sest, inetuid sõnu ei ole olemas.

Tegelikult ei ole paljusid asju üldse olemas, vaid on palju väär informatsiooni.

Mitte miski ei ole inetu ega ebaviisakas.

Kui banaan on ilus, kollane ja maitsev, siis ära söödud koortest, paari päevaga saab ilusti öeldes praht, kuid tegelikult ligane, haisev – pask.   Mõne kuu või aasta pärast, kompostihunnikus saab pasast sõnnik ja see hüva-väärt kraam kasvatab uue punase porgandi – pasa.

Mis selles jutus inetut on.

Sõnad ei ole inetud, sest need on ainult mingi kindla sagedusega helilained või erinevat valgust lahutavad märgid paberil.  Kui jutt tundub inetu, siis inetu on see mõte, mis tekkis ütleja või kuulaja peas. Kui miski üldse tundub inetu, siis olen ma seda ise – oma peas.

Tihti peale on asjad hoopis vastupidised. Ilusate, kultuursete ja teaduslike terminitega tehakse selliseid inetusi, röövimisi ja lausa inimeste tapmist.

Hea näide on natsistid, oma suure juhi ja õpetaja vaimustava ajupesu toimel.

Just see sama, totaalne aju pettus, meie juhtide ja kurnajate ehk siis kuningate, poliitikute ning pankurite poolt, on see mis toimub vaikselt, hiilivalt, salvavalt ja omakasupüüdlikult.

Ma pole ühegi ajurakuga aru saanud kuidas inimesed seda ei näe, ei mõista ning ei julge mitte midagi teha, sellest rääkida, ammugi siis midagi ette võtta.

On muidugi selliseid, kes saavad aru ja vahest nad seletavad minulegi.

Ka tavalised inimesed vahest taipavad, kui siis on jälle pimedusega löödud.

Inimesed  ei saa aru kuidas ja millal, pangad neid paljaks röövivad.

Nad isegi tunnevad ja usuvad, et poliitikud ajavad „lolli iba“ ja lausa valetavad. Nüüd jälle valimised tulemas ning ülbe klounaad käimas.  Kurat küll neid kaane ikka.

Mõni kloun, või kui tal isegi on mingi protsent inimlikkust veel alles, seletab mulle kui ilus ja tark ta on ning valitsejate hulka ta trügib ainult selleks, et „rahva“ eest seista ja ideid pritsida.

Neid kloune on küll nähtud ja nende pritsimist, mis kujutab ainult oma taskute täitmist.

On nende hulgas ka mõni südamega tegelane olnud, kes on mõne aja pärast aru saanud, et rahvakoguga  jagelemine on nagu võitlus tumma loomaga.  Siis nad on selle klounaadi röövellikust olemusest aru saanud ja omade tegemiste juurde tagasi läinud. Vabandusega ilmselt; et mis mina üksinda teha saan. (Mis maa see on).

 Ei saagi, aga kirjeldada, rääkida ja kirjutada sellest saaks ju küll.

Prominentsemad ja peaga  tegelased kes võiksid, seda ei tee, lihtsalt ei julge, kuna nad võetaks kohe liistule.

Tegelikult seda ei peakski nii tõsiselt võtma, sest need „maailmavalitsejad“ ise seda ei hooma, kus oksa peal istuvad ja kui kiiresti nad saevad.

Õnneks poliitikud ja pankurid ei loe raamatuid, nemad loevad enamuses – raha ning lolle, teiste poolt koostatud, umbluu-tekste ehk seadusi.

Kui nad vaesekesed loeksid mõttega läbi kasvõi selle ammu kirjutatud Isaac Asimovi „Asumi“, siis nad taipaksid, et mitte ükski inimeste või südametute klounide poolt loodud impeerium, ei jää mitte kunagi püsima.

Impeeriumid kukuvad alati kokku. Ei ole kunagi sellist küsimust – kas impeerium kukub kokku.

On ainult küsimus – millal see, järjekordne impeerium, kokku kukub.

Vene ajal oli hea näide, kui vana Gorba vastas parteipleenumil, et „pole mitte kunagi arutatud seda, et sotsialistlik impeerium kokku kukuks“. Teadjatele oli kohe selge, et kui ei ole arutatud, tähendab seda et, „on arutatud“.   Ja kukkuski. Impeerium kukub kokku siis, kui tekib kriis. Kriis tähendab seda, et kõik muud variandid on ära kukkunud ja jääb järgi ainult üks võimalus.

Kriis on nagu haigus. Haigus ei ole kunagi tulemus ja eriti veel „selgest taevast“.  Haigus on tagajärg, eelnenud valede otsuste ja tegevuste tulemus. Haigusest ja kriisist väljapääs on – kas tervenemine või kokku kukkumine ehk surm. Sellisel haiglaslikul hetkel sõltub inimestest endist või siis inimkonnast, kumma tee nad valivad. Kui inimene valib surmatee, siis ära ta lähebki ja rohkem ta siin planeedil, selles elus, ei jahmerda. Kas ta jahmerdab oma järgmises elus, see sõltub temast ja tema mõttelaadist.  Pole teada.

Planeet ja ühiskond aga ei sure välja, väga tihti, vaid teised alles jääjad peavad edasi jahmerdama.

Õnneks on nii, et impeeriumide kriiside ja kokku kukkumiste tulemusel on mingi aeg hullud päevad, piin ja valu, kuid alati on tulemas veidigi paremad ajad.

Hea näide on selle kohta see, et ka neljakümnenda aasta juunikuus inimesed tegid omi tegevusi ning osad päevitasid rannas, kui karm Levitani hääl ütles megafonist, et nüüd on aeg päevitamine lõpetada ja peab minema kaasplaneetlasi tapma.

Mille kuradi pärast, ei saanud inimesed aru siis ja ega nad ei saa aru ka praegu.

Mind ajab alati naerma hunnitu mõte, kui läheks Venemaale viinatehasesse ja laseks teha Hitleri viina ning paiskaks selle müüki. Siis läheks Saksamaale ning üritaks hakata müüma Jossifi konjakit.

Kaua ma seepeale saaks vaadata vanglat, väljastpoolt müüri.

Nii kummaline, kuid Moskvas müüakse Napoleoni konjakit ning mingi saksa ansambel laulab „Huh, hah, huh, hah Tšingis-Khan“.

Nüüd on käimas aga järjekordne klounaad, kui lähed piiri peale. Hüppad hopsti üle piir ja Putin on hea mees ning Obama on kurja juur. Üks hüpe teisele poole tagasi ning mõttemall on vastupidine. Selgitage mulle miks?

Hää küll selgitan selle sousti ise ära.

Võitja kirjutab ajaloo.

 Kuskil Chitzen Itza püramiidi juures sain ma aru, kui lihtsalt saab ümber kirjutada ajalugu.

Mulle jutustatakse muinasjutte, et püramiide ehitasid egiptlased, maiad, hiinlased ja veel erinevad rahvad üle maailma. Suurtest kivirahnudest, pronksist meislitest ja puu haamritest. Sellest, et püramiidid on monoliitsed ehitised, neid ehitasid inimesed, kes just olid puu otsast alla tulnud ahvid ja seejuures veel pidevalt lõikasid üksteisel kõrisid läbi ning ohverdasid inimesi.

 Kes küll sellise jama kokku kirjutas. Püramiidi ei saa ehitada, kui ei tunne geomeetriat ja ei tunne näiteks termineid „pii“ ja „fii“.

Mis toimus tegelikult??

Meile ei  ole tutvustatud mitte ühtegi lugu, mis on kirjas püramiidide ja kuningate oru hauakambrite seintele.   Veel enam.   Ma oleks jäänud ühes Egiptuse hauakambris ilma oma videokaamerast, millega ma salaja filmisin seal seinu. Üks tukkuv rätipea silmanurgast nägi seda ja tõstis hirmsa lärmi. Õnneks jäi kaamera alles, kuid mis ma selle tekstiga peale hakkan. Ma ei mõista ju neid tekste lugeda, mis kuradi pärast peab siis kartma sellist filmimist.

Mis kavalad teadmised või informatsioon seal kirjas on, mida uurivad ainult – egiptoloogid.

Mingi kuradi salaühing on jälle.

Ahjaa.   Võitja kirjutab ajalugu.

Mina ise olen ju näinud-kuulnud kuidas seda tehakse. Minu vanavanemad rääkisid ühte ajalugu ning panid jõulude ajal kardinad ette ja igaks juhuks riputasid teki ka, et valgust poleks näha.

Mulle aga tuli lasteaias hoopiski näärivana ja tihti isegi vitsakimp vöö vahel.

Siis laulsime ja lehvitasime lippe ning kõik ajaloo õpikud visati prügikasti. Samal ajal hakkas üks Mõmmikust ajaloolane uusi õpikuid kirjutama. Veidi hiljem aga üks teine onkel, „terava ninaga“, kirjutas ka oma versiooni.

Mida ma oleks pidanud koolis õppima, kui viimase suure sõja oleks „vurrudega“ tüüp võitnud, mitte „vunts“.

Kui Ameerika inimesed hääletasid, milline võiks olla nende riigikeel, siis ainult ühe häälega võitis inglise keel. Milline oleks maailm, kui selleks keeleks üle maailma oleks olnud hoopis – saksa keel.

Soust missugune. Vastavalt maitseainetele.

Samas kui jälle keedaks Asimovi suppi, siis see mees teadis paljusid asju juba 1950 aastal, kui ta kirjeldas planeete ehk meie ühiskondi, mis baseerusid barbaarsusel, siis aristokraatial, seejärel impeeriumid, millede põhitegevus oli sõdimine.

Ta kirjeldas kõike seda ajalugu, mis on olnud planeedil Maa (kuidas saakski tavaline inimene kirjeldada midagi, millest mitte keegi, mitte midagi ei tea ehk ulmet).

Ta suutis aru saada, et aeg ja tegevused korduvad (Hari Seldoni kriis), mida tänapäeval kirjeldatakse kui Fraktaalne Aeg.

Ta kirjeldas sellist süsteemi – sõna sõnalt.

Kõik sündmused korduvad mingi teatud tsükliga ja need tsüklid kiirenevad. Viimaste aegade sõjad tihenevad, nende vaheline aeg lüheneb, kuid ohvrite arv pidevalt suureneb. Eriti suureneb rahulike elanike ohvrite arv.

Vanad sõjad toimusid palgaliste sõdurite vahel. Viimastes sõdades aga aetakse tavalised mehed püsside alla ja kahurilihaks, samas ei hoolita rahulike elanike ellujäämisest, pigem vastupidi.

Maailm muutub aina jõhkramaks ja hoolimatumaks.

Siin Mehhikos räägitakse kümnetest ja sadadest tuhandetest ohverdamistest kui ilgest barbaarsusest, samas löödi viimasel sajandil sada miljonit inimest mättasse sõja ja näljaga, ilma mingi mokakobinata ja ilma humaansuseta.

Ohverdamised  toimusid, muinasjutu järgi, mingi „Sulismao Jumala“ religiooni mahitusel, kuid risti ja mõõgaga löödi maha ja põletati jälle miljoneid.  Religioon, religioon.

„Asumis“ jällegi, kui religioon enam ei töötanud ja inimesed said aru, et religioon on paras katk, siis hakati sellest eemale hoidma (suht sama, mis praegu euroopalikus kultuuris toimub).

Siis kavalad riigijuhid mõtlesid välja kaubanduse. Hakati inimestele pakkuma näilist vabadust, mida kutsuti – demokraatiaks ja lisaks ahvatleti inimesi asju ostma (mis praegu toimub).

Ilus aeg oli USAs - Elvise ajal, kui olid suured autod, twist ja seksrevolutsioon (nüüd jällegi sex, drogs and alcohol).

Kuidas saab aga asju osta.

Ikka ainult tööd rügades ja nii, et ninast veri väljas.

Teades arengute tsüklitest ja fraktaalset aega, tekib küsimus, miks kordub ja mis on muutunud. Muutunud ei ole mitte halligi, lihtsalt orjapidajad on kavalamaks muutunud.

Heal inglise ajal, ülikud olid lollid. Nad pidid hankima omale orje. Neid söötma, jootma ja magatama, ropp kulu kui nii võtta. Nad pidid mööda Aafrika metsi kollama, neegreid üle vee vedama, neid piitsutama ja jälle uute jahile minema. Ajapikku kui väikeseid murjaneid hakkas kiiresti juurde sündima, kadus ka neegrijaht. Kohalikest indiaanlastest aga eriti töökaid orje ei saanud, need olid uhket tüüpi sõdalased ja neist ei saadud muud moodi lahti, kui tuli enamus lihtsalt maha lüüa.

Mis kavalus siis tänapäeval toimub. Tänapäeval on demokraatia ja võistlus.

Võitlema enam ei pea, sest orjad on juba isegi nii rõõmsalt ja näiliselt vabad, et orjavad vabatahtlikult uut orjanduslikku atribuuti – raha ning uut religiooni mille nimi on teadus.

Meie aja piits on dollar ja religioon on telekas. Orjapidaja ehk siis pankur ei pea enam peaaegu lillegi liigutama ja ainus, mis tema selja märjaks ajab, on Hugo Bossi pintsak.

Orje piitsutama ei pea, selle töö teeb ära laen ja intressid.

Võistlus  käib aga selle peale, kes saab rohkem asju osta ja seda sitta, mis me poest koju tassime ning väga lühikese kasutamise järgi prügikasti viskame, seda sitta on ikka väga palju.

Võistlus käib selle peale – kellel on surres rohkem asju.

Religiooniks on telekas ja tõde seisneb jutluses, mis tuleb Aktuaalsest Kaamerast.

Oi-appi, kui palju ma olen pidanud endale ja oma tädidele-onudele selgitama, et laias maailmas ei tapeta, röövita ega varastata sind paljaks. Tiba peab muidugi ise ka ettevaatlik olema, kuid kui sa ei ole pätt ega kaabakas, siis seda pisikest raha, mis sulle reisirahaks kätte jääb, selle napsab kaubandus ja teenindus ikkagi ära.

Papp läheb alati orjapidaja taskusse. Lihtne inimene jääb aga alati vaeseks, mis siis kui vahest tundudki olema naabrist parem.

Üks pull mees, nimega David Icke, kirjeldab oma raamatutes üsna pööraseid asju, kuid peamiselt ikka seda, meie praegust religiooni, kuidas meid pügatakse ja tüssatakse.

Kuidas raha lihtsalt trükitakse ja luuakse puhtast õhust. Usud seda või mitte, vahet pole.

„Sa oled see, mida sa usud“.

Ma olen nüüd kirjeldanud mingit sousti, mis millalgi olnud, kuskil kaugel ja teistega.

Mis kurat toimub aga meil endil, meie maal ja meie kodudes.

Aastaid tagasi kui ma olin esimest korda tuttavatel Soomes külas, siis ma ei suutnud ära imestada.

Kui pühapäeva hommikul tuli minu tuttavale sõpru külla, siis nad pidevalt rääkisid teemal – „kust keegi sai midagi osta „halvalla“.   Kurat, meil polnud siis kirbusittagi saada ja nemad rääkisid ainult „halvalla“.

Nüüd me juba räägime ise ka, kui odavalt ja allahinnatud asju ostame ning need on juba meie keeles tõeliselt „halvad“.  Made in China.

Siis rääkisid sommid veel ka mingist „lamast“.  Meil seevastu oli „nousu“.  

Meie ahmasime nende vanu autosid, pesumasinaid, külmikud ja olime oma küla rikkamad ja uhkemad.   Oh püha lihtsameelsus.

Ja see klounaad ja tsirkus, mis sellele järgnes, selle lummuses me peksame ja rabame siiamaani.

Mäletate ikka, EVP-sid, rubla kukkumist, Mõisu, Kallast ja muid pankureid, endisi kolhoosi esimehi ja suurte tehaste direktoreid.  Ei mäleta.

Kui vanemad veel mäletavad, siis ajalugu on juba mitu korda ümber kirjutatud.

Kujutad sa ette, et tänapäeva lapsele on võimatu selgitada, et telekast tuli paar telekaprogrammi ja teise linna pidi võtma kaugekõne, kui sul üldse oli telefoni.

 Ja millised olid arvutid, mis asi oli lükat või Felixi arvutusmasin.

Tänapäeva keskkooli poisile võiks seda Felixi imelooma näidata ja öelda, et see on vaaraode ajast. Võin lausa lahjemat sorti mürki võtta, et nad usuks tõemeeli.

Klounaadi kõrgem pilotaaž on aga see jant, mis valimiste eel tehakse.

Sellest viie rikkama riigi hulka jõudmist ei taha keegi kuulata, see  on lihtsalt „klassikaline muusika“.

Räägiks ka riigijuhtimisest.

Nägin ühte klippi AK uudistest ja tekkis „följetooon“, mille saaks pista kunagisse menu ajakirja - „Pikker“. 

„Kaitseministri valimistrikk“.

Mikser käis valimiste eelsel ajal kuskil uusrikaste (laenumiljonäride) linnaosas, ukse tagant ukse taha. Ühe (päise päeva ajal kodus oleva loodri) ukse peale koputades, tuli keegi ja tegi lahti.

Moosinäoga Mikser seletas siis majaelanikule kui tähtis on minna valima, keda valida ja mis ta selle valiku eest saab (tegelikult ta saab ainult teha paar risti teha ja need mõned tikutopsid - Mikseri pildiga, sulepea ja heal juhul ka kondoomipaki).

Muud sa ei saa – tegelikult.

Siis aga ühe maja ukse peale koputades, ei tulnudki keegi avama. Mikser hullult vihastas.

 „Miks kurat küll kedagi kodus ei ole. Kuule nõunik sul on otsesidemed. Uuri välja, kes siin elab ja miks see mats kodus pole, kui mina suur ülik ja autoriteet tulen siia ja mitte keegi ei tule avama“.

Nõunik hakkas suures hirmus kogelema ja püüdis selgitada.

„Armas  Suur Juht ja õpetaja, ega kõik ei saagi päisepäeva ajal kodus olla, nad on ju tööl“.

Kaitseminister hakkas korraks mõtlema  (kui ta üldse suudab oma peaga mõelda).

„Olgu, olgu las orjad rabavad, küll me need puhtaks nilume.  Meil on vaja uusi tanke osta“. 

Mis kuradi uusi tanke. Teise mehe vana, on teise mehe uus.

Jällegi on ajatsükkel täis ja soust.

Vanade autode asemel, me ostame nüüd teiste vanu tanke. Mis kuradi tanke.

Me ostame teiste vanu – puhkpüsse, kalli raha eest. Kaagutavad pidevalt mingist Venemaa ohust ja nende hernepüssidega me loodame minna vastu kaugpommitajatele,  tuumaallveelaevadele ja prantslastelt ostetud Mistralidele.   Tulge ikka maa peale.

Selle vanaraua me võime anda (ja ilmselt hiljem antaksegi) kaitseliidule. Seal täismehed ikka tahavad hoida aus omi vanu sõdalase instinkte, teha uhkeid rituaale ja paraade.

Kogu see vuhv, meie kaitsevõimsusest, on tegelikult puhas raha raiskamine ja laste mäng.

Meil pole piirigi, mida kaitsta.

Naljaks on ka see, et kaitseliidu vanad mehed tahavad täristada. Siis kui nad 18 aastased olid, ei tahtnud (ega taha ka praegused noored, vabatahtlikult), midagi kuulda, mingist sõjaväest.

Vaatan vahest Vene kanalilt tulevat Comedy Clubi.

Seal terased vene noored koomikud hädas just nende samade probleemidega.

Üks lahe lugu oli selline.

Noorel mehel hakkab püksis üks lihaseline organ tihtipeale kõvastuma, kui ta näeb ilusat neidu.

 Oi-oi-oi, kõik hoiavad tagasi; vanemad, õpetajad, moraal – enne kui sa ei ole täiskasvanu, selle vanade inimeste asjaga ei tohi tegeleda.  Kõik see aeg noor mees piilub netist ja ajakirjandusest kõike seda – aga ei tohi, liiga noor veel. Noormees muudkui kannatab ja kannatab ning ühel hetkel – hurraa nüüd olen 18 täis ja võib.  Siis tuleb aga sõjakomissar ja ütleb: „Võid küll, aga vutt-vutt sõjaväkke. Pole siin midagi naisi jahtida. Vaja minna rätipäid jahtima.“

 

 18  täis ja paras aeg teisi tapma minna.

KREISI!!!

Keedame sousti edasi.

Mis värk selle maailmaga toimub.

Kõnnin ringi ja iga jumala päev ma pean maadlema ühtede ja samade asjadega.

Vaatan ringi ja ma näen kogu aeg pakse inimesi (mul endal ka mingi 10 kg lisa raskust, kümnest sain millalgi lahti, vaja neist ka lahti saada).

Vaatan ja mõtlen, et mis kehaline ollus on küll meestel sellises keha piirkonnas, mis on nabast kõrgemal. Selline suur ja ümmargune pall.

Mul endal sellist palli põle kunagist olnud, ainult pehmet pekki.

Nüüd siis, peale seda kui ma hakkasin tegelema omaenda kehaga ja selle puhastamisega, uurisin natukene inimese ehitust ja keha tervendamist. Sellega on minul endal kogemus.

Siis kui ma olin enda arust kõva mees ja teadsin seda, et on olemas haigused ja ka kroonilised haigused.  Mul oleks olnud nagu neli kroonilist haigust ja kapaga muid ka.

Kui selg valutas - võtsin Diclot, kui kõrvetas siis - Rennie, kui tulid kimaroidikad siis - Troxevasin ja ohatiste peale määrisin miskit möksi.  Ja selline ringreis kestis iga jumala aastal ja vahest ka mitu korda. Teadmata inimese - lolluslik paratamatus.

 Õnneks;  vääramatu jõud, saatuse sõrm või viimane hoiatus juhtis mind mingi diagnostikani – akupunktuur diagnostika.

Käisime seal kolmekesti.  Mina, naine ja tütar.

See kompuuter trükkis pärast pildi kõikidest siseorganitest, korras organeid kujutatakse rohelise värviga, põletikke järjest tumeneva punasega ja alatalitusi järjest sinisemana.

Tütre pilt oli üsna roheline, naisel oli juba erinevaid värve, minu pilt oli kirju nagu laste värviraamat. Siis tütar hoiatas et, „isa sa pead endaga midagi tegema“.

„Kõva mees„ nagu ma olin, saatsin ma ta jutu mõttes – pikale lainele.

Ei läinudki palju aega, kui jamad ehk siis põletikud, ohatised ja muud värgid muutusid talumatuks. Nagu ikka, täiesti „juhuslikult“ sain kokku hea ja teadja inimesega, kes õpetas keha igasugusest „sitast ja saastast“ puhastama.

Puhastasin ja pasandasin siis mitu kuud kõike seda välja, muutsin toitumist (rohkem toorest toitu) ja uskuge või mitte aga juba järgmisel  kevadel tehtud siseorganite pilt - oli 97 % roheline.

Ma olen täiesti terve mees ja tahan kõike seda saada (kultusfilmist).

Samal ajal avastasin ka teistsuguse maailmavaate ja teistsugused inimesed.

Sellest ajast peale ma ei ole enam haige olnud ja ei tarvita mitte ühtegi apteekides pakutavaid toimega ega ka kõrvaltoimetega aineid. (Ei ole olemas kõrvaltoimeid, need kes teavad, kõik kõrvaltoimed - ON TOIMED. Kui rohus oleva mingi aine kõrvaltoime – VÕIB teid tappa, siis reeglina, pikaajalisel tarvitamisel seda ka teeb).

Hakkasin igal aastal tegema ka aurapilte. Ka seal muutuvad värvid korrapärasemaks (kes iganes seda usub).

Siseorganite pilt on jäänud roheliseks siiani, kuigi igasuguste jääknähtude välja peksmine võttis aega veel aastaid.

Mitte ühelegi „sousti sees“ siplevale inimesele on aga võimatu, VÕIMATU, selgitada, et kogu selle sita mida me aastate jooksul oleme enda sisse ladunud, siis selle välja ajamine ei võta aega päevi, nädalaid ning kuid. See võtab aega aastaid. Lohutus seegi, et sitakeeramine võttis aega aastakümneid, lahti saab aga paari aastaga.

Minu lemmik filosoofiline mõte tervise kohta on selline.

Ei ole olemas haigusi ega parandamatuid haigusi.

Ainuke parandamatu haigus on teadmatus (ning põhiline sümptom selle juures on põhimõttekindlus, oma haigusnähtude tunnistamise vastu).

Milleks seda vürtsi siia sousti sisse nüüd vaja oli.

Ma olen käinud üsna paljudes loengutes ja seminarides, mis kirjeldavad selliseid tervendamise meetodeid.  Ka olen ma kuulanud üsna mitmeid saateid „Hallo Kosmose“ arhiivist.

Nüüd siis tekkis täna hommikul üks huvitav mõte.

Ingrid Peek ikka küsib igalt teadjalt mehelt-naiselt küsimust   –   Mis on elu mõte?

 Oi kui palju on seal häid filosoofilisi vastuseid. Ilmselt neist enamus on ka õiged.

Mulle tuli aga üks väikese vinjetiga mõte.

Elu mõte seisneb selles, et ma saan nautida  - OMA KEHA.

Ma võin ju olla hing ja igavene. Ma võin ju liikuda erinevaid elusid pidi.

Kuid siin, selles aja ja ruumi punktis, on mulle saanud osaks selline õnn ja kogemus, et ma saan olla tahke, materiaalne ja kogemusi hankiv – KEHALINE OLEVUS.

Miks peab inimene elama nii, et ta ei hinda seda, selle elu kõrgeimat hüve.

Ma ise olen aastaid rääkinud, et inimese kõige paremad asjad on need, mis lähevad ühest otsast sisse ja tulevad teisest otsast välja ehk siis: nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, kompimine ja need teised ka.

Idamaade mõttetera ütleb et -  „Inimene on üheksa väravaga maja“.

Nii ja nüüd see ongi selgituseks, mis on elu mõte.

Kõiki neid saada ja külluslikult. Elu mõte on nautida ja kulgeda.

Meie selle asemel keedame sousti ja praeme end selle sousti sees.

Ime, et me siis vahest põhja ei kõrbe.

Meie elu on soust ja see ei koosne mingist materiaalsusest või esoteerikast, need mõlemad on tegelikult samasugused.

Ei ole olemas ei nõidu, alkeemikud, posijaid ega tervendajaid.

Ei ole olemas väljavalituid, siniverelisi, ülemusi ega rikkaid inimesi (isegi siis, kui me selliseid pidevalt näeme).

Olemas on ainult keha. Keha liigutavad süsteemid, eksistents ja „elusoust“ (ehk ajude kepp).

Kuidas selle sousti seest omale paremaid palasid roobitseda, sõltub lihtsalt teadmistest, tegevusest ja kogemise soovist. Kui inimesel ikka ei ole soovi elu nautida, siis talle ei jäägi mitte midagi muud, kui tööd teha.

Meelde tuli, mis seal enamustel meestel üleval pool naba, pallides, on.

Mõni kavalpea vabandab ennast välja naljaga, et kõik mis mehel on üleval pool naba on – rinnalihas.

Mõni ütleb, et – õllekõht.

Tegelikult on see igasugust sitta ja sodi täis laaditud, välja venitatud  magu ja ploomirasv.

Ühesõnaga öeldes, erinevaid toitaineid täis, punnis soust ja sodi.

 Annan ühe täiesti kindla väite.

See kurikuulus meeste haisev peeru juga ei ole muud kui sousti täis magu, mis muudab keha happeliseks.

Kes viitsib nuhkigu asjast põhjalikumalt: näiteks Olga Butakova „Tervise saladused“, seda raamatupoest osta ei saa, liiga suured saladused.

Teine raamat mis ikka vahest saadaval on - Jüri Lina „Varjatud tervisevalem“.

Ka kompostihunnik ja prügimägi haiseb. Protsess on muideks analoogiline.

See prügimäe värk on ju täpselt sama soust.

Kust tuleb prügi ja kuhu kaob raha.

Raha kaob sinna musta auku, millest tulebki prügi. Made in China. 

Lõpetuseks. 

Jooge vett, mitte suhkru ja „spirtiga“ jama, sööge toorest, sest ainult seal on „elusädet“, korrastage mõttemaailma, sest seal on programmeeritud sousti lademetes ja olge terved ehk veel parem, olge „TERVIK“.